VILLEM TOMISTE on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Tulid eile jälle Barcelonast. Mida sa seekord vaatamas käisid?
Mitte midagi konkreetset. Barcelona on koht, kus ma n-ö käin maal. Sest maal ma ei käi, mul lihtsalt pole seda. Ilmselt peaks selleks olema lapsepõlvest pärit harjumus, aga meie suvitasime Pärnus või Musta mere ääres, Moskvas või Peterburis. Nii et nüüd käin Barcelonas. Seal on hea jälgida linnade muutumise loogikat. Kusagile reisides võib tekkida küll ettekujutus, milline üks linn on, kuid tegelikult on ta iga poole aasta tagant uus. Seal on dünaamika, mingid asjad tulevad, kaovad. Seda on huvitav jälgida. Mingi äri või hoonekooslus, taimestik, uus park – kas hakkab toimima või mitte, või kui ruttu hakatakse seda taas muutma.
Tundub, et Euroopas vaatad sa süsteemselt ära ka kõik olulisemad kunstinäitused. Mida see arhitektile annab ja kas need kogemused imbuvad kuidagi oma projektidesse ka?
Mul ei ole ambitsiooni kunsti teha, pigem on kunsti vaatamine nagu puhkus või millegi otsimine. Nagu läheks seenele – käid ja otsid, ja leiadki. Ebahuvitavat on muidugi ka palju, aga siis ongi hästi tore leida näiteks biennaali peale kokku kaks ägedat asja. See on siis tõeline nauding, katarsis.
Nüüdismuusikaga on samamoodi. Kontsert on teatud mõttes lausa selline tööruum, kus kuulamine paneb mõtlemise hoopis teistmoodi käima. See mõju tekib sageli ka ruumi ja heli koostöös. Tallinnas näiteks on selliseks imeliseks saaliks Niguliste, kus kevadisel Maailma Muusika Päevadel sai mitut kontserti kuulatud.
Ma töötan ju üksi, mu looming ei teki aruteludes teiste inimestega. Seega pean need momendid, kus ma kas kahtlema hakkan või kirgastumiseni jõuan, tabama iseenda seest. Kunst ei ole selles mõttes otseselt inspiratsiooniallikas, kuigi muidugi intrigeerivad rohkem teosed, mis haakuvad mingil moel endal parasjagu töös olevaga. Hetkel näiteks on nendeks kõikvõimalikud masinad, kuna Võru keskväljakule ehitan ka justkui masinaid. Väljaku uuel lahendusel on kaks kihti: esiteks traditsioonilised elemendid, nagu sillutis, haljastus ja valgustus – tinglikult väljaku operatsioonisüsteem – ja siis pealisehitis ehk pidevas arengus olevad programmid ja mobiilsed lisavidinad. Barcelona kaasaegse kultuuri muuseumis oli hiljuti kvantfüüsika näitus „Quantum“, kus olid dialoogis füüsika ja kaasaegne kunst. Yunchul Kimi töö „Cascade“ (2018) oli sellise huvitava konstruktsiooniga, mis sarnanes Võru vidinatega. Kunstist otsingi seda, et keegi tegeleks asjadega, mil otseselt mingit funktsiooni polegi, aga mis kirjeldavad tänapäeva – just tänapäevasuse moment huvitab mind.
On sul ka žanrieelistusi?
Enamasti inspireerib kunst, mis on mingil viisil installatiivne, nagu näiteks Pierre Huyghe oma. Tema puhul on huvitavad intriigid loodusega – inimeste eeldused ja hoiakud looduse suhtes või arvamused, kuidas erinevad eluvormid elama peaksid. Või Charlotte Mothi Duchampi preemia näitus Pompidous, „The Wolf, the Lady with a Shell, Martin and the Couple“, kus ta tõlgendas uue installatsiooni ja valgusemanipulatsioonide abil ümber Pariisi linnaruumist pärit skulptuure.
Viimase aja elamused on tulnud näitustelt, kus kunstnikud valdavad erinevaid meediaid – näiteks Céleste Boursier-Mougenot’ töö „Acqua alta“ (2015) või Mika Rottenbergi looming. Poliitiline teema toimib siis, kui see on nutikalt välja mängitud; teatav huumor ei tee ka mõnikord paha. Pariisis Palais de Tokyos on iga kord midagi huvitavat. Biennaale ja näituseid ongi nii palju, et muudeks reisideks ei jää aegagi – Veneetsias, Istanbulis, Manifestal. Üle-eelmine aasta New Yorgis käies aga Euroopa kunstiinstitutsioonidega võrreldavat intriigi ma ei leidnud, pigem olid esikohal juba tunnustatud kunstnikud, ootamatusi oli vähevõitu.
Kas kontseptuaalne, ehitamiseks mitte mõeldud arhitektuur sind ka kõnetab?
Mina ei tee eraldi kontseptuaalset arhitektuuri. Paljud asjad on jäänud realiseerimata, kuna ei usuta, et see üldse püsti võiks püsida või kuna mujal pole midagi sellist veel tehtud. Suisa imelik, et Võru keskväljaku töö välja valiti.
Võistlustöö idee oli ehitada platsile linnavidinad, mida linlased saavad vajadusel ümber paigutada – väiksemaid ise, suuremaid mehhanismide abil. Võistlustöös pakkusin välja esimese komplekti vidinate prototüüpe, hiljem arendasime neid koos linnaga edasi üha võrupärasemateks. Ja see kõik töötabki. Aga ta ei ole kontseptuaalne, vaid tegeleb ikkagi praktiliste küsimustega – milline on tänapäeva plats, kuidas inimene seda kasutab, kuidas seda talle atraktiivseks teha.
Minu jaoks on oluline püüelda terviklikuna töötava keele suunas, mille üheks elemendiks on geomeetria ehk joon. See suudab objekti piires vastavalt vajadusele kohaneda ja samas olla ka erineva iseloomuga. Raine Karp ütleb n-ö vanas keeles, et kõigepealt tuleb teljed paika panna – see pole üldse vale. Aga Võru platsil pole ehituses tavapärane kaheksa korda kaheksa meetrit teljestik, vaid rombiline 60 cm sammuga teljestik, selle kaudu saab kontrollida tervikut ja see pakub vabadust, et idee saaks vastavalt vajadusele teiseneda. Ka Admiraliteedi basseini sild muutus kontekstipõhiselt. Lahtikäiva silla ülestõstetava osa vastukaaluks on modelleeritud valgusti, mis ühes olukorras valgustab silda ja teises kaldapealset.
Mulle näib, et kui vaadata Eesti arhitektide auhinnatud konkursitööde ja neist valmisehitatud objektide suhet, siis sul on see kõige enam paberile jäänud tööde kasuks. Mis on paberile jäänud tööde roll või mõju arhitektuurikultuuris? Kas sa teed teadlikult konkursiprojekte, mis ei lähe kompromissidele realiseeritavuse või tellija ootustega, saades seetõttu pigem teise koha?
Absoluutselt kõik minu projektid on mõeldud realiseeritavana. Põhiliselt puudutavad paberile jäänud võidutööd Tallinna mereäärt või avalikku ruumi. Samas kui vaadata praegusel hetkel tagasi 2001. aastal võidetud mereäärse ala visioonivõistluse tööle „TRM“, siis Kultuurikatel on täpselt õiges kohas ja vesilennukite angaaris ongi muuseum masinatele ning tasapisi hakkab bastionaalvööndist terviklik avaliku ruumi võrgustik kujunema. Varsti pidi ka tramm ühe otsaga sadamasse jõudma.
Aga kas Eestis on üldse kontseptuaalset arhitektuuri? Kas dialoogipartnereid on piisavalt?
Dialoogi pidada on muidugi oluline, kunst saab tekkida läbi reflektsiooni. Ma ei oska öelda, kas Eestis on olemas kontseptuaalset arhitektuuri, mind huvitavad erinevad võimalused arhitektuuriväljal praktiseerida ja selliseid on teisigi. Näiteks Laura Linsi ja Roland Reemaa, kelle viimane Veneetsia näitus oli meeldivalt lihtsalt haaratav ja samas nii detailne. Oma siirastes aruteludes ja arvamustes tänapäeva arhitektuurist ja linnaruumist on Margit Mutso panus minu jaoks asendamatu. Ja loomulikult on neid veel. TABi satelliitide vedajad jäävad ühel või teisel viisil oma esmapilgul võib-olla mitte nii praktilist arhitektuuritegevust ikka jätkama ja edasi arendama.
Sa taaselustasidki Tallinna Arhitektuuribiennaali (TAB) 2011. aastal dialoogi ja arhitektuurimõtte ülalhoidmiseks. Oled öelnud, et kuraatorinäitus peaks olema arhitektuurse võlumise katselava ja TABi kontekstis ongi see ilmselt kõige enam kehtinud su enda esimese korra näituse kohta. Millised arhitektuurinäitused sind ennast võlunud on?
François Roche inspireeris mind ühel oma 2005. aastal toimunud näitusel Pariisis sedavõrd, et tekkis soov kunagi ka ise arhitektuurinäitust kureerida. Ja siis mõned aastad hiljem saigi TAB käima lükatud. Näituse pealkiri oli „I’ve heard about… Hypnotic chamber… (a flat, fat, growing urban experiment)“. Arhitektuurinäituse mängureeglid on ehitatud keskkonna omadest täiesti erinevad. Valmis hoonete või maastike esitamine väiksemas mõõtkavas näitusesaalis pole minu jaoks piisav, sama hästi võiks vaadata automudelite näitust.
Rahvusvaheline biennaalimaastik on järjest tihedam, kas TAB on oma koha leidnud? Kas tekkinud võrgustik ja võimalus igapäevasest ehitamisest kaugemale vaadata on Eesti arhitekte ergutanud ja omavalitsusi asju avaramalt nägema pannud? Millises suunas TAB edasi liikuma peaks?
TABi eesmärgiks oligi, et arhitektid hakkaksid mõtlema ka väljaspool tellimust, et Eestis oleks seda võimaldav platvorm. TAB on üks väheseid avaliku kuraatorivõistlusega biennaale ja seetõttu iga kord erinevat nägu. Biennaal võiks ka edaspidi toimida päästikuna, mis julgustaks teostama niikuinii mõttes olnud ideid ja looks võimalusi kohalikele praktikutele ja värskendaks siinset mõtlemist külaliste kutsumisega. Minu jaoks on sealjuures eesmärgiks mitte eriala-, vaid argimeedia kaasamine. Ma olen alati eelistanud päevalehe tasandit, et kõnetada võimalikult laia kuulajaskonda. Arhitektuuribiennaalil saab rääkida keerukatest teemadest eri tasanditel – sümpoosionil erialakeeles, kuid visioonivõistluse kaudu lihtsamini mõistetaval moel. Mõnes aktuaalses Tallinna kohas saavad võistlejad üle maailma kavandada konkreetseid hooneid või linnaruumi ning teemat seeläbi selgitada. Pärast kolmanda biennaali visioonivõistlust, mille fookuses oli Viru ring, käivitus Tallinna peatänava projekt, mis nüüdseks on juba ehitusprojektiks arenenud.
Mis sa arvad TABi seekordsest teemast: „ilu päästab“? On see adekvaatne praeguses maailmas, kus tundub olevat märksa põletavamaid küsimusi?
See iluteema võib meeldida või mitte, aga ta on aktuaalne küll, nii arhitektuuris kui ka kunstis. Kui ilust ja esteetikast ei räägi arhitektid, siis jäävad need mõisted kinni aegadesse, mil nende kasutamine oli konventsionaalne. Näiteks minu jaoks on kunstis järjest keerulisem aru saada n-ö vana kooli kontseptuaalsuse jätkamisest. Olen ise kogu aeg otsinud oma geomeetriat või joont ja see otsing kestab siiani. EKAs seda minu ajal ei viljeletud ja tore oli leida selliste otsingute mitmekülgsus KU Leuvenis, kus sai aasta jagu oma praktikat uuritud. EKAs on pikalt järgitud Hollandi 1990. aastate mudelit, kus on esikohal tüpoloogia, logistika, funktsioonid ning siis natuke kortsutatakse pindasid lisaks. Õpe on põhinenud skeemide joonistamisel eesmärgiga saavutada sujuvus ja ratsionaalsus. Selliselt lähtekohalt on keeruline hüpata kohafenomeni loomisse. Kui õpetatud on logistikuks, ei saagi osata jutustada lugusid ega luua ainulaadset geomeetriat.
Kui esteetikast rääkida, siis mulle tundub, et su asjad on aja jooksul läinud kergemaks, vähem robustseks, võibolla isegi poeetilisemaks?
Hmm… igapäevaselt huvitab mind just rohkem robustsus. Avaliku ruumi või hoonete ärifrondi puhul tekitabki just robustsus elulisuse. Samal ajal peavad kaootilised olukorrad olema omavahel süsteemses seoses. Selles valdkonnas on intrigeeriv näiteks Barcelona büroo Miralles-Tagliabue. Võibolla olen lihtsalt õppinud aja jooksul looma paremini geomeetriat, tunnen ennast selles nüüd tugevamini, nooremana lihtsalt kombineerisin mingeid tahukaid.
Kohatundlikkus on muidugi väga oluline. Viimasel ajal olen rohkem teinud maastikuvõistlusi. Tallinna peatänava kohta arvas žürii ekspert, et seda ei tule mingil juhul, kuna need valged kaared varjavad vanalinna vaate – minu jaoks on nad aga õrnad. Disainitud elementidele heidetakse ette vaadete varjamist, aga samas või suuremas mahus standardpostid, mis seal praegu on, on justkui rohkem aktsepteeritud, muutunud n-ö nähtamatuks.
Viimasel ajal oled teinud mõned asjad koos Anna Mari Liivrannaga. Mida annab koostöö kunstnikuga?
Võimaluse arutada koos näitusi – ruumikogemusi, teemasid, detaile. Seda, kuidas visuaalsed kujundid ümbritsevat mõtestavad. Viimased neli aastat oleme koos Maarja Kase ja Ralf Lõokesega projekteerinud Tallinna kruiisiterminali. Oleme ju eelnevalt võitnud erinevaid sadamat käsitlevaid võistlusi, nii et otsustasime osaleda ühiselt. Ka nemad käivad tihti maailma eri paigus näitusi vaatamas ja see on meile ka päris heaks taustaks, millelt kummagi erinevad praktikad vormuvad ühiseks projektiks.
Eesti arhitektuuris võiks tekkida nüansseeritum materjalitundlikkus. Nõukogude ajal ei olnud mingeid materjale, seega see traditsioon oleks nagu läbi lõigatud. Praegu on meie arhitektuuritraditsioon liiga õhuke materjali- ja detailitundlikkuse jaoks, aga see on vaikselt tulemas. Näiteks erinevad katsetused puiduga, mis võiks eramute juurest jõuda ka linlike hooneteni. Robustsus võib ka kaunis olla, nagu Herzog & de Meuronil, aga robustse detaili läbitöötatus nõuab sama palju vaeva. Võru platsi robustsuse üle on mul väga hea meel, võistlustöös oli mu joon isegi liiga sujuv. Võrukate tagasiside on olnud üllatavalt positiivne.
Avaliku ruumi projektidega kerkib sageli pärandi teema, isegi Võrus, mis on Eesti kõige noorem linn – alles täna veel sain kõne, et äkki saaks ikka natuke rahvamustreid lisada. Ometi näitas kasvõi Marge Monko eelmise suve projekt „Kunstnikud kogudes“ Võru muuseumis, kui moodsad võrukad juba 1920.-1930. aastatel olid. Ajaloolised tsitaadid linnaruumis teevad mind ettevaatlikuks. Kuidas korraldada väljakul pidupäeva, kui selle keskel asub hauaplats? Võrus oleks see äärepealt niimoodi läinud, osa poliitikuid tahtis platsi keskele jätta Estonia laevahuku mälestusmärgi. Õnneks sai mälestusmärk uue koha kiriku naabruses.
Ajaloolise konteksti suhtes oled mõnikord olnud vägagi provokatiivne. Näiteks Pühavaimu kiriku torniprojekt, mis meenutab mulle äsja aktuaalseid olnud debatte Pariisi Jumalaema katuse saatuse üle. Mathieu Lehanneur pakkus välja põlengu leeke meenutava tornivormi, Studio Fuksas Baccarat’ kristallist torni; Aleksandr Nerovnja üleni klaasist katuse. Nüüd otsustati siiski ajaloolise ilme taastamise kasuks. Ka Glasgow’ kunstikool plaanitakse üles ehitada pseudovariandis.
Vahetult pärast Jumalaema kiriku põlengut ütles kultuuriminister, et seda ei taastata. Aga nüüd on vist ikkagi vastupidi, väga kurb. Võiks siis juba ehitada Viollet-le-Duci projekti järgi tornid lõpuni ka?
Pühavaimu puhul oli sama, tornist oli tegelikult säilinud vähem kui see miinimum, mis muinsuskaitse reeglite kohaselt nõuab taastamist algkujul.
Lift11 võistlusele sai esitatud töö „Raekoja uued tossud“ – kui eesmärk on taastada algne ilme, võiks paigaldada renoveeritud Raekoja uutesse korstendesse siis juba ka suitsu tekitavad tossumasinad. Muinsuskaitsele projekt meeldis, ent sel korral sai komistuskiviks Raekoja emand – selline amet on olemas.
Samas oled sa meil väheseid, kes suhestub modernistliku arhitektuuriavangardiga, nagu näiteks Le Corbusier’ pärand. Julgus tegeleda mitte ainult Eesti kontekstiga, vaid pakkuda näitustele ideeprojekte näiteks Pariisi või Veneetsia tuleviku teemadel, pole meil ka kuigi tavaline.
Pirita tee kortermaja oli tõesti tõstetud postidele, et anda ruumi ümber laiuvale modernistlikule pargile, ja maja katusel on aed. Siselahendus kommenteerib tegelikult pigem Moisei Ginzburgi. Ühed korterid jäävad keskkoridorist ühele poole, teised teisele poole ning neist ülesse ja alla. Seega välisilmelt on see Pirita maja hästi robustne, aga ideed on sees tegelikult tundlikud.
Pariisi projekt tegeles Champs-Élysées kui tänapäevase rämpsruumi taassidustamisega selliselt, et säiliksid tänava tseremoniaalsed võimalused. Tänavaalusesse ruumi sai kavandatud loometööstuse inkubaator, mis toimiks autonoomselt, null-energiakuluga, jäätmeteta ning väljastpoolt toodavate toitainete vajaduseta.
Seekord pakkusime Veneetsia biennaali konkursile tänavate uurimisega tegeleva projekti. Olen uurinud tänavaelu reisimise kaudu viimased 15 aastat. Hügieenilisust taotlev modernism kaotas linnadest tänavate elurikkuse – inimese igapäevased toimingud jaotati monofunktsionaalsetesse linnaosadesse, nende vahele jäid liikumiseks transiitkoridorid. Praeguseks on argine liikuvus inimeste igapäevaelust kadunud ja see on suur terviserisk. Inimene on evolutsioneerunud ju korilaseks, igapäevaseks askeldajaks. Uurimistöö eesmärgiks on korilus tänapäevasel moel linnaellu tagasi tuua.
Kunagi kirjutasid ühes artiklis, et tänavatel võiks olla direktorid, siis oleks avalik ruum kellegi hoole all. Linnaelu genereerimine siin põhjamaiste inimeste hulgas pole niisama lihtne. Uueturu platsi konkursiprojekti oled sisse kirjutanud väljaku kuraatori – see oleks keegi, kes organiseeriks sündmusi, abistaks, laenutaks pinksireketeid, et „kogu aeg oleks tänavafestival“.
Parginduse arengut takistabki arusaam, et kui tahad rohelusse, pead ostma suvila. See on väga keskkonnavaenulik, sest tähendab, et perel on kaks autot ja kaks elamist.
Tallinnas on parke ja rohelust palju, aga kasutajaid ei ole, elu sinna ei jõua. Hirvepark on keset suve täiesti tühi. Samas tahetakse kangesti kogukonnaelu edendada. Lasnaidee ühenduse korraldatav ühistegevus paistab ehe, linnaelanike endi jaoks tehtav ja mitte ülelinnaline pidu kõigile, vaid asine argipäev.
Õnneks meil ei ela linnas ainult eestlased. Palju on venelasi ja üpris suur hulk ka teisi. Parke kasutavad mitte-eestlased. Näiteks Narvas on hoopis teine pargikultuur kui mitmes muus Eesti linnas.
Kahjuks on ostukeskustest alanud trend valdav ka avalikes hoonetes, koolides ja kortermajades – oluline on aatrium. Siseruumidesse lavastatakse meeldiv atmosfäär, kuhu avanevad kohvikud ja muud funktsioonid, kuid need võiksid hoopis lõimida hoonet ümbruskonnaga ja kutsuda tänavalt sisse inimesi, kes muidu sinna ei satukski. Sama on ka kortermajadega: modernistlik plaat alla ja selle otsa nägusad tahukad. Tänavaruumiga lõimituse all pean silmas midagi sellist, nagu näiteks Rotermanni kortermajad või paari aasta eest tehtud Pärnu mnt 31 võistlustöö.
Mis seisus on Kanutiaia pargi projekt ja Härjapea teekond?
Kanutiaia pargi projekt on jäänud seisma – esialgu öeldi, et see jätkub pärast peatänava esimese etapi valmimist, kuid huvi rauges ja nüüd on ka linnapea vahetunud. Võistlusülesandeks oli siduda Pärnu ja Narva maantee sadamaalaga, luues merega risti asetsevad jalakäijasõbralikud tänavad. Pidasin oluliseks siduda vanalinn ka Rotermanni kvartaliga ja ehitada Kanutiaia park tänapäevase linlase tegevusruumiks.
Härjapea konkurss oli visioonivõistlus. Nii nagu see oli varem, läbib jõe trajektoor ka tänapäeval väga eriilmelist linnaruumi. Töö oli üles ehitatud kolmele teemaringile – esiteks liikuvus, mis võimaldaks üldse ühest kohast teise pääseda; teiseks teekonnal vaheldust pakkuvad ja kohti loovad platsid; ja kolmandaks Härjapea jõe vulin ehk purskkaevude ahel piki teekonda, mis tuletaks kunagist jõge heli abil meelde. Linna plaanid on praegu lootustandvad. Minu jaoks on oluline tegemise rõõm ja ega seda pooleli või ära jäänud asjad ära võtta saa.
INGRID RUUDI on arhitektuuriajaloolane, kriitik ja kuraator, EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi nooremteadur.
PÄISES foto: Renee Altrov
AVALDATUD: Maja 97 (suvi 2019), peateema Arhitektuur on ruumikunst
