Triin Ojari. Veel üks muuseum, palun!

Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega.

Kultuuriobjektide kavandamist ja ehitamist viimase kolmekümne aasta jooksul on saatnud meediakära ja vaidlused, avalikku arvamust on jagunud nii eelarve, arhitektuuri kui ka asukoha kohta. Iseloomulik on ka retooriline tasand – rahvuskonservatiivne veendumus, et eestlane kultuurse rahvana väärib neid maju, on kõlanud kõrvuti uusliberaalide kahtlustega, kas me seda kõike ikka endale lubada saame. Kurikuulsaks on saanud kultuuri seostamine betooniga (1), sest elementaarne taristu kontserdi- või muuseumimajadena oli Eestis kogu 20. sajandi vältel lihtsalt jäänud välja ehitamata. 

Kahtlemata on tegu oluliste avalike objektidega, mis kujundavad nii linnaruumi, on sümboolsed maamärgid kui ka vormivad kasutajat kultuuri just sellises keskkonnas tarbima. Nimelt on tarbimine kultuurist rääkides üks selle perioodi märksõnu. Tarbijaks ja teenuseks taandamine ei tähista ammu enam ainult kaubamajas kehtivaid suhteid, vaid sellest on läbi imbunud kogu avalik ruum. Praegu ei pane näitusest või kontserdist kui hästipakendatud elamustootest rääkimine enam kedagi kulmu kergitama. Unikaalne ruum on selle elamuse oluline osa, olgu see siis uushoones või noorenduskuuri läbinud vanas. 

Kultuuri kaubastumisega on seotud ka küsimus kultuuri piiridest üldisemalt sümboolse kapitali ajastul – kunstigalerii kaubanduskeskuses ei tee keskusest veel muuseumi, ometi aitab see tootepaletti rikastada. Viimasel kümnendil aina enam populaarsust koguvad elamuskeskused Eestimaa erinevates nurkades Hiiumaa Tuuletornist Vastseliina palverännumajani on hübriidsed kogemusruumid, mis kultuuri kiirelt seeditavasse vormi valades on täieõiguslik osa piirkonna vaatamisväärsustest. 2009 avatud Solarise keskust Tallinnas Estonia teatri vastas turundati kavandamisprotsessi saatnud pingete leevendamiseks kui mitmekesist kultuuri ja vabaaja hoonet, kus kommertsil on ainult toetav funktsioon (2). Isegi kui praegu on kaalukauss Solarises äri kasuks, oli tegu siiski märgilise nihkega kultuuriautonoomia mõistmisel. Veel 1990. aastatel ei kahelnud keegi, et muuseum, raamatukogu või kontserdimaja on eraldiseisvad kohad, kus kultuuri luuakse – nüüd on pärm paisunud ning asjad pole kaugeltki nii ühesed: kultuur on üks aja veetmise viis teiste kõrval. Nimetatagu meie aega tähelepanumajanduseks või millekski muuks, ruumilise arengu suund on klasterduda, koondada erinevaid elamusi ja ajaveetmise võimalusi ühte kohta. See maandab riske ja paneb inimesi kauem enda juures aega kulutama. Kohvik, restoran, kooliruum, mängutuba, auditoorium, väliala – kõik need lisavidinad määratlevad uue aja kultuuriasutust sama palju kui asukoht endisest sadamaalast ümbersündinud linlikus glamuuritsoonis või rahulikus pargiservas.

Uued kultuurimajad

Kitsas mõttes kultuurobjekte ehk hooneid, mis on mõeldud professionaalse kultuuri kogumiseks, uurimiseks, esitamiseks või eksponeerimiseks, on taasiseseisvumise järel ehitatud suhteliselt vähe. Viis päris uut muuseumihoonet on suuruse järjekorras Eesti Rahva Muuseum (2016), Eesti Kunstimuuseum (2006), Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseum (2017, üks osa Maarjamäe lossikompleksist), Vabamu (2003) ja Palamuse Kihelkonnakoolimuuseum (2018, tegelikult uus näitusemaja). Põhjalikult renoveeritud muuseume on tunduvalt rohkem: Eesti Meremuuseumi Lennusadam ja Paks Margareeta, Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone, Eesti Tervisemuuseum, Tartu Ülikooli muuseum, Pärnu muuseumi aidahoone, lisaks Narva ja Haapsalu linnused. Eramuuseumi jõupingutusena väärib tähelepanu Viinistu kunstimuuseumi elegantne juurdeehitus (2012). Väiksemaid ümberehitusi ja uusi püsiekspositsioone on tehtud peaaegu kõigis muuseumites. Oma osa on siin Euroopa Liidu toetusrahadel. 2004–2011 finantseeriti 29 muuseumi arendusi (sh ka AHHAA keskus, maanteemuuseumi välialad), lisaks rajati üle veerandsaja juba mainitud külastuskeskuse. Seega asub enamik muuseume ajaloolistes hoonetes, mis on kahtlemata väärt kasutus enamasti suure muinsusväärtusega majadele. Samas kujundab see ka publiku arusaama muuseumiruumi iseloomust, teinekord ka piirab arendusvõimalusi, mida asutus päriselt vajaks. 

Uusi kontserdimaju on valminud kaks: Pärnusse (2002) ja Jõhvi (2005), viimane oli endise kultuurimaja suuremahuline ümberehitus. Kontsertsaal ehitati ka lisandusena Tallinnasse Solarise keskusele, mis kaubamaja kõrvalt kuidagi välja ei paista, samuti sai uue kvaliteetse saali Eesti Muusikaakadeemia. Kontsertide ja muusikaga on seotud Arvo Pärdi keskus Laulasmaal (2018), mis ühendab endas nii kontsertsaali, arhiivi kui ka külastuskeskuse funktsioonid. Moodsaid raamatukogusidki on kerkinud vaid kaks: Pärnu keskraamatukogu (2003) ning Tallinnas Pääsküla raamatukogu (2005). Nõukogude ajast päritud tihe raamatukogude võrk ning uue aja lävel valminud monumentaalne rahvusraamatukogu suuremat vajadust uute raamatukogude järele ka ei tekitanud. Uusobjektide koha pealt saab siin ka loetelu otsa. Kinnisvara mõttes kõige paremas seisus olid taasiseseisvumise järel teatrid – kõik suuremad linnad olid 20. sajandi jooksul oma teatrimajad valmis ehitanud, hiljem tuli neid vaid kaasajastada. Uuendusena tuli 1990ndate algul black-box saal, kontekstivaba 0-ruum, mida võis ehitada ükskõik millisesse ruumi. Päris uut teatrihoonet ehitatud polegi, Vaba Lava teatrimajad Tallinnas ja Narvas on vanade majade põhjalikud rekonstruktsioonid. Küll on aastaid räägitud uue ooperiteatri vajadusest. Kultuuri alla liigituvad veel kinod, mida peaaegu ainsana kultuurivaldkonnast nn turutõrge ei hõlma. Kõik uued kinohooned on ehitanud erasektor, need on alati mitme saaliga ja enamasti suurema kaubanduspinna osa. 

Kokku seega umbes kümme riigi toel ehitatud uushoonet ning suur hulk uuenduskuuri läbinud keskkondi, mis – kui ERM, Lennusadam ja Kumu välja arvata – ei ole piisavalt suured, et rääkida kultuuri ja äri hübridiseerumisest või uuelaadsetest kultuuritarbimise viisidest suures, megastruktuurses skaalas. Ometi on arusaam kultuuri positsioonist ühiskonnas nende aastatega palju muutunud, teisenenud on nii vaataja, tema ootused kui ka killustunud kultuuri institutsionaalne väli. Ruum käib nende muutustega paratamatult kaasas, kujundades või kinnitades tegelikult oma kasutajate – mainitud kultuuritarbijate – identiteeti. Valgeseinalises Kumu saalis on kunsti teine tunne vaadata kui meelega remontimata jäetud endises Tallinna soojuselektrijaama abihoones tegutsevas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Lisaks kasutajale kujundavad majad ka asutuse enda identiteeti, peegeldades institutsionaalset hierarhiat ja kultuuri esitamise toimimisloogikat – millist komplekti ruume on millekski vaja. Näiteks on muuseumides tarvis kontoreid, hoidlaid, kindlate parameetritega näitusesaale, mõjusat publikuala, kontserdimajades on vaja akustiliselt tipptasemel saali, harjutusruume, jalutussaale jne. Kontserdimajad on klassikalise muusika kantsid, mõeldamatu oleks pidada siin diskoteeki. Raamatukogud eeldavad tavaliselt vaikust ja tõsist atmosfääri ning avaraid lugemisruume. 1993. aastal avatud rahvusraamatukogu (arhitekt Raine Karp, projekt 1985) on sellest aspektist meie kõige tempellikum kultuurihoone üldse. 

Millist publikut uued kultuurihooned loovad, mis sõnumit nende ruum kannab? Kui palju peegeldavad majad muutunud arusaamu kultuurist, toovad kõrge ja kauge meile lähemale?

/…/ Edasi saab lugeda ja materjaliga tutvuda Maja 2021.a. sügisnumbrist, mille saab osta kauplustest üle Eesti või tellida siit.

TRIIN OJARI on arhitektuuriajaloolane ja Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor

Päises: Haapsalu piiskopilinnus, rek. KAOS arhitektid, 2019, foto Tõnu Tunnel

1 – Kõige otsesemalt ütles seda 2011–2013 kultuuriminister olnud Rein Lang, aga sama mõtet on väljendanud nt 2020. a. vabariigi aastapäeva kõnes ka president Kersti Kaljulaid. Vt Rein Lang, „Eesti kultuur vajab mänedžere“, Postimees, 16. aprill 2011; Kersti Kaljulaid, „Eesti Vabariigi aastapäeval Paide Muusika- ja Teatrimajas“, President.ee.

2 – Peeter Rebane, „Uus keskus on väärt vana lammutamist“, Eesti Päevaleht, 10. november 2006.