Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega.
Kultuuriobjektide kavandamist ja ehitamist viimase kolmekümne aasta jooksul on saatnud meediakära ja vaidlused, avalikku arvamust on jagunud nii eelarve, arhitektuuri kui ka asukoha kohta. Iseloomulik on ka retooriline tasand – rahvuskonservatiivne veendumus, et eestlane kultuurse rahvana väärib neid maju, on kõlanud kõrvuti uusliberaalide kahtlustega, kas me seda kõike ikka endale lubada saame. Kurikuulsaks on saanud kultuuri seostamine betooniga1, sest elementaarne taristu kontserdi- või muuseumimajadena oli Eestis kogu 20. sajandi vältel lihtsalt jäänud välja ehitamata.
Kahtlemata on tegu oluliste avalike objektidega, mis kujundavad nii linnaruumi, on sümboolsed maamärgid kui ka vormivad kasutajat kultuuri just sellises keskkonnas tarbima. Nimelt on tarbimine kultuurist rääkides üks selle perioodi märksõnu. Tarbijaks ja teenuseks taandamine ei tähista ammu enam ainult kaubamajas kehtivaid suhteid, vaid sellest on läbi imbunud kogu avalik ruum. Praegu ei pane näitusest või kontserdist kui hästipakendatud elamustootest rääkimine enam kedagi kulmu kergitama. Unikaalne ruum on selle elamuse oluline osa, olgu see siis uushoones või noorenduskuuri läbinud vanas.
Kultuuri kaubastumisega on seotud ka küsimus kultuuri piiridest üldisemalt sümboolse kapitali ajastul – kunstigalerii kaubanduskeskuses ei tee keskusest veel muuseumi, ometi aitab see tootepaletti rikastada. Viimasel kümnendil aina enam populaarsust koguvad elamuskeskused Eestimaa erinevates nurkades Hiiumaa Tuuletornist Vastseliina palverännumajani on hübriidsed kogemusruumid, mis kultuuri kiirelt seeditavasse vormi valades on täieõiguslik osa piirkonna vaatamisväärsustest. 2009 avatud Solarise keskust Tallinnas Estonia teatri vastas turundati kavandamisprotsessi saatnud pingete leevendamiseks kui mitmekesist kultuuri ja vabaaja hoonet, kus kommertsil on ainult toetav funktsioon.2 Isegi kui praegu on kaalukauss Solarises äri kasuks, oli tegu siiski märgilise nihkega kultuuriautonoomia mõistmisel. Veel 1990. aastatel ei kahelnud keegi, et muuseum, raamatukogu või kontserdimaja on eraldiseisvad kohad, kus kultuuri luuakse – nüüd on pärm paisunud ning asjad pole kaugeltki nii ühesed: kultuur on üks aja veetmise viis teiste kõrval.
Nimetatagu meie aega tähelepanumajanduseks või millekski muuks, ruumilise arengu suund on klasterduda, koondada erinevaid elamusi ja ajaveetmise võimalusi ühte kohta. See maandab riske ja paneb inimesi kauem enda juures aega kulutama. Kohvik, restoran, kooliruum, mängutuba, auditoorium, väliala – kõik need lisavidinad määratlevad uue aja kultuuriasutust sama palju kui asukoht endisest sadamaalast ümbersündinud linlikus glamuuritsoonis või rahulikus pargiservas.
Uued kultuurimajad
Kitsas mõttes kultuurobjekte ehk hooneid, mis on mõeldud professionaalse kultuuri kogumiseks, uurimiseks, esitamiseks või eksponeerimiseks, on taasiseseisvumise järel ehitatud suhteliselt vähe.
Viis päris uut muuseumihoonet on suuruse järjekorras Eesti Rahva Muuseum (2016), Eesti Kunstimuuseum (2006), Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseum (2017, üks osa Maarjamäe lossikompleksist), Vabamu (2003) ja Palamuse Kihelkonnakoolimuuseum (2018, tegelikult uus näitusemaja).
Põhjalikult renoveeritud muuseume on tunduvalt rohkem: Eesti Meremuuseumi Lennusadam ja Paks Margareeta, Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone, Eesti Tervisemuuseum, Tartu Ülikooli muuseum, Pärnu muuseumi aidahoone, lisaks Narva ja Haapsalu linnused. Eramuuseumi jõupingutusena väärib tähelepanu Viinistu kunstimuuseumi elegantne juurdeehitus (2012).
Väiksemaid ümberehitusi ja uusi püsiekspositsioone on tehtud peaaegu kõigis muuseumites. Oma osa on siin Euroopa Liidu toetusrahadel. 2004–2011 finantseeriti 29 muuseumi arendusi (sh ka AHHAA keskus, maanteemuuseumi välialad), lisaks rajati üle veerandsaja juba mainitud külastuskeskuse. Seega asub enamik muuseume ajaloolistes hoonetes, mis on kahtlemata väärt kasutus enamasti suure muinsusväärtusega majadele. Samas kujundab see ka publiku arusaama muuseumiruumi iseloomust, teinekord ka piirab arendusvõimalusi, mida asutus päriselt vajaks.
Uusi kontserdimaju on valminud kaks: Pärnusse (2002) ja Jõhvi (2005), viimane oli endise kultuurimaja suuremahuline ümberehitus. Kontsertsaal ehitati ka lisandusena Tallinnasse Solarise keskusele, mis kaubamaja kõrvalt kuidagi välja ei paista, samuti sai uue kvaliteetse saali Eesti Muusikaakadeemia. Kontsertide ja muusikaga on seotud Arvo Pärdi keskus Laulasmaal (2018), mis ühendab endas nii kontsertsaali, arhiivi kui ka külastuskeskuse funktsioonid. Moodsaid raamatukogusidki on kerkinud vaid kaks: Pärnu keskraamatukogu (2003) ning Tallinnas Pääsküla raamatukogu (2005). Nõukogude ajast päritud tihe raamatukogude võrk ning uue aja lävel valminud monumentaalne rahvusraamatukogu suuremat vajadust uute raamatukogude järele ka ei tekitanud. Uusobjektide koha pealt saab siin ka loetelu otsa. Kinnisvara mõttes kõige paremas seisus olid taasiseseisvumise järel teatrid – kõik suuremad linnad olid 20. sajandi jooksul oma teatrimajad valmis ehitanud, hiljem tuli neid vaid kaasajastada. Uuendusena tuli 1990ndate algul black-box saal, kontekstivaba 0-ruum, mida võis ehitada ükskõik millisesse ruumi. Päris uut teatrihoonet ehitatud polegi, Vaba Lava teatrimajad Tallinnas ja Narvas on vanade majade põhjalikud rekonstruktsioonid. Küll on aastaid räägitud uue ooperiteatri vajadusest. Kultuuri alla liigituvad veel kinod, mida peaaegu ainsana kultuurivaldkonnast nn turutõrge ei hõlma. Kõik uued kinohooned on ehitanud erasektor, need on alati mitme saaliga ja enamasti suurema kaubanduspinna osa.
Kokku seega umbes kümme riigi toel ehitatud uushoonet ning suur hulk uuenduskuuri läbinud keskkondi, mis – kui ERM, Lennusadam ja Kumu välja arvata – ei ole piisavalt suured, et rääkida kultuuri ja äri hübridiseerumisest või uuelaadsetest kultuuritarbimise viisidest suures, megastruktuurses skaalas. Ometi on arusaam kultuuri positsioonist ühiskonnas nende aastatega palju muutunud, teisenenud on nii vaataja, tema ootused kui ka killustunud kultuuri institutsionaalne väli. Ruum käib nende muutustega paratamatult kaasas, kujundades või kinnitades tegelikult oma kasutajate – mainitud kultuuritarbijate – identiteeti. Valgeseinalises Kumu saalis on kunsti teine tunne vaadata kui meelega remontimata jäetud endises Tallinna soojuselektrijaama abihoones tegutsevas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Lisaks kasutajale kujundavad majad ka asutuse enda identiteeti, peegeldades institutsionaalset hierarhiat ja kultuuri esitamise toimimisloogikat – millist komplekti ruume on millekski vaja. Näiteks on muuseumides tarvis kontoreid, hoidlaid, kindlate parameetritega näitusesaale, mõjusat publikuala, kontserdimajades on vaja akustiliselt tipptasemel saali, harjutusruume, jalutussaale jne. Kontserdimajad on klassikalise muusika kantsid, mõeldamatu oleks pidada siin diskoteeki. Raamatukogud eeldavad tavaliselt vaikust ja tõsist atmosfääri ning avaraid lugemisruume. 1993. aastal avatud rahvusraamatukogu (arhitekt Raine Karp, projekt 1985) on sellest aspektist meie kõige tempellikum kultuurihoone üldse.
Millist publikut uued kultuurihooned loovad, mis sõnumit nende ruum kannab? Kui palju peegeldavad majad muutunud arusaamu kultuurist, toovad kõrge ja kauge meile lähemale?
Muuseumide konkureerivad minapildid
Vaatan lähemalt muuseumihooneid, kuna neid on kultuuriobjektidest valminud kõige enam ning nende kuvand ühiskonna silmis on taasiseseisvumise järel teinud läbi kõige suurema muutuse just publikusõbralikkuse suunas. Seda ka ruumilise kvaliteedihüppe mõttes: kuni taasiseseisvumiseni (tegelikult veel 21. sajandi alguseni) asusid kõik Eesti olulisemad muuseumid olemasolevates hoonetes selleks kohandatud pindadel.3 Tolmu ja seisma jäänud ajaga seostuvatest kohtadest said uue sajandi alguses publikumagnetid, hariduskeskused, ürituspaigad, kus ka ruum ise pakkus elamust.
ERMi uue hoone konkurss 1993 ja kunstimuuseumi oma 1994 oli esimene kord, kui arhitektidel, erialaspetsialistidel ja ühiskonnal laiemalt tuli kaasaegse muuseumi ideestik läbi töötada. Ajastu märk on seegi, et 1990. aastate jooksul rohkem kultuuriobjekte ei kavandatud, puudus nii raha kui ka valmisolek – kultuurist kui linnauuenduse mootorist ja loovmajanduse atraktiivsusest hakati avalikumalt rääkima alles 2000. aastatel. Kuna oodatud oli kaua ja koos riigi taasloomisega oli vaja uusi sümboleid, pidi mõlemast hoonest saama rahvuslik monument, kultuuri pühamu. ERM kavandati toona Tartu keskele Toomemäele, Tanel Tuhali ja Ra Luhse võidutöö „Põhja konna“ seletuskiri oli otsekohene: tegu on monumendiga eestlastele, mis iseloomustab meie ajalugu, vaimu ja iseloomu ning eestlus peab arhitektuuris olema äratuntav igale vaatajale. Muidugi tuli see eestlus välja mõelda, jutustavust oli siin küllaga: näitusesaali mätaskatus, millel saab nii vilja kasvatada kui ka jaanituld teha, kõrgemad sakilised mahud kui võõrkultuuride sissetung, interjööris aga valge põrand, mustad trepid ja taevana sinine lagi … Ruumiliselt esindas see veel eelmisest kümnendist pärit arusaama muuseumist kui koguvast ja uurivast asutusest, kus suurema osa võtsid enda alla hoidlad ja näitusesaalid (projektis kannab püsinäitus pealkirja „Teaduslik väljapanek“), poele või kohvikule oli jäetud miniatuurne roll teisel korrusel, mingeid õppeklasse polnud üldse. Loomulikult vaesel ajal üle 23 000 m2 suurust maja valmis ei ehitatud.
Ruutmeetreilt veidi väiksema kunstimuuseumi konkurss oli rahvusvaheline, tõi kokku märkimisväärse hulga töid (233) ning erinevalt Tartu ERMist oli asukoht Tallinnas kesklinnast eemal Kadrioru ääres paeklindi servas. Kunstimuuseumi võistlustöödes rahvuslik müüdiloome peaaegu puudus, valitses neomodernistlik, abstraktset geomeetriat rohkem või vähem jõuliselt tõlgendav laad. Seda on nähtud kui näidet erinevate arhitektuuriparadigmade üheaegsest eksisteerimisest üleminekuajal.4 Avamise järel Kumuks ristitud hoone (arhitekt Pekka Vapaavuori, valmis 2006) geomeetria on kahtlemata monumentaalne, modernistlikult üksiolev – vaid linnulennult vaadeldav kaarjoon lõikub paeklinti ja astmeline sisehoov muudab liginemise majale aeglaselt pidulikuks.
Arhitektuur ei jäta kahtlust, et muuseum on võimas institutsioon. Fuajee suuruses, ruumi kõrguses ning muuseumikülastuse ruumilise protokolli diktaadis (saabumine, garderoob, kassa, korruste vahel liiklemine, muuseumipood, kohvik jne) peegeldub võimu masinavärk, ruumi suunav roll. Meie pragmaatilisel, kasumiruutmeetreid lugeval ajastul on ilmselt vaid riigi rajatud kultuurihooned kohad, kus saab nautida ruumilist ülejääki, võimsaid kaugvaateid interjööris või detailide kalleid disainlahendusi. Muu hulgas on need ka viited ajaloolistele paleedele, mis sümboliseerisid sisenejale jõukust ning võimu. Pole juhus, et paljud neist paleedest on 20. sajandi jooksul üle Euroopa muuseumideks muudetud.
Nii ERMi kui ka Kumu kavandamise ajal 1990. aastate alguses polnud näiteks kliimaprobleemid ning säästev majandamine veel teemaks, tühjade tööstushoonete kui kontseptuaalselt täiesti teistsuguste ruumide taasavastamiseni läks samuti veel ligi kümme aastat.5 Siiski on Kumu oma programmilt juba kaasaegne muuseum, kus hoidlate ja näitusesaalide kõrval on olulisel kohal logistiline masinavärk (transporditee läbi tunneli Laagna teelt), efektne fuajeeala, koolitus- ja töötoad, lisatulu toov sündmusruum auditooriumina, pood ning kohviku- ja restoranitsoon – tõsi, viimased on suhteliselt väiksed. Arhitektuurselt pole programmilist rikkust siiski ära kasutatud, kõik funktsionaalsed ühikud on üksteisest eraldatud. Näitusesaalis viibijale ei anta võimalust ootamatuteks sissevaadeteks näiteks õpituppa või hoidlasse, liikumised ei ristu ega tekita L-suuruses majas uudseid ruumikogemusi. Meenub kümme aastat peale Kumut avatud naabrite lätlaste rahvuslik kunstimuuseum, mille maa-aluse juurdeehituse publikuruumide elamuslikuks osaks on läbi turvaklaaside vaadeldav maalifond.
1990. aastate trendide osas kõige teravapilgulisem arhitekt Rem Koolhaas nägi kunstiliselt ja ideoloogiliselt väsinud modernismist väljapääsuna suurt mõõtkava ja diagrammi abil kaose orkestreerimist: „Siin on võimaliku programmi hübridiseerumine, kõrvutamised, hõõrdumised, kattumised /../ Programmilised elemendid reageerivad omavahel ja loovad nii uusi sündmusi.“6 Värske näide sellisest orkestreerimisest on Koolhaasi/OMA projekteeritud BLOX-maja Kopenhaagenis (2018), mis sisaldab Taani arhitektuurikeskust koos näituseruumidega, aga ka näiteks jõusaali, katusekortereid ja läbi maja kihutavat autoteed, mis kõik muretult segunevad. Tihedus-iga-hinnaga-maja, mis tekitas minus lõpuks tunde, et näituse asemel tullakse siia vaatama teisi inimesi.
Meie nägemus uuest muuseumiarhitektuurist on olnud muidugi alalhoidlikum, publikutegevusi ruumiliselt lahutav, majad on pigem ruumide summad. Erandina võib välja tuua 2003. aastal Tallinna kesklinnas valminud okupatsioonimuuseumi (nüüd Okupatsioonide ja Vabaduse Muuseum Vabamu). Arhitektide Siiri Vallneri ja Indrek Peili esimene valminud maja on küll vaid 1600 m2 suur, ent paviljonilaadne struktuur laseb ühel programmilisel funktsioonil sujuvalt teiseks üle minna, auditooriumis on võimalik näha üheaegselt nii näitusesaali kui ka siseõue memoriaali ning kontorist saab saalil pilgu peal hoida. Enda sõnul tahtsid nad teha maja, mis oleks ideoloogiliselt neutraalne, n-ö füüsiline vaheruum, mis ei keelaks, käsiks ega hoolitseks liigselt kasutaja eest.7 Tegu on traditsioonilises mõttes mitte-muusemiliku hoonega, kus poolläbipaistev klaasfassaad ja avatud planeering erinevad tavapärasest respekti dikteerivast muuseumiruumist. Vabamu on esimene taasiseseisvumise järel valminud muuseum, otse pealinna südames ja ehitatud Kistler-Ritso erafondi kingitusena, et nõukogude okupatsiooni Eestis ei unustataks. Üsna ebaharilik avapauk 21. sajandil esimestel kümnendil alanud muuseumide buumile.
Asukoht dikteerib mängu
Nagu eelpool kirjeldatud, on üheks muuseumidega toimunud suurimaks muutuseks kultuuritarbimisega seotud tegevuste plahvatuslik kasv, mis väljendus ka ruumiprogrammi mitmekesistumises ja ruutmeetrite kasvus. Koos vajaliku hoidlapinnaga (idee eraldiseisvast muuseumide ühishoidlast hakkas idanema alles 21. sajandi esimesel kümnendil)8 kasvasid majad nii suureks, et nende paigutamine kesklinna tundus võimatu juba 1991. aastal, kui kunstimuuseumile Tallinnas kohta otsiti. Paradoksaalsel kombel nii Kumu kui ka lõpuks Tartu piirile Raadile ehitatud ERM (asukohaotsus tehti 2003) ei saanud panustada olemasoleva kesklinna tihendamisse. Selle asemel nad hoopis tugevdasid olemasolevat pargiala (Kadriorg) või panid aluse päris uue keskuse tekkele (endine tühermaa Raadi). Muuseumi asukohta on peetud tema identiteeti kõige olulisemalt kujundavaks teguriks. Näiteks on Ingrid Ruudi viidanud Kumu asukoha ja muuseumi imagoloogilisele seosele: „Laiemas linnaruumilises kontekstis hoiab (kunstimuuseum – T.O.) alal võrdlemisi konservatiivset nägemust avalikust sfäärist, kus muuseumikülastus on elitaarne pühapäevane meelelahutus ja diskussioon hoitud etteantud raamides.“9 Sama meelt on 1990. aastate muuseumi minapildi kujunemist Kumu ja ERMi esimese projekti näitel analüüsinud Mariann Raisma: „Kujunes välja uus Eesti muuseumikuvand: moodne hoone, mis kaitseb elitaarset sisu vaikses pargirahus. /../ Elitaarne, ühiskonnast suhteliselt eraldiseisev, selgeid ideoloogilisi sõnumeid postuleeriv muuseum representeeris kujukalt muuseumi kui templi, pühamu kuvandit.“10 Ta rõhutab, et küsimus polnudki niivõrd saadaolevate kruntide suuruses kui muuseumi kontseptsioonis – koht väljaspool igapäevarutiini, kus tuleb võtta aega –, mis toetus nägemusele kõrgkultuuri kantsist. Distantseerumine kui teadlik valik on väga tugevalt näiteks ka Laulasmaal asuva Arvo Pärdi Keskuse identiteedi osa (Nieto & Sobejano Arquitectos, 2018).
ERMi lõplik maandumine 2016. aastal Raadil, endisel sõjaväe lennuväljal ja aastaid hüljatud alal toob sellesse eemaldumistaktikasse uue nihke. Tööstus- ja militaarpärandi taaskasutus, majesteetlikkuse ja originaalsuse turule toomine olid vahepeal uuemas kinnisvaraarenduses kiiret võidukäiku teinud, 2012. aastal Lennusadama angaarides avatud Meremuuseumist (KOKO arhitektid) sai kiirelt kohaliku muuseumimaastiku superstaar. Näitusekeskkonna elamuslikkus oli tulnud, et jääda, abstraktse neutraalsuse asemel oodati ruumist inimmõõdet, originaalset lugu, lavastuslikkust. ERMi uue hoone konkursi võitnud arhitektide Dan Dorelli, Lina Ghotmehi ja Tsuyoshi Tane lahendus muuseumihoone paigutuse osas oli ainuvõimalik. Nad tõstsid fookusesse lennuraja, avasid vaated unarusse jäänud, kummalistele maastikuvormidele, inetusele, mis ühtäkki oli kriitiliselt põnev ja cool – seda just eestimaalaste nooremale põlvkonnale, rääkimata uudishimulikest välismaalastest.
ERM, uutest kultuuriobjektidest suurim (ligi 34 000 m2), on kujundatud konteiner-tüüpi mitmeotstarbeliseks keskuseks, kus on võimalik veeta kogu päev. Lisaks näituseruumidele, raamatukogule, pool maa-alustele hoidlatele (stabiilne kliima!), ametiruumidele, hariduskeskusele ja poele on 355 meetri pikkuses hoones 250-kohaline auditoorium, black-box teatrisaal, restoran ja kohvik, hiiglaslik sillapealne programmeerimata sündmusala, rääkimata välisterritooriumist. ERM on koha elluäratamise projekt, kus käib teater ja konverents ning hoovis toimuvad rokk-kontserdid või rahvusvahelise rallivõistluse üritused. Hoone on projekteeritud aukartustäratavalt avarana, ruumide arhitektoonika ja klassfassaadi sõlmede viimistletud minimalismist õhkub peent joont ning mingit steriilset, mitte-kohale omast anonüümsust. Liikumine läbi pikaks venitatud maja on aeglane protsessioon, igale poole jõudmine võtab aega. Külastaja ei unusta, kus ta viibib – eksponeeritavad etnograafilised kogud ei ole traditsioonilises mõttes kõrgkultuur, ent neid serveeritakse hästi lihvitud kandikul, kastmeks kaasaegsed multimeediatarvikud ja tehnoloogiline väljapeetus.
ERM peaks olema oma teemaampluaalt ja toetavate funktsioonide rohkuselt kõige laiemat sihtgruppi püüdev muuseum Eestis, maja arhitektuur ja selle kokkumäng Raadi maastikuga on sealjuures peen ning nõuab süvenemist. Ta ei ole siia maandunud modernistlik kast ega ka silmatorkav signatuurarhitektuur, selle ruumiprogramm ei paku koolhaaslikke ootamatusi. Kui seni ilmestasid Tallinna ja Tartu äärealasid kaubanduskeskused, puhas ärile allutatud avalik ruum, siis ERM pakub samuti uut keskust, mille tuumaks on kultuur kui elamus. See on ühe katuse alla toodud avalik ruum, hüpermuuseum, kus ruumi kvaliteedi nimel on kõvasti pingutatud. Asukoht linna piiril tähendab, et see pole aktiivne linnaelu foorum, vaid mineku sihtkoht omaette, minilinna mudel, kus inimene määratleb ennast mitte tingimata tarbijana, vaid laiema kogukonna osana. Erinevalt ostukeskusest ei kujunda me oma identiteeti siin etteantud kaubavaliku piires otsuseid tehes, vaid võime tarbimisest üldse loobuda, lihtsalt olla ja lasta pilgul düstoopilisel lennurajal uidata, võimaluse argise esemelise keskkonnaga vitriinides tõtt vaadata ja maailmale teistsugust tähendust otsida – muuseumiruum ei dikteeri, kes sa täpselt olema peaksid.
Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega. Uusi kultuuri tarbimiseks mõeldud ruume on ehitatud tunduvalt vähem kui neid on avastatud juba olemasoleva seast, viimase kümne-viieteistkümne aasta märk on olnud kohandamine, keskkonda sekkumine, projektipõhisus. Uued kultuuriobjektid justkui kinnitavad, et kultuur siiski vajab peale mobiilse projektimeeskonna ka institutsioone ja parem oleks, kui institutsionaalsed majad suudaksid tulevikuga arvestada, väljal toimuvaid hübriidseid protsesse hõlmata. Suurobjektidena esile tõusvad Kumu ja ERM, aga ka mitmed rekonstrueeritud muuseumid, nagu Lennusadam, on oma aja märgid, peegeldades arusaama muutust: muuseum kui hoidla on muutunud muuseumiks, mis kõnetab inimest ning kutsub osalema.
TRIIN OJARI on arhitektuuriajaloolane ja Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor
PÄISES: Haapsalu piiskopilinnus, rek. KAOS arhitektid, 2019. Foto: Tõnu Tunnel
AVALDATUD: Maja 106 (sügis 2021), peateema Ruumipöörded
1 Kõige otsesemalt ütles seda 2011–2013 kultuuriminister olnud Rein Lang, aga sama mõtet on väljendanud nt 2020. a. vabariigi aastapäeva kõnes ka president Kersti Kaljulaid. Vt Rein Lang, „Eesti kultuur vajab mänedžere“, Postimees, 16. aprill 2011; Kersti Kaljulaid, „Eesti Vabariigi aastapäeval Paide Muusika- ja Teatrimajas“, President.ee.
2 Peeter Rebane, „Uus keskus on väärt vana lammutamist“, Eesti Päevaleht, 10. november 2006.
3 Enne Teist maailmasõda ei ehitatud Eestis ühtegi uut muuseumihoonet, nõukogude ajal kaks: Mahtra talurahvamuuseum (Tiit Hansen, 1967–1970) ja Võrumaa koduloomuuseum (Kaarel Pedak, 1977–1983).
4 Ingrid Ruudi, „Visioonid uuest ühiskonnast,“ Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994 (Tallinn, Eesti Arhitektuurimuuseum, 2015), lk 16.
5 2002 avatud Viinistu kunstimuuseumi I etappi võib lugeda esimeseks tööstuspärandi taaskasutuseks kunsti eksponeerimise funktsioonis.
6 Rem Koolhaas, „Bigness or the problem of Large,“ Small, Medium, Large, Extra-Large (New York, Monacelli Press, 1995).
7 Indrek Peil, Siiri Vallner, „Okupatsioonimuuseum,“ MAJA, 2003, nr 3, 24.
8 2007 toimus Tallinnasse Rocca-al-Maresse Eesti Vabaõhumuuseumi külastuskeskus-ennistuskoda Kanut-muuseumide ühishoidla võistlus, kolme töö seast valiti võitjaks Kavakava lahendus.
9 Ingrid Ruudi, „Visioonid uuest ühiskonnast,“ (Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum), 16.
10 Mariann Raisma, “Muuseum kui monument. Eesti uued muuseumimajad: unistused ja reaalsus 1990. aastate I poolel,” Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat. 59. Tartu, 2016, 131–132.
