Triin Talk: väärtuslikud üksikobjektid – mis ja milleks?

Planeeringus väärtuslikuks üksikobjektiks nimetamist võiks võtta kui osutust, et tegu on arhitektuurse väärtusega, mida ei hävitataks teadmatusest ning millele määratakse konkreetsed tingimused ehitusloa või projekteerimistingimuste väljastamisel.

2015. aastal kehtima hakanud planeerimisseadusesse on miljööväärtuslike alade kõrvale lisatud uus mõiste: väärtuslikud üksikobjektid.

Seaduse seletuskiri selle sisu ei selgita, seetõttu püüan järgida traditsiooni ja analüüsida uue mõiste võimalikke tõlgendus- ja rakendusviise tagantjärele ja artiklivormis. (1)

VÄÄRTUSLIK ÜKSIKOBJEKT KUI MILJÖÖALA

2003. aastal Eesti seadusandlusesse tekkinud miljööaladest on saanud väga laialt kasutatav planeerimistööriist, millega reguleeritakse ehitustegevust väärtusliku ajaloolise hoonestusega aladel nii linnades kui ka maapiirkondades.

Kuigi valdavalt on miljööaladel tsaari- või vabariigiaegne hoonestus, ei ole enam sugugi üllatav näha seal ka uuemat pärandit. Mulle teadaolevalt on kõige uuema arhitektuuriga miljööala Harku vallas: 2000ndate alguses ehitatud püramiidhoonete piirkond. 

See, mis on miljööaladel lubatud või keelatud, võib olla väga erinev, sõltudes täielikult kohaliku omavalitsuse nõudlikkusest ja pädevusest. See on kohaliku tasandi otsus, millesse riiklik muinsuskaitseamet ei puutu.

Tallinnas kurdetakse, et miljööaladel on nõuded isegi karmimad kui riiklikul muinsuskaitsealal, samas võib mõnes teises omavalitsuses juhtuda, et keset kehtivat miljööala lubatakse lammutada kõige olulisemad ajaloolised hooned.

Viimastel aastatel on nii mõneski planeeringus hakanud silma ühe-maja-miljööalad, mis tegelikult miljööala definitsiooniga – tervikliku keskkonnaga – hästi kokku ei lähe. Üks põhjuseid, miks väärtusliku üksikobjekti mõiste on vajalik, ongi n-ö ühe-maja-miljööalade praktika seadustamiseks, andes selleks seaduses oma mõiste ja aluse.

See, mida minimiljööalal võib ja ei või teha, on täpselt sama palju kohaliku omavalitsuse otsus nagu ka suurtel miljööaladel. Üldjuhul võiks väärtuslikku üksikobjekti kohelda umbes samamoodi nagu miljööaladel väärtuslikke hooneid, sest oma olemuselt peaksid need ju vähemalt samasse väärtusklassi kuuluma.

VÄÄRTUSLIK ÜKSIKOBJEKT VS. KAITSE ALLA VÕTMISE ETTEPANEK

2000ndatel oli tavapärane, et üldplaneeringutega tehti rohkelt ettepanekuid võtta ehitised mälestisena kaitse alla, kuid reaalsuses need teoks ei saanud, sest puudusid kaitse alla võtmiseks vajalikud eksperthinnangud, ning olgem ausad – muinsuskaitseametil ei ole ka sellist tööjõudu, et menetleda korraga sadade ja tuhandete hoonete kaitse alla võtmist.

Juba ainuüksi Pärnu linna üldplaneeringuga tehti ettepanek tunnistada mälestiseks umbes 300 ehitist. Kokku on kaitse alla võtmise ettepanekuid erinevate üld- ja detailplaneeringutega tehtud ilmselt tuhandeid. Tegelikult on see ju suurepärane, et meil on nii palju väärtustamist väärivat pärandit ja et planeerijad selle ära tunnevad. Samas on ettepanekute hoomamatu hulk planeeringutes tekitanud teadmatuse ja pidevad päringud: kas see maja on siis nüüd plaanis kaitse alla võtta või võib selle lammutada?

Riikliku kaitse all olemine ja lammutamine ei ole aga sugugi ainsad võimalused.

Pigem on need kaks äärmust, kuhu vahele jääb väga palju erinevaid variante, sealhulgas lihtsalt mõistlikust ressursikasutusest või esivanemate pärandi väärtustamisest tingitud olemasolevate ehitiste korrastamine ja miljööaladel hoonestuse säilitamine – ning nüüd veel üks võimalus kohalikuks kaitseks väärtuslike üksikobjektidena.

Selle asemel, et teha planeeringusse kaitse alla võtmise ettepanekuid, on võimalik nimetada need ehitised väärtuslikeks üksikobjektideks. See on palju konkreetsem kui mälestise-ettepanek, kuna sel puhul saab koheselt seada kaitse- ja kasutustingimused ega pea jääma ootama, kas ja millal objekt muinsuskaitse alla jõuab. Samas on planeeringute kaudu rakendatav kohalik kaitse ka oluliselt paindlikum ja pehmem kui riiklik, seda saab järgmise planeeringuga muuta ja täpsustada, ning miks mitte ka tühistada, kui tekib vältimatu vajadus teed, sõjaväebaasi või kasvõi loomaaeda laiendada.

Sisuliselt on selle mõiste abil planeerimisseaduses taastatud kohalik kaitse, mis 1993. aastal muinsuskaitseseadusest välja kirjutati. Kohaliku kaitse alla võtmise otsused on viidud kohaliku omavalitsuse kehtestatavate planeeringute tasandile, mis on näiteks Põhjamaades tavapärane praktika. See tähendab nii teatavat segadust kui ka jagatud vastutust – laiapõhjalist muinsuskaitset, mis ei looda ainult käputäie riigiametnike peale, vaid on palju rohkem ka kohalike omavalitsuste ja kogukondade huvi.

VANA MAJA VS. TÄNAVALAIENDUS

Väärtuslike üksikobjektide määramisel kerkib üles vana hea dilemma, kas säilitada ajaloolised majad või laiendada tänavaid, kuna vanemad majad asuvad tihti uuemate ehitusjoonest eespool, autode-eelsel tänavajoonel.

/…/

Edasi saab lugeda MAJA 2019 kevadnumbrist / tellimine

TRIIN TALK on restauraator ja muinsuskaitsja, endine Muinsuskaitseameti ehitismälestiste peainspektor.

VIIDE:
1 – Martti Preem, Miljööalad – mis ja milleks? – Ajakiri Maja 3 / 2008. Miljööalasid selgitav artikkel ilmus mitu aastat pärast selle mõiste lisandumist planeerimisseadusesse.

Üleval: vastuoluline Luise tänav. Eespool asub väga väärtuslik, kuid teoreetiliselt tänava laiendamiseks lammutatav hoone. Tagapool stalinistlik maja, mille järgi on antud uus tänava ehitusjoon. Foto: Reio Avaste.


LOE VEEL

Pille Epner: uued elamise viisid

Tartu kesklinna on viimastel aastatel ehitatud keskkonnatundlikke kortermaju, mis kompavad arglikult, kuid tarmukalt senise elukorralduse piire.

Andres Kurg: ärge juhatage mind, las ma olen eksinud

Iga ümberkujundus, -nimetamine ja nihutamine, eriti kesklinnas, viitab alati valikutele ja otsustele, millel on laiem ideoloogiline mõõde. 13. septembril 2018 avati Tallinnas uue kujundusega Tammsaare park, mille ümberehitus oli kestnud üle aasta.