Tõnis Kimmel, Inke-Brett Eek: Shanghai – normaalne kaos ja kureeritud minnalaskmine

Kui vaadata Hiinat avatud meelega, leiab nii mõndagi, mida kõrva taha panna

On tavaline, et Shanghais uuritakse, kust külaline pärit on. Eesti nime kõla järgi paigutatakse meid enamasti Etioopiasse või Balkanile. Eestist on ilmselt võimatu leida inimest, kes poleks kuulnud midagi kas Hiinast või isegi Shanghaist. Selle megariigi 25 miljoni elanikuga linn annab piisavalt kõneainet ja konflikte ning võib juhtuda, et keegi ei vaevugi enam nende kuulujuttude paikapidavust kontrollima. 

Kus siin probleem on?

Argentiina arhitekt Pablo Castro rääkis Hongkongi ülikooli Shanghai keskuses oma kogemusest Hiinas: lasteaia projekteerimisest Pekingisse.

Teame kõik Hiina senist ühe lapse perepoliitikat, mille tulemusel on peredes praegu valdavad üksikud lapsed. Nii leidsidki arhitektid lähtekoha: kavandatav hoone pidi leevendama pingeid, mis tekivad, kui üksindusest tulev laps esimest korda suurde kollektiivi satub.

Mida arhitektid aga ei teadnud, on see, et Hiinas käivad lapsed enamasti sõimes ning nad on juba varakult teiste omaealistega rohkesti kokku puutunud. Seega sellisel kujul probleemi, nagu arhitektid ette kujutasid, neil tegelikult ei ole. 

See on küllaltki iseloomulik juhtum, kui välismaalt tulnud arhitekt hakkab oma kinnisideede pealt parandama midagi, mis tegelikult parandamist ei vaja.

Tulemuseks on kontekstivälised veiderdavad majad. Taas kord leiab kinnituse eelarvamus, et välismaa arhitektid ongi suured vormimeistrid. Hoone funktsioonide ja toimimise osas on inimesed siin ülimalt spetsiifilised ning võõrast selle kavandamise juurde hea meelega ei lastakski. Arhitektuursete küsimuste püstitus on Läänemaailmast selleks liiga erinev ja tausta mitte tundvate välismaalastega töötamine seetõttu tülikas. Kui aga Hiina kultuuri saladustesse süveneda, võib probleemi asemel eest leida põneva lahenduse või ootamatud seosed.

Turvalisus ennekõike, elu seejärel ehk kas kontroll on väljunud kontrolli alt?

Kontrolli alal on siinne võim enam kui kogenud, selle põhjenduseks tuuakse loomulikult turvalisus. Turvalisuse nimel on hiinlased loobunud supelrandades ujumisest, murusse paigutatud ronimislehmadel ronimisest, loodusloomuuseumi imelistes katuseaedades jalutamisest, hämarast kodutänavast… Elu tuleb kunagi hiljem. Praegu on lihtsalt turvaline.

Tulemuseks on Shanghai, Hiina euroopalikumaid linnu, mis puhtuselt kohati Euroopastki ees. Euroopas tuuakse kuritegevuse ja muude taoliste probleemide põhjenduseks sageli immigratsioon. Kuigi valdav osa Shanghai elanikkonnast on immigrandid, pole siin elatud aastatega jäänud silma linnaosa, kuhu õhtul pimedas ei julgeks kalli kaameraga retkele minna.

Korrakaitse algab juba lennujaamas, kus iga tulija sisestatakse näotuvastussüsteemi, linnas on osal jalgrattateedel kaamerad, mis tunnevad väidetavalt ära ka kapuutsi kandva pahalase, kes teel vales suunas väntama on sattunud.

Maailma ühe suurema linna koduse, kuigi pisut räpaka Dongani mikrorajooni sisetänavatele tekkisid ühe päevaga kõikjale jälgimiskaamerad võimsa silmipimestava prožektoriga. Kas selle põhjuseks oli käesoleva aasta aprillis Lõuna-Hiinas Nanchangi linnas aset leidnud juhtum, kus täiesti juhuslikult tabati levimuusika kontserti nautima tulnud kümnete tuhandete inimeste seast tagaotsitav ning seda just tänu seal üles seatud näotuvastuskaameratele? Seda võib üksnes oletada. 

Ühelt poolt on see hirmutav, kuid samas on loodud olukord, kus isegi metroosse unustatud kõrvaklapid leiavad tee omanikuni. Tundub, et arvestatav osa inimestest tunneb kohustust unustatud esemed turvamehele toimetada.

Miks saab sööklasse vaid akna kaudu?

Kontroll tundub Hiinas töötavat yin-yang’i tasakaalu põhimõttel. Mingi valdkonna kontrolli alla võtmisega ei peljata pisut oodata ja sageli lastakse inimestel kõigepealt piiranguteta tegutseda.

Hea näide viimastest aastatest on nii Shanghais kui ka Pekingis toimuv riiklik kinnimüürimisliikumine. See tugineb paarikümne aasta tagusele majanduse vabastamisele, mil tekkis võimalus eraettevõtluseks ning sageli „jäi“ tegevus suurema kontrolli alt välja.

Tulemuseks on poodide ja söögikohtade ülivinge mitmekesisus, kuid suur osa neist asuvad selleks mitte sobivas kohas, näiteks elamispindadel. Kuivõrd mõnus on elada räpasevõitu, kuid väga toreda šašlõkirestorani ventilatsioonitoru kõrval või üleöö välismaalaste lemmikuks ja hiliste õhtutundideni kärarikkaks muutunud kitsal vanade majadega romantilisel tänaval, sellele sulgemiste üle pahandavad kunded ilmselt ei mõtle. 

Nüüd on asutud tehtud viga parandama. Linnaosade kaupa on suletud väikepoode ja kihavate kesklinnatänavate asemele on tulnud vaiksed müürivahetänavad. Pahatihti on esimestel tänavaäärsetel korrustel taastatud seal kunagi projekti kohaselt asunud, kuid ümbrusega passiivselt suhestuvad korterid.

Mõne kuu käime kontori kõrval harjumuspärases Xiani nuudlisööklas akna kaudu,mis ühe päevaga ukse asemele tehti.

Foto: Tõnis Kimmel


Akna all on sisse astumiseks kummalgi pool seina kaks tooli. Peagi kolib aga restoran minema. Maalt paremat elu otsima tulnud töötajad suunduvad tagasi koduprovintsi, sest linnas on uue koha avamine väga raskeks tehtud.

/…/

Edasi saab lugeda MAJA talvenumbrist

TÕNIS KIMMEL on varem KOKO arhitektuuribüroos ja Tartu linnavalitsuses töötanud arhitekt, viimased üheksa aastat elab ta Shanghais, pikemat aega töötab BHI stuudios. 

INKE-BRETT EEK sai tuule tiibadesse arhitektuuribüroost Sport. Parajasti on ta Ida-Aasia turneel, töötas neli kuud Shanghai arhitektuuribüroos Agence Ouvray.

Foto artikli alguses: Inke-Brett Eek

LOE VEEL

Laura Linsi: East projektiläbirääkimised

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?