1766: 250 elanikuga Tudulinna külakese juurde otsustatakse metsaga kaetud mäele ehitada puukirik sealtsamast maha võetud palkidest.
1864: Tudulinnas elab üle 700 inimese. Kirikut laiendatakse.
1895: Linnamäele ehitatakse Hollandi tüüpi tuulik.
1939: Kogudus on läinud lõhki ja mässuline pool ehitab oma kiriku vanast 150 meetri kaugusele. Torn ehitatakse protesti märgiks kiriku teise otsa.
1947: Vana kiriku tegevus lõpetatakse ja muudetakse peagi viljaveskiks.
1961: Vana kiriku torn tõmmatakse maha.
1970ndad: Veski kaotab tiivad, ka elektri jõul toimunud töö lõppeb.
2017: Luuakse MTÜ Tudulinna Kultuurikants, algab vana kiriku korrastamine.
2019: Valmib vana kiriku restaureerimisprojekt.

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.

Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Aja jooksul hakkasin üha enam maal käies Tudulinnast läbi sõitma. Pärast 2013. aastal Tallinna Arhitektuuribiennaali raames korraldatud Rapla KEKi peahoone taaskasutamise töötuba Hollandi grupiga Failed Architecture kasvas huvi unustatud väärishoonete taasloomise ja mõtestamise vastu. Juhuslikult otsis siis sellesama Juhannese-onu tütar Heljo Tatsi kedagi, kes aitaks Tudulinna kahe kiriku vastas olevat puidust tuuleveskit säilitada. Ta oli jõudnud uuendada nende talu juurde kuulunud Hollandi tüüpi puittuuliku laastukatte ja muinsuskaitse oli 2000ndate alguses võtnud selle Ida-Eestis üsna ainulaadse ja hästi säilinud veski kaitse alla.

Ehkki Raplas on arhitekt Toomas Reinu projekteeritud silmapaistva arhitektuuriga kaheksakülgne KEKi peahoone keset linna, on see siiski taasiseseisvumise järel justkui unustusse vajunud. Tudulinna tuulik ja vana kirik paistavad küll Peipsi-Rakvere teelt hästi kätte, aga paiknevad Tudulinna taganurgas ja on jäänud võõrale silmale pigem märkamatuteks tööstushooneteks, sest tuulikul ei olnud tiibu ja vanal kirikul torni.

See Tudulinna servaala kunagise linnamäe kõrval oli oma kolme mälestisega minu jaoks kohaliku (ehitus)ajaloo sõlmpunkt – vana kirik ja tuuleveski olid viimase paarisaja aasta olulisimaid sümbolhooned. Uus, 1939. aastal valminud kirik viib mööduja hetkega Tallinna funktsionalistlike üürimajade ja villade juurde niipea, kui kerkib esile pealinna peatänavate hooneid loonud arhitekt Eugen Schariase nimi. Seetõttu tundus mulle Tudulinna tuuleveski eest hoolitsemine hea võimalusena ühe Eesti väikeasula nurgakese taaselustamiseks, mis räägiks nende väärthoonetega laiemalt Alutaguse piirkonna ajaloost. 

VÄÄRTUSTE LOOMINE VÄIKELINNADESSE

Eesti linnade ja väikeasulate tulevikku käsitledes räägitakse praegu väärikast kahanemisest, sest kasvamise lootust on vähe. 2020. aastal on Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eesti väljapaneku teemaks väikeasulate tulevik. Eesti ekspositsiooni üks kuraatoritest, Valga linnaarhitekt Jiri Tintera kirjutas urbanistide väljaandes U: „[T]uleviku kavandamisel on vaja õppida kohanema kahanemisega kaasnevate mõjudega, mille eelduseks on kahanemise fenomeni aktsepteerimine. /../ Kibestumus on [kohalikes elanikes] kerge tekkima ja see ei aita kuidagi kaasa uue olukorraga kohanemisel.“ Tema sõnul mäletavad Valga elanikud 30 aasta tagust õitsengut ja on linna viimase aja kahanemise pärast aina enam pettunud, sest ei ole midagi, mille üle rõõmu tunda või uhke olla. 

Erinevalt Valgas rakendatud kahanevast korrastamisest linnaruumi väärtustamisel otsisin Tudulinna tuulikuga võimalusi, mida läheduses asuvate muinsuskaitse all olevate kirikutega asulale juurde anda. Tudulinnal ja Alutagusel on rikas ajalugu, mille hiilgehetked jäävad enam kui 40 aasta taha. Seosed kauge aja ja inimestega hakkavad kaduma, mis tekitab muistendite tunde, ilma konkreetsete pidepunktideta on ajalugu raske ette kujutada.

Jõudsin kohaliku aja- ja koduloo uurimisega kiiresti selleni, et Tudulinna tuulik ja vana kirik ei ole üksikud jäänukid, vaid paljude ümbruskonna kihelkondade veskite ja kirikute esindajad, sobides seega kaduma kippuvate mälestuste pidepunktideks. Lisaks füüsilis-ruumilistele tegevustele pean väga oluliseks, et mälestised jõuaksid kohalike teadvusse. Väga palju aitas sellele kaasa Pärandivaderite projekt, mille käigus toimunud talgutel hoolitsesime Tudulinna ja Iisaku kooli lastega nii Tudulinna tuuleveski kui ka vana kiriku eest.

2016. aastal hakkas Tudulinna vana kirikut taastama Lauri Väinmaa, kes koondas Tudulinna aktiivsemad inimesed MTÜsse Tudulinna Kultuurikants. Tänu koostööle Lauri ja EELK hallatava uue kirikuga saime luua kolme hoone vahele ruumilise keskpunkti – kaks aastat hiljem, Eesti juubeliaastal püstitasime Kodanikuühiskonna Sihtkapitali abiga Tudulinna kolme ajaloolist hoonet kirjeldava infotahvli. See oli konkreetne füüsiline samm Tudulinna senise n-ö unustusse vajunud tööstusliku taganurga elustamiseks, mis toob kunagise kohaliku elu keskpunktid tagasi tänapäeva ellu ja seob endaga uutes planeeringutes linnamäge puudutavad jätkutegevused. Siiani oli see piirkond justkui ladude-vaheline jäätmaa, sest veskil puudusid tiivad ja vanal kirikul torn. Nüüd on nende hoonete vahele tekkinud Tudulinna tutvustav ruum, mis aitab alustada asulaga tutvumist. Arvestades, et nii tuulik kui ka kirikud asuvad Eesti põhjarannikut ja Peipsi järve ühendava peamise maantee kõige kitsamas kohas, annab uus inforuum põhjuse Tudulinnas peatumiseks. 

Üksiku hoone elustamiselt laiema terviku loomisele

Kaitsealuste ehitiste omanikud on üha enam jõudnud avaliku tähelepanu keskmesse. Muinsuskaitseamet ning omavalitsused teevad väga palju selleks, et väärtuslikuks hinnatud hoonete hoidjaid toetada. Minu peamine eesmärk oli tuulikule tagasi anda talle kõige iseloomulikum – tiivad – ja luua hoone juurde Alutaguse tööstuspärandit tutvustav väljapanek, mis juhataks külastajad teistessegi huvitavatesse kohtadesse (Peressaare asunduskülla, Järuska sillale, Iisaku ja Avinurme puidutöödeni jne). Pärast aastatepikkust rahastuse taotlemist ja eritingimuste koostamist veski taastamiseks sai selgeks, et Tudulinna väärishooneid tuleks arendada ühtse tervikuna, mitte ühe objekti kaupa, ja seda peaks tegema pigem kohalik omavalitsus või kohalikud elanikud. 

Kuna elutee oli mind selleks ajaks viinud Alutagusest kaugemale, siis pärast pikka kaalumist otsustasin anda Tudulinna tuuleveski üle riigile. Arvestades, et Tudulinna vana kirik kuulub samuti omavalitsusele, on hoone säilimine ja n-ö Tudulinna muinasnurga ühtne arendamine sel viisil kõige paremini kindlustatud. Loodan, et tuuliku praegusel omanikul rahandusministeeriumil ja väärtuse hoidjal muinsuskaitseametil on võimalik kohalike eestvedajatega koostöös jätkata veski tutvustamist. Ehk kujunevad selle juhtumi eeskujul välja uued koostöömudelid väärtuslike hoonete säilitamiseks.

REPLIIK

1766. aastal ehitati metsadetaguse Tudulinna küla 250 elaniku tarbeks kirik. 100 aastat hiljem tegutsesid õitsvas külas laulukoorid ja puhkpilliorkester. Hiljem lavastati teatrietendusi ja operette, koolis käis ligi 150 last. Selline oli areng kahe sajandi vältel. Siis saabus Nõukogude okupatsioon – 50 aasta jooksul kaotati peaaegu kõik saavutatu, linnamäele jäid lagunevad hooned.

Minu lapsepõlve suved möödusid suguvõsa kodutalus kuue kilomeetri kaugusel Tudulinnast. Tudulinnast läbi sõites näidati lastele ikka autoaknast uut ja vana kirikut, räägiti lugusid. 1990ndatel saabus aeg, kui vana kirik seisis tühjana, uksed valla. Sees oli praht ja olmejäätmed. Ime, et kirikut maha ei põletatud. Järjest kurvem oli sealt mööda sõita. Tudulinna küla tühjenes, käisid kuuldused kooli peatsest sulgemisest.

2017. aasta suvel lõi mulle nagu välgust pähe mõte: „Kui ikka päästaks selle kiriku!“ Seda välku olid ette valmistanud kõik eelnevad aastad, kogu elatud elu. Nii sündiski MTÜ Tudulinna Kultuurikants.

Kaks ja pool aastat hiljem vaatame tehtule tagasi ja tõdeme, et tähtsaim saavutus on vana kiriku restaureerimisprojekti valmimine 2019. aastal. On ju tegemist vanuselt viienda säilinud puukirikuga Eestis, riikliku arhitektuurimälestisega. Soovime kujundada kirikust kontsertide, teatrietenduste ja muude kultuurisündmuste läbiviimise paiga. Juba praeguses seisundis on selles hoones tugev omapärane aura. Muusika ja sõna kõlavad seal väga eriliselt. Kiriku proportsioonid ja 250 aasta vanused palkseinad annavad suurepärase akustika. Pärimuse järgi ehitati vana kirik vanade eestlaste pühapaika, nagu ka mitmed teised kirikud Eestis. Kõik see annab palju põhjusi kirik taastada ja anda taas inimeste käsutusse hingelise ja vaimse puhastumise paigana. Mis võiks olla selleks sobivam kui muusika kuulamine ja esitamine?

Praeguseks on toimunud kaks suvefestivali „Tudulinna tuled“ ja muid sündmusi. Kirik on puhas ja ustega suletud, ümbruse eest hoolitsetakse pidevalt. Kõik see on toonud elu Tudulinna linnamäele, vormuma hakkab küla kultuurikeskus. Ka rahvamaja on vaid kiviviske kaugusel. Paari-kolme tunniga jõuab sõita kontserdile Tudulinna vanasse kirikusse ka Tallinnast, Tartust või Pärnust. Võime olla uhked ja õnnelikud, et Tudulinnas on kirikute mägi 18. sajandi puukiriku, 19. sajandi tuuliku ja 20. sajandi kivikirikuga.

Tuleb vaid olla visionäär ja näha seda kõike vaimusilmas: päike paistmas läbi taastatud vana kiriku akende kaunil mäenõlval, läheduses uuem kirik ja vana tuulik, kaunis muusika kõrvus kõlamas…

PÄISES: Tudulinna puukiriku sisevaade. Foto: Johan Huimerind
AVALDATUD: Maja 99 (talv 2020), peateema Väikeses kohas elamise mõttekus