Toomas Tammis: Suure-Jaani on saanud juurde tüki (kesk)linna

SUURE-JAANI TERVISEKODA
Arhitektuur: Alvin Järving, Mari Rass, Ott Alver, Kaidi Põder, Katrin Vilberg, Gert Guriev, Liina-Liis Pihu, Märten Peterson (Arhitekt Must OÜ)
Sisearhitektuur: Riin Kärema, Kerli Lepp, Mari Põld (Kuup Disain OÜ)
Konstruktsioonid: Teet Dooner, Anna Grishina (Novarc Group AS)
Tellija: Põhja-Sakala vald, Suure-Jaani Tervisekoda
Võistlustingimused: Toomas Paaver
Ehitajad: Eviko AS (hoone), Kivipartner OÜ (välialad)
Kinnistu pindala: 0.8ha
Hoone netopind: 3100m2
Projekt: 2015-2017
Ehitus: 2017-2019

Põhjalik eeltöö Suure-Jaani tervisekeskuse asukohavalikuga, kohaliku omavalitsuse mõistlikud otsused ning hulga avalike funktsioonide koondamine on loonud eeldused väga hea arhitektuuri ja tulevase Suure-Jaani keskuse sünniks.

Suure-Jaani ja selle uus tervisekeskus on toredad kohad. Eesti väikelinnad ja asulad on pikalt olnud rahvastiku vähenemise ja ruumilise kokkukuivamise surve all. Suures osas on see olnud ühiskonna üldise arengu tulemus, kuid samas on see olukord hakanud ka ise uut reaalsust genereerima. Tööandjad ütlevad, et ei saa väiksemates asulates ettevõtlust arendada, sest tööjõudu pole piisavalt. Inimesed omakorda soovivad väiksematest asulatest lahkuda, kuna puuduvad töökohad. Töökohtade olemasolu on siiski üldises kahanemise mustris vaid üks osa, olulist rolli mängib ka ümbritsev keskkond (nii ehitatud kui looduslik) ning hariduse, tervishoiu ja vabaaja teenuste kättesaadavus. Inimväärse ja mõnusa elu tarbeks on kõik need osised hädavajalikud ja ei ole üht selget skeemi, mis järjekorras ja mahus midagi tuleks arendada. Suure-Jaani vallavalitsus on teinud julge ja selge otsuse arendada inimväärset eluolu ja pakkuda parema elu osiseid koos uue, kaasaegse ja ambitsioonika keskkonnaga – uus tervisekeskus seda kahtlemata on.

Foto: Terje Ugandi

Siinkohal on omaette teema väikelinnade omavalitsuste rajatavate uute kesksete hoonete funktsionaalne kooslus. Ühelt poolt tundub mõistlik ühe majaga lahendada võimalikult palju kohalikke probleeme ja kuhjata sinna kõik avaliku teenuse funktsioonid, mis hädasti uusi ruume vajavad. Samas tähendab see paratamatult mitme seni kasutusel olnud ruumi ja hoone üle jäämist ning niigi vähese potentsiaalsete rentnike arvu kahanemist üüriturul. Samuti võib mitme väikelinna jaoks olulise avaliku teenuse paigutamine ühte hoonesse ja asukohta mõjuda halvavalt muule linnastruktuurile, mis võib veelgi jõulisemalt tühjeneda. Suure-Jaani tervisekeskusesse on koondatud lisaks ujulale ja saunadele kohvik, perearstikeskus, hambaravikabinet, apteek, juuksur, kiirabi ja politsei. Asutusi on justkui palju, kuid ruumiliselt on igaüks parajalt väike, et olekski keeruline neid linnas eraldi hoonetesse paigutada. Siin tundub olevat leitud hea tasakaal funktsioonide rohkuse, maja suuruse ning väikelinna toimimise vahel.

Arhitektuurselt on uus tervisekeskus ilus maja. Sellest on justkui tunda, et projekt ei ole läbinud (või tõenäolisemalt on enam-vähem puhtalt välja tulnud) projekteerimise-ehitamise protsessis üsna levinud radikaalse odavdamise hakklihamasinat. Sageli on selle põhjuseks tellija lihtsameelne arvamus, et seekord on kindlasti võimlik ehitada odavamalt ja kiiremini kui kunagi varem, aga vahel võib taustalt leida ka arhitektide liigset kuraasi. Suure-Jaani tervisekeskus võlub oma arhitektuursete mõtete selgusega nii linnaehituslikus, logistilises, funktsionaalses kui ka materiaalses plaanis. Hästi läbi mõeldud kooslusest ongi keeruline midagi eemaldada.

/…/

Edasi saab lugeda talvenumbrist (MAJA nr 99)

TOOMAS TAMMIS  on arhitekt ja Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriprofessor 

Foto üleval: Kristian Lust

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.