Planeeringus väärtuslikuks üksikobjektiks nimetamist võiks võtta kui osutust, et tegu on arhitektuurse väärtusega, mida ei hävitataks teadmatusest ning millele määratakse konkreetsed tingimused ehitusloa või projekteerimistingimuste väljastamisel.
2015. aastal kehtima hakanud planeerimisseadusesse on miljööväärtuslike alade kõrvale lisatud uus mõiste: väärtuslikud üksikobjektid.
Seaduse seletuskiri selle sisu ei selgita, seetõttu püüan järgida traditsiooni ja analüüsida uue mõiste võimalikke tõlgendus- ja rakendusviise tagantjärele ja artiklivormis.1
VÄÄRTUSLIK ÜKSIKOBJEKT KUI MILJÖÖALA
2003. aastal Eesti seadusandlusesse tekkinud miljööaladest on saanud väga laialt kasutatav planeerimistööriist, millega reguleeritakse ehitustegevust väärtusliku ajaloolise hoonestusega aladel nii linnades kui ka maapiirkondades.
Kuigi valdavalt on miljööaladel tsaari- või vabariigiaegne hoonestus, ei ole enam sugugi üllatav näha seal ka uuemat pärandit. Mulle teadaolevalt on kõige uuema arhitektuuriga miljööala Harku vallas: 2000ndate alguses ehitatud püramiidhoonete piirkond.
See, mis on miljööaladel lubatud või keelatud, võib olla väga erinev, sõltudes täielikult kohaliku omavalitsuse nõudlikkusest ja pädevusest. See on kohaliku tasandi otsus, millesse riiklik muinsuskaitseamet ei puutu.
Tallinnas kurdetakse, et miljööaladel on nõuded isegi karmimad kui riiklikul muinsuskaitsealal, samas võib mõnes teises omavalitsuses juhtuda, et keset kehtivat miljööala lubatakse lammutada kõige olulisemad ajaloolised hooned.
Viimastel aastatel on nii mõneski planeeringus hakanud silma ühe-maja-miljööalad, mis tegelikult miljööala definitsiooniga – tervikliku keskkonnaga – hästi kokku ei lähe. Üks põhjuseid, miks väärtusliku üksikobjekti mõiste on vajalik, ongi n-ö ühe-maja-miljööalade praktika seadustamiseks, andes selleks seaduses oma mõiste ja aluse.
See, mida minimiljööalal võib ja ei või teha, on täpselt sama palju kohaliku omavalitsuse otsus nagu ka suurtel miljööaladel. Üldjuhul võiks väärtuslikku üksikobjekti kohelda umbes samamoodi nagu miljööaladel väärtuslikke hooneid, sest oma olemuselt peaksid need ju vähemalt samasse väärtusklassi kuuluma.
VÄÄRTUSLIK ÜKSIKOBJEKT VS. KAITSE ALLA VÕTMISE ETTEPANEK
2000ndatel oli tavapärane, et üldplaneeringutega tehti rohkelt ettepanekuid võtta ehitised mälestisena kaitse alla, kuid reaalsuses need teoks ei saanud, sest puudusid kaitse alla võtmiseks vajalikud eksperthinnangud, ning olgem ausad – muinsuskaitseametil ei ole ka sellist tööjõudu, et menetleda korraga sadade ja tuhandete hoonete kaitse alla võtmist.
Juba ainuüksi Pärnu linna üldplaneeringuga tehti ettepanek tunnistada mälestiseks umbes 300 ehitist. Kokku on kaitse alla võtmise ettepanekuid erinevate üld- ja detailplaneeringutega tehtud ilmselt tuhandeid. Tegelikult on see ju suurepärane, et meil on nii palju väärtustamist väärivat pärandit ja et planeerijad selle ära tunnevad. Samas on ettepanekute hoomamatu hulk planeeringutes tekitanud teadmatuse ja pidevad päringud: kas see maja on siis nüüd plaanis kaitse alla võtta või võib selle lammutada?
Riikliku kaitse all olemine ja lammutamine ei ole aga sugugi ainsad võimalused.
Pigem on need kaks äärmust, kuhu vahele jääb väga palju erinevaid variante, sealhulgas lihtsalt mõistlikust ressursikasutusest või esivanemate pärandi väärtustamisest tingitud olemasolevate ehitiste korrastamine ja miljööaladel hoonestuse säilitamine – ning nüüd veel üks võimalus kohalikuks kaitseks väärtuslike üksikobjektidena.
Selle asemel, et teha planeeringusse kaitse alla võtmise ettepanekuid, on võimalik nimetada need ehitised väärtuslikeks üksikobjektideks. See on palju konkreetsem kui mälestise-ettepanek, kuna sel puhul saab koheselt seada kaitse- ja kasutustingimused ega pea jääma ootama, kas ja millal objekt muinsuskaitse alla jõuab. Samas on planeeringute kaudu rakendatav kohalik kaitse ka oluliselt paindlikum ja pehmem kui riiklik, seda saab järgmise planeeringuga muuta ja täpsustada, ning miks mitte ka tühistada, kui tekib vältimatu vajadus teed, sõjaväebaasi või kasvõi loomaaeda laiendada.
Sisuliselt on selle mõiste abil planeerimisseaduses taastatud kohalik kaitse, mis 1993. aastal muinsuskaitseseadusest välja kirjutati. Kohaliku kaitse alla võtmise otsused on viidud kohaliku omavalitsuse kehtestatavate planeeringute tasandile, mis on näiteks Põhjamaades tavapärane praktika. See tähendab nii teatavat segadust kui ka jagatud vastutust – laiapõhjalist muinsuskaitset, mis ei looda ainult käputäie riigiametnike peale, vaid on palju rohkem ka kohalike omavalitsuste ja kogukondade huvi.
VANA MAJA VS. TÄNAVALAIENDUS
Väärtuslike üksikobjektide määramisel kerkib üles vana hea dilemma, kas säilitada ajaloolised majad või laiendada tänavaid, kuna vanemad majad asuvad tihti uuemate ehitusjoonest eespool, autode-eelsel tänavajoonel.
Tallinna kesklinna miljööalade teemaplaneeringu koostamisel lahendati probleem sellega, et hooned, mis olid laiendamist vajavate tänavate ääres, märgiti küll väärtuslikeks, kuid teemaplaneeringus tõmmati uus ehitusjoon nendest läbi – st määrati, et hooneid säilitatakse seni, kuni tekib võimalus tänavat laiendada. Markantseim näide on Luise tänav, kus kahe uuema hoone ehitusjoone järgi on määratud miljööalal perspektiivis lammutatavateks lausa 16 vana maja.
Tegelikkuses on muidugi kõik need vanad majad alles ja Tallinna miljööaladel ei ole seni ühtegi tänavat laiendatud, seevastu on mõned autoteed hoopis kitsamaks tõmmatud, et anda rohkem ruumi kergliiklejatele. Viimasel ajal räägitakse juba ka Luise kitsamaks ja rahulikumaks muutmisest sarnaselt Soo ja Tehnika tänavaga.
Arvestades tänapäevaseid linnatänavate planeerimise suundumusi – liikluse rahustamiseks ja inimmõõtmelisemaks muutmiseks soovitatakse liigendada laiu sirgeid tänavaid erinevate kunstlike kurvide ja teekitsendustega –, ei tohiks tänavate laiendamine autode läbilaskvuse suurendamiseks tegelikult enam kuigi oluline eesmärk olla.
Kui tänav pole meie jaoks enam eelkõige liikluskoridor, vaid ruum, kus on meeldiv ja huvitav ka jalakäijal kulgeda, peaks vahelduvate ette- ja tagasiastetega, varieeruva vanuse ja välisilmega hoonestusfront olema pigem eelistatud ühtsele sirgele hoonerivile.
Igapäevane tänavapilt näitab selgelt, et inimesed eelistavad Tallinnas jalutada vanalinna ja puitagulite kõverikel tänavatel, mitte Narva või Tartu maantee tuulekoridoris.
Enam ei ole põhjust muretseda, kas ühe või teise maja säilitamine on tõesti nii oluline, et jätta tee laiendamata – pigem võiks küsida, kas on mõistlik olemasolevate hoonete hinnaga tänav laiaks ja kiireks tõmmata, et seejärel liikluse rahustamiseks kunstlikult jälle käänuliseks ja mühklikuks tagasi muuta. Olemasolevad ehitusjoonest etteastuvad hooned on loomulikud teekitsendajad ja -kõverdajad, mis tekitavad tänavaruumis varjulisi nurgataguseid, kuhu mahutada kohvikuterrass, rattaparkla, rohenurgake vms avalikku ruumi mitmekesistav objekt.
Paljud ajaloolised ehitised olevat jäänud kaitse alla võtmata just seetõttu, et 1990ndatel mälestiste nimekirjade ülevaatamisel planeeriti nende asemele tänavate laiendusi ja mitmetasandilisi ristmikke. Näiteks Wittenhofi suvemõis pidi juba ammu jääma kahetasandilise ristmiku alla, ning et toona väga vajalikuks peetud liiklussõlme väljaehitamist mitte takistada, jäi haruldus mälestiseks tunnistamata. Ajad on muutunud – ajaloo prügikasti on visatud hoopis unistus kahetasandilisest ristmikust, suvemõis on aga üldplaneeringus märgitud väärtuslikuks üksikobjektiks.
MIS VÕIB OLLA VÄÄRTUSLIK ÜKSIKOBJEKT?
Väärtusliku üksikobjektina saab planeeringus määratleda mistahes hoone või rajatise, mis väärib planeeringualal säilitamist. Umbes pooled Eesti kirikud ja mõisate peahooned ei ole riikliku kaitse all, rääkimata tuulikutest, tuletornidest, kooli- ja rahvamajadest, mille hulgas on muinsuskaitsealuseid objekte palju-palju vähem. Kõrge kultuuriväärtus, vähemalt kohalikus kontekstis, on aga kindlasti neil kõigil. Lisaks hoonetele võib väärtuslik üksikobjekt olla ka näiteks monument, silmapaistev munakivitee, park, sild jms.
Planeeringus väärtuslikuks üksikobjektiks nimetamist võiks mõista ka kui lihtsalt osutust, et tegu on millegi olulise ja väärtuslikuga, mida ei tohiks teadmatusest hävitada. Kui kasutada seda mõistet informatiivse tähendusega ära märkimisena, mida arvestades tehakse konkreetne haldusotsus alles projekteerimistingimuste või ehitusloa väljastamisel, ei tohiks see erilisi planeeringuvaidlusi põhjustada.
Eriti detailplaneeringute koostamisel peaks muutuma iseenesestmõistetavaks, et analüüsitakse, kas alal on väärtuslikke ehitisi ja kas neid on võimalik säilitada, samamoodi nagu antakse alati hinnang olemasolevale puistule. Majade puhul ei ole isegi asendusistutus võimalik: see, mis otsustatakse detailplaneeringuga lammutada, on alatiseks läinud, isegi kui planeeringu kehtestamisele järgnevatel aastatel saab hoonest populaarne kooskäimiskoht – detailplaneeringud kehtivad meil ju igavesti. Vanemates detailplaneeringutes on väärtuslikest hoonetest pahatihti väga hooletult üle sõidetud. Näiteks hiljuti palju poleemikat tekitanud Umami restorani lammutamist lubanud detailplaneeringus (algatatud 2004, kehtestatud 2008) mainiti 1920ndate villat vaid sellises sõnastuses: „Detailplaneeringuga käsitletaval maa-alal paiknevad mõned olemasolevad väikeelamud. Suurem hoonestus puudub.“ Loodetavasti mõjutab võimalus märkida planeeringualal väärtuslikke üksikobjekte nii planeerijaid, omavalitsusi kui ka kaasatud kogukondi planeeringu menetlemise ajal arutlema, kas ala tühjakslammutamine on parim lahendus või võiks midagi ka olemasolevatest kihistustest alles jääda. Pärast detailplaneeringu kehtestamisotsust on selline diskussioon paraku tulutu.
AJALOOLISED EHITISED MÄLESTISTE JA MUINSUSKAITSEALADE KAITSEVÖÖNDITES
Riikliku kaitse all olevaid mälestisi ja muinsuskaitsealasid ümbritsevad kaitsevööndid. Lisaks mälestise või muinsuskaitseala vaadeldavuse tagamise on kaitsevööndite eesmärk ka kinnismälestise, muinsuskaitseala ja neid ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilitamine ruumilises kontekstis. Kui tahta seda sätet võimalikult rangelt rakendada, võiks kaitsevööndis teoreetiliselt keelata igasugused uusehitised, sest iga muudatusega ruumiline kontekst muutub. Praktika on kaldunud pigem teise äärmusesse, lubades kaitsevöönditesse jäävaid väärtuslikke ajaloolisi ehitisi lammutada, kuna need pole ju kaitse all.
Kaitsevöönd ei ole ehituskeeluvöönd, aga see ei peaks olema ka valimatu lammutamise vöönd. Piir muinsuskaitseala ja kaitsevööndi vahel jookseb tihti piki tänavat – see on selge veelahe seaduse erinevate paragrahvide rakendamisvõimaluste vahel. Sisuliselt tähendab see aga kummalist olukorda, kus ühe tänavapoole majade omanikelt nõutakse takuga paigaldatud sepisdetailidega puitaknaid, aga kohe nende vastas lubatakse vanuse ja väärtuse poolest sarnaseid hooneid lammutada. Sama mure on muidugi ka miljööalade piirialadega.
Väärtuslike üksikobjektide lisandumine planeerimisseadusesse annab selge signaali, et väärtustada saab ka ehitisi, mis ei ole riiklikuks mälestiseks tunnistatud ega asu muinsuskaitsealal. Kaitsevööndites tuleb detailplaneeringute algatamisel koostada muinsuskaitse eritingimused ja seega on pärandispetsialist niikuinii kaasatud. Eritingimuste koostaja üks ülesanne võiks olla ka ettepanekute tegemine, milliseid kultuuriväärtuslikke struktuurielemente planeeringualal väärtuslike üksikobjektidena säilitada, et hoida tunnetatavat üleminekuala kaitstava ehituspärandi ja uusehitiste vahel.
KAS KAITSET ON SAANUD LIIGA PALJU?
Meil on riiklikud mälestised ja 12 muinsuskaitseala, hoomamatu hulk miljööalasid ja nüüd on lisandunud ka väärtuslikud üksikobjektid. Tekib küsimus, kas seda kõike pole äkki liiga palju, nii et varsti ei saa mitte kusagil midagi teha.
Seaduse liiga kitsendav ja valimatu rakendamine on tõesti oht, kuid täiendavate mõistete lisamine seadusesse seda ohtu eriti ei suurenda. Võib küll kurta, et muinsuskaitse piirab ja miljööalade reeglistik on paindumatu, aga tegelikult võib leida palju kitsendavamaid ehitustingimusi kohtades, kus ametlikult justkui polegi mingit piiranguala. Näiteks Vormsi valla koostatav teemaplaneering lubab kogu saarel ainult sümmeetrilise viilkatusega hooneid, mille kalle jääb vahemikku 35–45 kraadi. Kelpkatused, poolkelpkatused, mansardkatused jms ei ole lubatud. Nii muinsuskaitsealadel kui ka mulle teadaolevatel miljööaladel on vabadus uute hoonete kavandamisel oluliselt suurem. Üldplaneering on kohaliku omavalitsuse ja kogukonna omavaheline kokkulepe ja kui kohalikud inimesed sellega tõesti nõustuvad, on kõik hästi. Vormsi saar on lihtsalt näide sellest, kuidas ka ilma riikliku või kohaliku kaitseta on võimalik ehitustegevus väga rangete raamidega ümbritseda, isegi palju rangematega kui maailmapärandi nimekirja kuuluvas Tallinna vanalinnas, kus on mõned uued majad lausa lamekatusega!
Nn kohalik kaitse üksikutele hoonetele väljaspool miljööalasid pole tegelikult sisuliselt midagi uut, see on vähemalt Tallinnas igapäevane praktika, mis toimib hoone arhitektuurset väärtust arvestavate projekteerimistingimuste andmise kaudu. Muide, eelmisel aastal tunnustas Tallinna linnavalitsus hästi restaureeritud hoonena esimest korda üht maja, mis pole muinsuskaitse all ega ka miljööalal – Kentmanni 20a. Hoone projekteerimistingimused välistasid fassaadi rikkumise, ja tulemus ongi väga hea. Väärtuslike üksikobjektide kaardistamine planeeringus annab võimaluse sarnased kõrgendatud tähelepanu vajavad ehitised juba eelnevalt ära märkida, et see oleks etteaimatav omanikele ja aluseks ametnikule.
VALIKUD, VALIKUD
Küsimus, mida valida väärtuslikuks üksikobjektiks ja mida mitte, kus eelistada tänava laiendamist ja kus olemasolevate hoonete säilitamist, on iga üksikjuhtumi puhul eraldi kaalutlusotsus ja üheseid vastuseid ei ole. Küll aga tasub tähele panna, et kui valikuid ei tehta n-ö ametniku suva järgi, mis arvestavad spetsialistide hinnangutega hoonete väärtusele, tehakse neid omandivormi-suva järgi.
Tallinna kesklinnast on kiiresti kadumas kogu nõukogudeaegne kihistus Kaubamajast Projekteerijate majani ja terve Estonia pst alguse hooneterivi takkapihta. Alles jääb paar mälestist … ja kõik kortermajad. Kindlasti ei ole need tehniliselt paremas seisus, kvaliteetsemalt ehitatud või arhitektuurselt väärtuslikumad kui tolleaegsed büroo- ja ärihooned – pigem vastupidi. Aga korterikaupa erastatud majadel on erinevalt muudest hoonetest eriline enesealalhoiuinstinkt, mis on seda tugevam, mida rohkem on majas koduomanikke ja korteritesse kogunenud pisiinvesteeringuid.
Igasugune säilitamispüüd, sh väärtuslikuks üksikobjektiks nimetamine, on laias laastus vaid katse omandireformi-fortuuna poolt kreeni lükatud kaalukausse natukenegi tasakaalustada ning tuua otsustamisel lauale ka hoone arhitektuurne ja ajalooline väärtus.
TRIIN TALK on restauraator ja muinsuskaitsja, endine Muinsuskaitseameti ehitismälestiste peainspektor.
PÄISES: vastuoluline Luise tänav. Eespool asub väga väärtuslik, kuid teoreetiliselt tänava laiendamiseks lammutatav hoone. Tagapool stalinistlik maja, mille järgi on antud uus tänava ehitusjoon. Foto: Reio Avaste.
AVALDATUD: Maja 96 (kevad 2019), peateema Ruumiline mitmekesisus
1 Martti Preem, Miljööalad – mis ja milleks? – Ajakiri Maja 3 / 2008. Miljööalasid selgitav artikkel ilmus mitu aastat pärast selle mõiste lisandumist planeerimisseadusesse.
