Tänavu suvel lõppenud kommunismiohvrite ja ohvitseride memoriaali avalik ideekonkurss on samm lähemale ammuse soovi täitumisele rajada Tallinnasse mälestusmärk kommunistliku võimu all hukkunutele. 2011. aastal toimunud samasisulisel võistlusel jäeti asukoht vabaks, esikoht jäi toona välja andmata ning mõlemad premeeritud tööd (Koit Ojaliivi „Mälutulbad” ning Armin Valteri ja Joel Kopli „Vest”) valisid kohaks Maarjamäe. Represseeritute esindusühing Memento on siitpeale järjekindlalt mälestusmärgi rajamise vajadust valitsusele meelde tuletanud, soovides muuhulgas tungivalt asukohaks hoopis Hirveparki Toompea nõlva all, Koit Ojaliivilt telliti vastav projektki. Tallinna linn siiski ei parki ega ka ühtki muud asukohta kesklinnas niivõrd mahuka objekti rajamiseks sobivaks ei pidanud, uue konkursi asukoht – Maarjamäe memoriaali kõrval olev 3,8 ha suurune ala – võistlust ettevalmistavas komisjonis enam suuremaid vaidlusi ei tekitanud.
Nii moodustab vastumeelsus raskete ja traagiliste teemade suhtes, eelnevad ebaõnnestunud katsed ja venimine, üldine monumendipelgus ja rahvuslikud kompleksid, ebakindlus asukoha suhtes kõik memoriaali konkursi vastuolulise taustaloo. Pole midagi teha, me pole monumendirahvas ja suurema osa olemasolevatest kujudest on siia püsti pannud võõrvõimud. Pigem peame oma monumentideks praktilisi asju: rahvuslikult olulisi hooneid, sügavat metsa, laulupidu või Kihnu kultuuri. Tegelikult on esimene kommunismiohvrite memoriaal Eestis ka isetekkeline, 1988. aastal Pilistvere kirikuõpetaja eestvõttel alguse saanud ristiga kivikangur, kuhu igaüks saab murekivisid juurde tuua.
Ometi on kommunismiohvritele pühendatud memoriaal Eesti jaoks riiklik auvõlg inimeste ees, kellest paljude viimset puhkepaika me ei tea – pole kohta, kus mäletada. Võistlusülesandes rõhuti Maarjamäele laiapõhjalise mälestusala loomise mõttele, mis oleks pühendatud eri ajastute vägivalla ohvritele, kusjuures uus lahendus ei tohi mõjuda Maarjamäe memoriaali laienduse ega juurdeehitusena. See viimane ongi antud asukoha juures kõige raskem, arhitekt Allan Murdmaa ja skulptor Matti Variku kavandatud Maarjamäe memoriaaliga (avati 1975) on pea võimatu võistelda. Oluline punkt oli ka nimememoriaali nõue – umbes 20 000 hukkunud inimese nime jäädvustamine, samuti nõukogude võimu all hukkunud Eesti Vabariigi kaadriohvitseride eraldi mälestamine.
Võistlusele laekus 15 tööd, neist 12 vastasid tingimustele.
15. augustil Okupatsioonimuuseumis peetud tseremoonial tehti teatavaks võitjad: esikoha pälvis arhitektuuribüroo JVR ideelahendus märgusõnaga „Teekond”.
kaks võrdset teist preemiat said KOKO arhitektide „Laas” ja At Home „Ajavaod”.
Ergutuspreemiad läksid Kuu arhitektide ideelahendusele „Aeg” ning Kavakava „Lindude metsale”.
Tulemused peegeldavad žürii eelistusi: otsiti antud kontekstis maastikul selgelt domineerivaid lahendusi, suurt kujundit, linnaehituslikult head lahendust, avatust merele. Kannatusi ei tohiks eestlastele omaselt metsa peita, enda sisse jätta või maha vaikida, võidutöö järgi Maarjamäele rajatav monument tuleb olema silmatorkav, poeetiline ja tugeva vormiga ühteaegu, kus pika teekonna ja lõpuks kohalejõudmise idee peaks külastajates tekitama ühteaegu nii hinge pitsitava kui ka helge elamuse.
Koos ajaloomuuseumi uueneva kompleksiga, tingimata korrastamist vajava nõukogudeaegse memoriaali, Saksa sõdurikalmistu ja rajatava kommunismiohvrite memoriaaliga saab Maarjamäest tõepoolest tähendustest tiine mälestusala, meie lähiajaloo keerdkäikude peegeldus, kus tegelikult ei ole omi ja võõraid monumente.
TRIIN OJARI, žürii liige
AVALDATUD: Maja 89-90 (suvi 2017), peateema Muutuv
