Triin Ojari: suurejooneline alandlikul viisil

Arhitektid: Fuensanta Nieto, Enrique Sobejano (Nieto Sobejano Arquitectos) ja Arhitektuuribüroo Luhse & Tuhal
Projekti meeskond: Alexandra Sobral, Simone Lorenzon, Covadonga Blasco, Pablo Gómez, Víctor Mascato, Adrián Rodríguez, Michele Versaci 
Tellija: SA Arvo Pärdi Keskus
Asukoht: Laulasmaa, Eesti
Netopind: 2650m2
Konstruktsioonid: Pike OÜ
Eriosad: Hevac OÜ
Akustika: Arau Acústica
Arhitektuurivõistlus: 2014
Projekt: 2014-2015
Ehitus: 2017-2018
Ehitaja: AS Ehitustrust

Arvo Pärdile pühendatud keskus on laetud paljude erinevate ootustega, mis seab arhitektuurile kõrged nõudmised. Õnnestunud ruum on lisaks konkreetsete võimaluste pakkumisele ka abstraktne masin, vahend mõtlemaks inimese vahekorra üle millegi üldisemaga.

„Kas Arvo oli kodus?“ teeb parklas vastutulija nalja, kui väikselt ringkäigult maja juurest auto juurde naasen. Muigan endamisi. Kas tõesti hakkab helilooja vahel inimesi uksel tervitama ja uhkes klaasmajas ringkäike tegema või istuma oma spetsiaalselt sisustatud toas ja komponeerima, taustaks külastajate summutatud hääled? Ronib hommikuti torni puudelatvu imetlema? Ilmselt ei astuta Tallinnast küllalt kaugel olevast Arvo Pärdi keskusest niisama läbi, siia tullakse külla ja ikka mõttega. Ja ilmselt on elavale inimesele ning tema loomingule pühendatud keskus tõepoolest natuke kodu ka – kui mitte autori enda, siis tema muusika oma. 

Foto: Paco Ulman.

Laulasmaale, helilooja kodu lähistele rajatud suurepärase hoone saamislugu on saatnud läbivalt positiivne foon, projekti on suhtutud algusest peale aupaklikult ja see on leidnud toetust kõigilt osapooltelt, keda ühe avaliku objekti kerkimise juures on alati rohkelt.

Keskuse sünni taga on selle asutaja sügav isiklik soov avalikkusele midagi anda ning ehk ka tahe sellesama avalikkusega rahu teha. Ei möödu ju sellise silmatorkava objekti kerkimine kindlasti meie meediasõnumitest tiines maailmas ilma ühiskondliku tähelepanuta, maja ennast on aina raskem vaadelda lahus teda ümbritsevast infoväljast. Pole kahtlust, tegu on väga laetud objektiga. Riikliku austusavalduse märk enim mängitavale nüüdisaegsele heliloojale, maailma kõrgete võimukandjate visiidid mändide alla, nimekate arhitektide tunglemine võistluses loomaks midagi väga erilist, kultuuri monumentaliseerimine ja vabariigi juubeli tähistamise lõppematu pidu, heliloojat saatev tagasihoidlikkuse püha paiste, sund ühendada ühte ruumi kuulsus ja alandlikkus, isiklik ja universaalne – kogu see tähenduskoorem  on vajutatud hoone õlule veel enne, kui keskus tänavu oktoobris külastajatele uksed avab.

Kui palju on arhitektuuril selles loos tähendust ja kas ta peab vastutuskoorma all vastu? Kas uus keskusehoone on üksnes välise tõlgendus, kõige selle üleva ja igavikulise metafoor, sümboliseerides kulunud väljendit arhitektuurist kui kivistunud muusikast või on tal ka tähistamisest vaba iseväärtus? Loomulikult on, õnnestunud arhitektuurne ruum on alati nii konkreetsete omadustega keskkond kui ka abstraktne masin, vahend mõtlemaks inimese vahekorra üle millegi üldisemaga – näiteks muusika või loodusega. Laulasmaal saab kogeda mõlemat.

Foto: Paco Ulman.

IKOONILINE ALANDLIKUL VIISIL

Juba 2013. aasta novembris välja kuulutatud Arvo Pärdi keskuse arhitektuurivõistluse tingimused ei jätnud kahtlust, et otsitakse kontseptsiooni ja meeleolu, mitte valmis maja. Vastava institutsiooni ehk helilooja loomingu uurimiseks ja säilitamiseks mõeldud keskuse oli tema perekond loonud kolm aastat varem.

Öeldakse, et konkurss on õnneasi, ent hoolikas ettevalmistus, täpsed tingimused ja hea žürii tagavad parema tulemuse kui pelgalt õnnele lootma jäämine. Võistlusülesandes olid tellija soovid ideetasandil hästi sõnastatud ning välja toodud märksõnad, nagu puhtus, ehtsus, lihtsus, radikaalsus, askeetlikkus, õhulisus, kontsentreeritus ja soojus päädisid ilusa metafooriga: vaja on „pärli, mitte mammutit“. Päris kindlasti ei tahetud kujuneda ei turistilõksuks ega ka liigtõsiseks pühamuks, teatav elitaarsuse maik kuulub klassikalise muusika juurde niikuinii. Ka asukohta pealinnamelust eemal, endises suvilarajoonis võib tõlgendada eksklusiivsena, käsuna leida kiires maailmas korraks aega.

Nii võistluse ettevalmistuse juures kui žüriis tegev olnud arhitekt Ra Luhse on kommenteerinud, et Arvo Pärdi muusika komplitseeris ülesannet veelgi, pannes arhitektidele suure vastutusekoorma: „Keerukus tuleneb sellest, et eeldatav hoone peaks olema oma olemuselt lihtne, kuid korraga nii esinduslik sümbol kui ka hästi kasutatav ja ühtlasi sobituma keskkonda, seda mitte kuidagi kahjustades.“ (1).

Millist ruumi otsiti? Tingimustes oli muuhulgas väljendatud keskuse asutajate soov sarnaneda väikese eraülikooliga, mille eesmärkideks on helilooja loomepärandi elushoidmine; õppimiseks, õpetamiseks ning loovuse arendamiseks koha loomine; kasvamine ja arenemine, nagu seda teeb Pärt oma loomingus; kristlike väärtuste diskreetne, ent julge esitamine. Rõhutati soovi olla ruumiliselt paindlik ja luua elav keskkond, mitte muuseum – vastandus, mis tänapäevasel muuseumimaastikul kindlasti paika ei pea. Sujuv, üleminekuteta ruum on laiemalt tänapäevaste avalike ruumide valem: muutlik keskkond, kuhu projitseeritakse erinevaid tegevusi ning mis on visuaalselt seotud teiste samasuguste „pesadega“. Ei meie ega ilmselt päris täpselt ka keskuse loojad tea, kuidas inimesed seda ruumi kasutama hakkavad, kas see tegevuste kombinatsioon, mis programmis (ja omatuluplaanis?) ette nähtud, ka tegelikult toimima hakkab ning milliseid muudatusi see tulevikus vajab. Ühe katuse alla on tahetud kokku koondada tegelikult palju kohati vastandlikke tegevusi, millest mõned vajavad meditatiivset vaikust ning süvenemisaega, teised jälle on seotud suure publiku, laste, õpitubade ja kohvikumeluga.

Foto: Paco Ulman.

Kaheetapiline võistlus tähendab suuremat tellijapoolset kontrolli, kui see anonüümse üheetapilise võistlus puhul võimalik on. Miks valiti 71 üle maailma tulnud portfoolio seast just need 20, jääb vastava komisjoni teada, üldiselt pääsesid edasi kõik maailmanimed, sealhulgas Coop Himmelb(l)au, Zaha Hadid Architects, Henning Larsen, OFFICE Kersten Keers David van Severen, Nieto Sobejano ja Alejandro Zaera-Polo.

Eesti büroosid oli pakkujate seas 25 (osad ühispakkujatena), teises voorus jätkas seitse. Varem on sama etapiviisilisust kasutatud 2009. aastal Tallinna uue raekoja konkursil, mille tulemusena saadud maineka BIG büroo töö jäi kahjuks küll realiseerimata.

Juunis 2014 kuulutati välja võistluse võitja: oma kuulsuse lävepakul olev büroo Nieto Sobejano Hispaaniast abikaasade Fuensanta Nieto ja Enrique Sobejanoga eesotsas. 1980. aastate lõpus loodud büroo oli selleks ajaks, 21. sajandi esimese kümnendi tõusulaines ehitanud konkursivõitudena rea silmapaistvaid muuseume ja kultuuriobjekte Hispaaniasse, Austriasse ja Saksamaale, töö Põhja-Euroopas oli neile esmakordne. Arhitektide sõnul neile distants meeldib – kohast mitte liiga palju teades võivad nad vastuse anda kohalike jaoks lahendamatuna näivale probleemile, olgu selleks siis antud juhul ehitamine õrna metsaalusesse (2).

Foto: Paco Ulman.

Žürii sõnul otsisid nad eelkõige sümboolset väärtust, mis oleks „ikooniline alandlikul viisil“, samuti head seostatust ümbritseva loodusega, ruumiprogrammi paindlikkust, häid valgustingimusi keset varjulist metsa ning „magnetina“ esteetiliselt ja akustiliselt kõrgetasemelist saali. Laekunud tööde seas oli palju nn kloosterlikke, geomeetrilisi ümber siseõue lahendusi, mida peeti siiski ruumiliselt ebamugavaiks, neist parimana platseerus kolmandale kohale büroo KAVAKAVA võistlustöö.

Milline arhitektuur meid esindab? Tundub, et välismaalaste jaoks seisneb põhjamaisus ikkagi looduses ja kinnistes inimestes – Enrique Sobejano on seda kuvandit hiljem kinnitanud, leides ühes intervjuus, et imetleb siinset erakordset tundlikkust looduse ja arhitektuuri suhtes: „Omal moel on see lähedane Jaapani mentaliteedile – vaikne, ilma liigsete sõnadeta. Asjades, mida meie võtame enesestmõistetavana, on seal (s.t Põhjamaades – T.O.) teatud vaimsus.

PÕHJAMAA MAJA JA NAHKPÜKSID

Nieto Sobejano võidutöö „Tabula“ oli oma klaasist, puude vahel vonkleva vormi ja madala mahuga teistest töödest eristuv – läbipaistev ja valgusküllane, voolav ja orgaaniline. Autorid on väljendanud oma austust Alvar Aalto loomingu vastu ning hea tahtmise korral võib metsas looklemas näha tema lainelist Savoy vaasi, seda ikoonilist eskimo naise nahkpükste järgi tehtud disainobjekti. Juhus või mitte, aga vaid pool aastat pärast konkursivõitu pälvis Nieto Sobejano põhjanaabrite kõige mainekama arhitektuuriauhinna, Alvar Aalto medali.

Foto: Paco Ulman.

Siit koorub ka välja eestlasi alati paeluv teema: kuidas meie väljapoole paistame, kas riiklikult reklaamitud rabad ja metsik loodus on piisavad põhjamaisesse imagosfääri kuulumiseks või peaks rohkem rõhuma tehnoloogiale ning linnakultuurile?

Milline arhitektuur meid esindab? Tundub, et välismaalaste jaoks seisneb põhjamaisus ikkagi looduses ja kinnistes inimestes – Enrique Sobejano on seda kuvandit hiljem kinnitanud, leides ühes intervjuus, et imetleb siinset erakordset tundlikkust looduse ja arhitektuuri suhtes: „Omal moel on see lähedane Jaapani mentaliteedile – vaikne, ilma liigsete sõnadeta. Asjades, mida meie võtame enesestmõistetavana, on seal (s.t Põhjamaades – T.O.) teatud vaimsus.“ Võistlustöös arvutipildile eksinud klaasmaja ümber nuuskiv põhjapõder on ehk palavas Madridi büroos sündinud kujutluspilt põhjamaisest kooslusest, ent eelmise aasta lõpul Berliinis Aedese arhitektuurigaleriis korraldatud Pärdi keskusele pühendatud näituselgi ümbritses hämaras ruumis välja valgustatud maketti seintel tihe (foto)mets.

Foto: Paco Ulman.

Ei jää kahtlust, et hispaanlaste töö lähtekohaks on Laulasmaa puud, meile nii harjumuspärane kõrge mustikane männimets, kus ühtki puud ei tohtinud kavandatava hoone eest maha võtta. Siit tuli konkursiprojekti koguni 28 suuremat ja väiksemat sisehoovi, mõni vaid ümber ühe puu. Alles võitjatena esmakordselt krundil käies ja pärast meie kliima- ja valgusoludega tutvumist tuli arhitektidel tõdeda, et sisehoovide arv ja konfiguratsioon nõuab mõningast korrigeerimist (lõplikus projektis on „auke“ järel üheksa) ning puudegi mahavõtt pole metsasel maal liiga suur ohverdus. „Tabulas“ kohtame Nieto Sobejano teisteski töödes korduvat katusemaastikku kui peamist arhitektuurset elementi (mitmed oma parimad tööd on nad kujundanud pinnasesse uputatuna, rõhuga katusetasandil) – nende nägemuses on see suur platvorm, mis tõuseb ja langeb vastavalt ruumide kõrgusele. Katust toetab saledatest teraspostidest mets.

Teine silmatorkav element on teatud kujundiline korduvus, seriaalsus, lilleõiest tuletatud pehmed viisnurgad taasilmuvad nii sisehoovides, torni plaanis kui moodustavad looduses vonkleva välisperimeetri. Arhitektid on ise nimetanud seda „kontseptsiooni ökonoomikaks“, kus projekt baseerub ideeliselt vaid mõnel elemendil ning nende kordustest ja kombinatsioonidest sünnivad erinevad lahendused: „Teame, et nii toimib elu: kõik põhineb moodulitel, aatomitel või mingit tüüpi rakkudel“ (4).

Nad on tunnistanud oma eeskujuna ka Hollandi strukturaliste, kelle jaoks tervik koosneb elementide vahelistest suhetest, elemendid ise on sealjuures muudetavad – nii on lõplikult valminud keskusehoone konkursitööga võrreldes kaotanud küll mitmeid osiseid, ent säilitanud äratuntava terviku, suhete tasakaalu. Maja võib olla küll aaltolikult orgaaniliselt loodusesse istutatud, postidki meenutada ümbritsevaid saledaid puutüvesid ning seesolijal säilida igal hetkel side metsaga, ent plaanis valitseb siin kindel struktuur ja kord, loodus on rakkudeks lahti võetud ja oma reeglite järgi uuesti kokku pandud. Ei mingit metsikust ja kukeseente kuulamist, iga liigutus ja detail on selles arhitektuuris analüütiline ning kaalutletud samm.

Foto: Paco Ulman.

SIRGEID SEINU POLEGI

„Tabula“ ei ole hierarhiline maja, selle kese muutub vastavalt vajadusele ning olukorrale. Arhitektide nägemuses on siin üks suur ruum nii keskendumiseks kui ka õppimiseks, mõttevahetuseks ja näituste, kohviku või kontserdi külastamiseks ja lihtsalt metsaaluse jalutuskäigu nautimiseks. Võimalik, et sirgeid seinu siin polegi, avalike ruumide omavahelised eristused on pigem tinglikud, markeeritud vaadetena läbi mitme klaasi ja siseõue või pehmelt ümber nurga kaarduva kulgemisena.

Loomulikult domineerib lisaks klaasile puit põrandatel ja seintel, ka välisfassaadi on erinevalt konkursitööst siginenud puiduga kaetud läbiv seinaosa, lastes klaasil mõjuda pigem hiiglasliku katkematu aknana. Kreeka traditsioonilise arhitektuuriga, vaevu 15 m2 suurune kabel ühes sisehoovis on mõneti ootamatu leid, avades nii keskuse looja maailmanägemust kui ka esitledes hoone arhitektuuri tolerantsust, selle süsteemsust – elemendid struktuuris võivad muutuda ning vormiliselt hoopis teise ajastussegi kuuluda, ent suhted elementide vahel on paigas ja määravad majas liikuja ruumilise kogemuse. See on ka ainus koht majas, mis on täiesti suletud, kus puudub vajadus suhelda või end näidata ja kus on võimalik kogemuslikult ilmselt Pärdi loomingule lähemale jõuda, kui erinevad näitused või riiulitäied raamatuid majas sees seda põgusa külastaja jaoks teevad. Teine n-ö eraldatud koht on maja kõrvale püstitatud vaatetorn, kus saab muidu maadligi kulgevalt tasandilt enneolematult kõrgele tõusta, liftisahinal kaugvaateid imetleda. Torn kui kapriis, seda kindlasti, aga lõpuks peab majas mingi vimka olema. Majakas teelistele, kui soovite.

Foto: Paco Ulman.

KASTIST VÄLJA

Kuidas luua pärandikeskus elavale inimesele, ilma et tekiks mütologiseeritud monument või liigturvaline keskkond, kus kõik küsimused on ette ära vastatud?

Ruumil ja hoone iseloomul on keskusele õige tonaalsuse andmisel tegelikult suur roll, juba konkursifaasis tõdeti mõnegi töö puhul, et see mängib üle helilooja muusika. Nieto Sobejano lahendus on avar, voolav, kergelt paviljonilik, mis respekteerib nii loodust kui hoone kasutajaid.

Kaasaegsele heliloojale rajatud keskusi on maailmas mõned üksikud, Arvo Pärdi omal tuleb päris kindlasti leida oma tee. Keskuse sünni algtõukeks ja südameks on helilooja arhiiv, mis tegutses tänini uue maja kõrval asuvas pretensioonitus Ameerika koloniaalstiilis eramus – mitte just ideaalsed olud, aga ühe väikese mälusasutuse baastegevusteks piisav.

Foto: Paco Ulman.

Loomulikult tuleb mõelda suurelt ja uus maja annab arhiivi ja muusika ümber põimitud tegevustele sootuks uue dimensiooni, toimides maailmavaatelise sõnumikuulutajana, kust ei puudu oma vaikse pühaduse moment. Ent mängus on avalik raha ja õlitatult kulgenud sünniprotsess, mis päädis Eesti oludes väga kvaliteetselt ehitatud, suurepäraselt nüansirikka arhitektuuriga hoonega, tõestab, et ka riigil on seda keskust väga vaja. Kultuur ja eriti muusika on jätkuvalt need kõvad kivid, millele oma olemasolu rajada. Vaja isegi rohkem, kui sellel tagasihoidlikul läkiläkiga mehel, kes mitmel konkursipildil seljaga vaataja poole läbi metsa astus.

TRIIN OJARI on arhitektuuriajaloolane ja -kriitik, alates 2014. aastast Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor.

Viited:

1 – Ra Luhse. Pärl, mitte mammut. – Sirp, 2014, 9.07.
2 – Tiia Ettala, Francesc Palomeras. Interview with Fuensanta Nieto and Enrique Sobejano: Architects and the secret hidden agenda. Vt https://www.finnisharchitecture.fi/2015/03/interview-with-fuensanta-nieto-and-enrique-sobejano-architects-and-the-secret-hidden-agenda/
3 – Libeskind & Nieto Sobejano in Dialogue. Vt https://magaceen.com/en/interview/libeskind-nieto-sobejano/
4 –
Rafael Gomez-Moriana. Quietly Brilliant: Nieto Sobejano Arquitectos, 2012. Vt https://criticalista.com/2012/01/26/quietly-brilliant-nieto-sobejano-arquitectos/

LOE VEEL

Margit Mutso: mõistatuslikud objektid

Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel mõistatuslikuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda „Arhitektuur on ruumikunst”?

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

Merle Karro-Kalberg: koledus viib mõnikord tõhusamalt edasi kui ilu

Tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. Meid huvitab, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.