Kui vaadata Hiinat avatud meelega, leiab nii mõndagi, mida kõrva taha panna
On tavaline, et Shanghais uuritakse, kust külaline pärit on. Eesti nime kõla järgi paigutatakse meid enamasti Etioopiasse või Balkanile. Eestist on ilmselt võimatu leida inimest, kes poleks kuulnud midagi kas Hiinast või isegi Shanghaist. Selle megariigi 25 miljoni elanikuga linn annab piisavalt kõneainet ja konflikte ning võib juhtuda, et keegi ei vaevugi enam nende kuulujuttude paikapidavust kontrollima.
Kus siin probleem on?
Argentiina arhitekt Pablo Castro rääkis Hongkongi ülikooli Shanghai keskuses oma kogemusest Hiinas: lasteaia projekteerimisest Pekingisse.
Teame kõik Hiina senist ühe lapse perepoliitikat, mille tulemusel on peredes praegu valdavad üksikud lapsed. Nii leidsidki arhitektid lähtekoha: kavandatav hoone pidi leevendama pingeid, mis tekivad, kui üksindusest tulev laps esimest korda suurde kollektiivi satub.
Mida arhitektid aga ei teadnud, on see, et Hiinas käivad lapsed enamasti sõimes ning nad on juba varakult teiste omaealistega rohkesti kokku puutunud. Seega sellisel kujul probleemi, nagu arhitektid ette kujutasid, neil tegelikult ei ole.
See on küllaltki iseloomulik juhtum, kui välismaalt tulnud arhitekt hakkab oma kinnisideede pealt parandama midagi, mis tegelikult parandamist ei vaja.
Tulemuseks on kontekstivälised veiderdavad majad. Taas kord leiab kinnituse eelarvamus, et välismaa arhitektid ongi suured vormimeistrid. Hoone funktsioonide ja toimimise osas on inimesed siin ülimalt spetsiifilised ning võõrast selle kavandamise juurde hea meelega ei lastakski. Arhitektuursete küsimuste püstitus on Läänemaailmast selleks liiga erinev ja tausta mitte tundvate välismaalastega töötamine seetõttu tülikas. Kui aga Hiina kultuuri saladustesse süveneda, võib probleemi asemel eest leida põneva lahenduse või ootamatud seosed.
Turvalisus ennekõike, elu seejärel ehk kas kontroll on väljunud kontrolli alt?
Kontrolli alal on siinne võim enam kui kogenud, selle põhjenduseks tuuakse loomulikult turvalisus. Turvalisuse nimel on hiinlased loobunud supelrandades ujumisest, murusse paigutatud ronimislehmadel ronimisest, loodusloomuuseumi imelistes katuseaedades jalutamisest, hämarast kodutänavast… Elu tuleb kunagi hiljem. Praegu on lihtsalt turvaline.
Tulemuseks on Shanghai, Hiina euroopalikumaid linnu, mis puhtuselt kohati Euroopastki ees. Euroopas tuuakse kuritegevuse ja muude taoliste probleemide põhjenduseks sageli immigratsioon. Kuigi valdav osa Shanghai elanikkonnast on immigrandid, pole siin elatud aastatega jäänud silma linnaosa, kuhu õhtul pimedas ei julgeks kalli kaameraga retkele minna. Korrakaitse algab juba lennujaamas, kus iga tulija sisestatakse näotuvastussüsteemi, linnas on osal jalgrattateedel kaamerad, mis tunnevad väidetavalt ära ka kapuutsi kandva pahalase, kes teel vales suunas väntama on sattunud.
Maailma ühe suurema linna koduse, kuigi pisut räpaka Dongani mikrorajooni sisetänavatele tekkisid ühe päevaga kõikjale jälgimiskaamerad võimsa silmipimestava prožektoriga. Kas selle põhjuseks oli käesoleva aasta aprillis Lõuna-Hiinas Nanchangi linnas aset leidnud juhtum, kus täiesti juhuslikult tabati levimuusika kontserti nautima tulnud kümnete tuhandete inimeste seast tagaotsitav ning seda just tänu seal üles seatud näotuvastuskaameratele? Seda võib üksnes oletada.
Ühelt poolt on see hirmutav, kuid samas on loodud olukord, kus isegi metroosse unustatud kõrvaklapid leiavad tee omanikuni. Tundub, et arvestatav osa inimestest tunneb kohustust unustatud esemed turvamehele toimetada.
Miks saab sööklasse vaid akna kaudu?
Kontroll tundub Hiinas töötavat yin-yang’i tasakaalu põhimõttel. Mingi valdkonna kontrolli alla võtmisega ei peljata pisut oodata ja sageli lastakse inimestel kõigepealt piiranguteta tegutseda. Hea näide viimastest aastatest on nii Shanghais kui ka Pekingis toimuv riiklik kinnimüürimisliikumine. See tugineb paarikümne aasta tagusele majanduse vabastamisele, mil tekkis võimalus eraettevõtluseks ning sageli „jäi“ tegevus suurema kontrolli alt välja. Tulemuseks on poodide ja söögikohtade ülivinge mitmekesisus, kuid suur osa neist asuvad selleks mitte sobivas kohas, näiteks elamispindadel. Kuivõrd mõnus on elada räpasevõitu, kuid väga toreda šašlõkirestorani ventilatsioonitoru kõrval või üleöö välismaalaste lemmikuks ja hiliste õhtutundideni kärarikkaks muutunud kitsal vanade majadega romantilisel tänaval, sellele sulgemiste üle pahandavad kunded ilmselt ei mõtle.
Nüüd on asutud tehtud viga parandama. Linnaosade kaupa on suletud väikepoode ja kihavate kesklinnatänavate asemele on tulnud vaiksed müürivahetänavad. Pahatihti on esimestel tänavaäärsetel korrustel taastatud seal kunagi projekti kohaselt asunud, kuid ümbrusega passiivselt suhestuvad korterid. Mõne kuu käime kontori kõrval harjumuspärases Xiani nuudlisööklas akna kaudu,mis ühe päevaga ukse asemele tehti. Akna all on sisse astumiseks kummalgi pool seina kaks tooli. Peagi kolib aga restoran minema. Maalt paremat elu otsima tulnud töötajad suunduvad tagasi koduprovintsi, sest linnas on uue koha avamine väga raskeks tehtud.
Millal meie tänavale puud istutakse?
Kontroll saab olla absoluutne üksnes totalitaarses riigis, kus ülevalt tulnud käske avalikult kahtluse alla ei seata. Shanghai riskikapitalist Eric X. Li toob oma Ted-kõnes välja erinevuse selle vahel, kuidas Läänemaailmas ja Hiinas keegi otsuste langetamisele ligi pääseb. Hiinas ei ole poliitikuks saamine nii lihtne, selleks peab soovija end aastakümnete jooksul alates rohujuuretasandist üles töötama. Ülikooli vahele jätnud sportlased Eesti kombel riigile olulistes küsimuste langetamises osaleda ei saa. Peab tunnistama, et see kadalipp on siiani toonud kaasa teatava nutikuse riigi juhtimises. Ka arusaamine ruumiliste otsuste olulisusest on Hiinas rohkem riigijuhtide teadvuses, kui Eestis seda näha võib. Vastu võetud otsuseid on tänu tugevale võimupüramiidile ka ülimalt lihtne täide viia ning tagajärjed kiiresti näha. Ruum muutub siin pidevalt uskumatus tempos, sageli radikaalselt ning kus puid raiutakse, seal kahjuks lendavad ka laastud.
Septembris juhtus Shangais suur õnnetus: linna peatänaval kukkus alla ühe väikekaupluse reklaam-varikatus, hukkus kolm inimest. Otsustavalt võeti vastu pea kohal asuvate objektide regulatsioon ja paari nädala jooksul vahetati välja pooled kogu linna reklaamtahvlitest. Kui reisida Shanghai lähedal asuvasse miljonilinna Suzhousse, ajavad tipptunnil signaalitavad autod ja mopeedid pea valutama. Mõned aastad tagasi oli taoline mürataust ka Shanghais, kuni valitsus võttis nõuks sellise käitumise ära keelata. Linn muutus päevapealt.
Samal drakoonilisel moel on rajatud ka suur osa Shanghai parkidest. Eestist tulijale pakuvad need tõelist silmailu ja emotsiooni. Kui muidu on linn tihedalt maju täis, siis iga natukese aja tagant on tehtud (sic!) ruumi ka parkidele. Mitmes Hiina linnas korraldatakse maastikuarhitektuuri võistlusi, vanade tehasehoonete kompleks või vanem elamukvartal lammutatakse ning asemele otsitakse parimat pargiideed. Kui on langetatud otsus, et haljasala tuleb valmis ehitada, juhtub see ülikiiresti. Autodega tuuakse puukoolidest kohale elusuuruses puud ja võistlustööde ilupiltidel näha olevad metsikud, suurte puudega pargid ongi sellised juba avamispäevast alates. Näiteks võib tuua Hiina maastikuarhitektide büroos Turenscape kujundatud Houtani pargi Shanghais. Pargi märgala osas jalutades tundub, et oled metsikus looduses, kuigi tegelikult on kogu see ürgloodus koos veetaimede ja muuga alles hiljuti istutatud ning rajatud praktilisel kaalutlusel: linna läbiva Huangpu jõe vett puhastama. Veel pisut rohkem kui kümme aastat tagasi asusid seal vaid betoonised tehased ja sadamad.
Kindlasti on parkidel Hiinas suurem tähtsus kui väiksema asustustihedustega jõukamates maades. Inimesi on siin lihtsalt niivõrd palju ning ülerahvastatud kodudes puudub privaatsus. Nii kogunevadki keskealised inimesed õhtuti parkidesse, et üheskoos tantsida või muul moel võimelda. Sageli mängib valjusti taustaks mõni Ameerika poplugu, isegi jõululaul, ja see ei ole oluline – liigutused tulevad välja ikka ühtemoodi. Ei ole vahet, kas õues on külm või tappev palavus, tantsijaid on kõikjal.
Normaalne kaos?
Valitseva reguleerituse juures võib Shanghai liiklus tunduda vastuoluline. Valgusfoori roheline tuli loeb ainult autojuhtidele ning reguleerimata ülekäigurajal jalakäijana teed ületada on alguses suur väljakutse. Isegi kõnniteel liikudes on oht mopeedi teele ette jääda. Kui aga hakata rohkem liiklust jälgima, selgub, et kiirused on siin väga väikesed, autod liiguvad aegluubis. Mopeed, mille suurim kiirus on 25 kilomeetrit tunnis, on Shanghais ülimalt populaarne ja odav, see võtab vähe ruumi ning mahutab vajadusel nii lapse kui kaaslase. Enamus inimesi kasutabki igapäevaseks liikumiseks metrood, elektribussi, mopeedi ja ratast. Viimastel aastatel plahvatuslikult levinud rendirattad on Hiinas omaette teema: neid leidub iga nurga peal, rentimine ei maksa peaaegu midagi ning rattateede võrgustik on üle linna tihe. Ratastega saab vedada nii iseennast, lapsi, aga ka suuri kaupu ja mööbliesemeid. Inimesed on ülinutikad.
Sellise liikluse juures on tore, et kuidagi saavad kõik hakkama. Keegi ei vaata viltu, kui mõne valest kohast teed ületava jalakäija tõttu peab kümme autot seisma jääma. Ruum kasutatakse ära ülimalt ökonoomselt ning kõigele leitakse koht, isegi puudele – imelisim nähtus Shanghai linnaruumis. Ükskõik, kas ruumi on vähe või palju, puudeta tänavat naljalt ei leia. Need istutatakse loomulikult täiskõrguses, sest nii on tulemus kohe olemas ning ka huligaanid ei saa puid kergesti murda.
Millas saan kõdurajoonist uude kodusse?
Kõik, mis siin tundub kaosena, sisaldab endas tegelikult korda. Võib ju vihaga vaadata, kui tänaval jalutaja külma rahuga suitsupaki maha lennutab, mis siis, et prügikast on kümne meetri kaugusel. Kahe minuti jooksul ilmub alati kusagilt välja koristaja, kes kõik jälle puhtaks teeb. Ja nii see siin toimib.
Suuremas mõõtkavas on siiamaani koristajana töötanud riik. Vanu kvartaleid, kus valitseb omamoodi kaos, on tavatsetud „ravida“ buldooserite ja uute kõrghoonetega. Vana Shanghai, romantiline ja slummilik, on oma hämarate tänavatega olnud koht, kus on põnev uidata ja ilusaid kaadreid jahtida. Tee kohal kuivava pesu järgi saab arvata, kas majas elavad nooremad või vanemad inimesed ning akendest sisse kiigates on võimalik osa saada perekondlikust söömaajast. Kodu on olnud alati koht, kus kodanik on saanud oma ruumilist loovust rakendada ja ümbritseva arvel isiklikku elamisruumi laiendada.
Paraku puudub selles romantikas pahatihti nii kanalisatsioon kui ka muud mugavused. Valamu, mõnikord ka köök, asetseb tänaval. Romantiline unistus, kuid tegelikuks linnaliseks elamiseks on see aegunud. Seetõttu on kohalikud või vähemalt nende järeltulijad siiani näinud selle kaose buldooseritega „koristamist“ kui positiivset nähtust – amortiseerunud elamispinna asemele saab ju mitu mugavustega korterit.
Viimasel ajal on siiski ka muinsuskaitsele tekkinud Hiinas uus tähendus. Aina enam kajastatakse juhtumeid, kus vanad elamud viksitakse kampaania korras üles ning pannakse sisse nüüdisaegsed mugavused. Näiteks koliti Shanghai Chūnyánglǐ (Kevadpäikese!) mikrorajooni renoveerimise katseprojekti raames vaid vähesed elanikud mujale, üksnes niipalju, et teistele korteritele sai ehitada köögid ja duširuumid. Üldjoontes vana atmosfäär ning võimalikult palju ajaloolisi detaile säilitati ning tegemist on ka Eesti mõistes restaureerimisega.
Pidev muutumine
Hiina on pidevas muutumises ja need muutused toimuvad sageli uskumatuna näival kiirusel. Aastatagune Shanghai võib olla suuresti erinev praegusest linnast. Muidugi püsivad seejuures suured nähtused ja põhimõtted, mis on rohkem kinnistunud, kuid siiski – aeg on lahti lasta eelarvamustest ja ise kogeda, näha.
TÕNIS KIMMEL on varem KOKO arhitektuuribüroos ja Tartu linnavalitsuses töötanud arhitekt, viimased üheksa aastat elab ta Shanghais, pikemat aega töötab BHI stuudios.
INKE-BRETT EEK sai tuule tiibadesse arhitektuuribüroost Sport. Parajasti on ta Ida-Aasia turneel, töötas neli kuud Shanghai arhitektuuribüroos Agence Ouvray.
Foto artikli alguses: Inke-Brett Eek.
Avaldatud 2019.a. talvenumbris (nr 95).
