Tarja Nurmi: väike superjõud

Tarja Nurmi annab ülevaate Soome arhitektuuri hetkeseisust ja tutvustab lähemalt viimaste aastate silmapaistvamaid ehitisi. Soome arhitektuuri iseloomustavad jätkuvalt tipptasemel avalikud hooned, eluasemeküsimused vajavad Nurmi hinnangul aga märksa enam tähelepanu.

Soome arhitektuuri on peetud justkui väikeseks superjõuks. Soome päritolu on maailmakuulsad arhitektid Eliel Saarinen,Alvar Aalto, Erik Bryggman ja paljud teised. Samuti on nende seas erakordselt edukaid naisi, näiteks Wivi Lönn. Ülevaate tegemine praegusest Soome arhitektuurist oleks keeruline peatumata lühidalt ehituskunsti pärandi käekäigul.

Aalto pärand on nüüdseks üsna heades kätes. Seevastu Saarineni osas on näiteks Helsinki raudteejaama administratiivhoone müüdud hotelliettevõttele ning jaama restoranis tegutseb hamburgerikett. Paljud riigi omandis olevad ajaloolised hooned, mis moodustavad olulise osa meie rahvuslikust ehitusvaramust, müüakse suurte lootustega kinnisvaraarendajatele ning ehitatakse ümber kalliks hotelliks või luksuskorteriteks. Kui riigi omand müüakse enampakkumise teel või spekulantidele, on see rahvale igaveseks kadunud.

Praegu võib täheldada uut huvi arhitektide Raili ja Reima Pietilä vastu. Hiljuti on ALA Arhitektid renoveerinud ja tehniliselt uuendanud nii nende Dipoli hoone Otaniemis (1966. aastast) kui ka Soome suursaatkonnahoone New Delhis. Viimane oli algselt arhitektuurivõistluse võidutöö aastast 1963, mis valmis alles 1986. aastal. Fantastiliste betoonlagede ja voogavate ruumidega Dipoli toimib praegu Aalto ülikooli (endise Helsinki tehnikaülikooli) administratiivhoonena. Samuti asub seal tudengite ja töötajate söökla. Kuivõrd vahepeal oli lugupidamatute või mõtlematute omanike/kasutajate käe all tehtud hoones mitmeid muudatusi, oli nüüdne rekonstruktsiooni- ja uuendusprojekt tõsine väljakutse.

Otaniemi õppekompleksi tuntakse eeskätt Aalto parimate hoonete ning nüüdseks kenasti renoveeritud Kaija ja HeikkiSiréni väikese kabeli poolest. Verstas Arhitektide võidutöö järgi ehitatud punasest tellisest peahoone Väre avati 2018. aastal. Lisaks õpperuumidele ja töökodadele asub seal ka elegantne metroojaam, ostukeskus ja mitu restorani. Õigupoolest paistavad kõik hiljutised metroojaamad Helsinki ja Espoo vahel silma erakordse arhitektuuri poolest.

Praegusel ajal tehakse olulisi eksperimente puitehitiste valdkonnas, ehkki varasemate aastate lihvitud detailitundlikkus ja kõrge arhitektooniline kvaliteet jääb paljude jaoks siiski kättesaamatuks. Üsna huvitavad on arhitektuuriajakirjadesse jõudnud mõnede noorte arhitektide eksperimentaalsed väikesed puidust ühepereelamud. Hiljuti on mitmed arhitektuuribürood, nende seas ka OOPEAA ja Avanto, projekteerinud väga häid puithooneid, mis innustavad teisigi sama rada käima. Avanto Arhitektide kavandite järgi valmis mere äärde populaarne saunakompleks ja restoran-kohvik Löyly. Silma paistavad ka paljukiidetud Kuokkala kirik, mis valmis Lassila Hirvilammi Oy ja Luonti Arhitektide konkursi võidutööna, ning OOPEAA kortermaja „Puukuokka“ Jyväskyläs. Samalt büroolt pärineb ka uus saun Suomenlinna kindluse lähedal Lonna saarel.

Ka tellistest massiivseinte ja loomuliku ventilatsiooniga hooned tunduvad taas soosingus olevat. Betoonehitiste valdkonnas võib samuti mainida paari hästi õnnestunud eksperimenti, sealhulgas näiteks Avanto arhitektide tagasihoidlik viinaköök Pohjanmaa maakonnas.

Ehitus ja lammutus

Soomes on praegu nii ehitusbuum kui ka kummaline raevukas lammutustuhin. Isegi üheksakümnendatel ehitatud hooned on ohus ning nende asemele võivad tulla enam kui kahekordse mahuga kõrghooned. Sarnast raevukust võis täheldada ka kuuekümnendatel, mil tõmmati tormakalt maha uusrenessansi või juugendstiilis maju ja asendati ilmetute või keskpäraste madalate korrustega hoonetega. Toona toimis arhitektide Vilhelm Helanderi ja Mikael Sundmani poleemiline teos „Kenen Helsinki“ („Kelle Helsinki“, 1970) olulise häirekellana. See pidurdas teatud määral niisugust ohtlikku suundumust ning aitas tekitada vajalikku vastuseisu. Tundub, et aeg on küps uueks sedalaadi kriitiliseks kirjatükiks. 

Mõnes linnas ja asulas näib, et juhtimise on üle võtnud ning käske jagavad kinnisvaraarendajad ja ehitusettevõtted. Mõned Helsinki poliitikud seavad isegi professionaalsete projekteerijate ja linnaplaneerijate pädevuse küsimärgi alla. Üsna üheülbaliselt lähenetakse ka küsimustele, mis teeb linnast linna ja millist linnakeskkonda soovitakse: perimetraalsed kvartalid, kõrghooned ja jällegi tihedus, tihedus, tihedus.

Linnastumishaibi keskel tundub, et erinevate tüpoloogiate kooseksisteerimise võimalus linnas või asulas on sootuks kadunud. Kosta on ka üsna valjuhäälseid sotsiaalmeediagruppe, kes nõuavad, et „ilu“ tagasi arhitektuuri toodaks, ning leiavad, et kõigel uuel või „kaasaegsel“ jääb esteetilist kvaliteeti vajaka. Antud sotsiaalmeediagrupi Soome versioon on imporditud või kopeeritud otse Rootsist.

Kasvagu vaid Helsinki ja Tampere, võib-olla ka Turu?

Aina kiirenev linnastumine jätab hätta väiksemad ja eelnevalt igati elamiskõlblikud linnad ja alevid. Meedia toel ja heakskiidul levib kreedo – vaid Helsinki, Tampere ja võib-olla ka Turu on olulised. Tõde on tõenäoliselt aga veidi keerulisem ning tuul võib veel pöörduda. Võetud on üsna lühinägelik siht linnastumise kiirendamiseks, keskendudes teadlikult aina suurematele teenusüksustele, sealhulgas haiglatele, koolidele ja lasteaedadele. Maal ja väikelinnades langeb majade ja korterite väärtus proportsionaalselt Helsinki ja isegi Tampere paisuvate kinnisvarahindadega.

/…/

Edasi saab lugeda Maja 2020.a. kevadnumbrist (nr 100).

TARJA NURMI on Helsinkis tegutsev arhitekt, arhitektuurikriitik ja dokumentalist. Koostöös Amos Rex kunstimuuseumiga asutasid nad hiljuti arhitektuurifilmifestivali Ark Rex. Talle on omistatud SAFA aumärk (2005) ning Soome Lõvi orden (2010).

Üleval fotol: Helsinki keskraamatukogu Oodi. ALA arhitektid, 2018.