Intervjueeris Ingrid Ruudi
VILLEM TOMISTE on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Tulid eile jälle Barcelonast. Mida sa seekord vaatamas käisid?
Mitte midagi konkreetset. Barcelona on koht, kus ma n-ö käin maal. Sest maal ma ei käi, mul lihtsalt pole seda. Ilmselt peaks selleks olema lapsepõlvest pärit harjumus, aga meie suvitasime Pärnus või Musta mere ääres, Moskvas või Peterburis. Nii et nüüd käin Barcelonas. Seal on hea jälgida linnade muutumise loogikat. Kusagile reisides võib tekkida küll ettekujutus, milline üks linn on, kuid tegelikult on ta iga poole aasta tagant uus. Seal on dünaamika, mingid asjad tulevad, kaovad. Seda on huvitav jälgida. Mingi äri või hoonekooslus, taimestik, uus park – kas hakkab toimima või mitte, või kui ruttu hakatakse seda taas muutma.
Tundub, et Euroopas vaatad sa süsteemselt ära ka kõik olulisemad kunstinäitused. Mida see arhitektile annab ja kas need kogemused imbuvad kuidagi oma projektidesse ka?
Mul ei ole ambitsiooni kunsti teha, pigem on kunsti vaatamine nagu puhkus või millegi otsimine. Nagu läheks seenele – käid ja otsid, ja leiadki. Ebahuvitavat on muidugi ka palju, aga siis ongi hästi tore leida näiteks biennaali peale kokku kaks ägedat asja. See on siis tõeline nauding, katarsis.
Nüüdismuusikaga on samamoodi. Kontsert on teatud mõttes lausa selline tööruum, kus kuulamine paneb mõtlemise hoopis teistmoodi käima. See mõju tekib sageli ka ruumi ja heli koostöös. Tallinnas näiteks on selliseks imeliseks saaliks Niguliste, kus kevadisel Maailma Muusika Päevadel sai mitut kontserti kuulatud.
Ma töötan ju üksi, mu looming ei teki aruteludes teiste inimestega. Seega pean need momendid, kus ma kas kahtlema hakkan või kirgastumiseni jõuan, tabama iseenda seest. Kunst ei ole selles mõttes otseselt inspiratsiooniallikas, kuigi muidugi intrigeerivad rohkem teosed, mis haakuvad mingil moel endal parasjagu töös olevaga. Hetkel näiteks on nendeks kõikvõimalikud masinad, kuna Võru keskväljakule ehitan ka justkui masinaid. Väljaku uuel lahendusel on kaks kihti: esiteks traditsioonilised elemendid, nagu sillutis, haljastus ja valgustus – tinglikult väljaku operatsioonisüsteem – ja siis pealisehitis ehk pidevas arengus olevad programmid ja mobiilsed lisavidinad. Barcelona kaasaegse kultuuri muuseumis oli hiljuti kvantfüüsika näitus „Quantum“, kus olid dialoogis füüsika ja kaasaegne kunst. Yunchul Kimi töö „Cascade“ (2018) oli sellise huvitava konstruktsiooniga, mis sarnanes Võru vidinatega. Kunstist otsingi seda, et keegi tegeleks asjadega, mil otseselt mingit funktsiooni polegi, aga mis kirjeldavad tänapäeva – just tänapäevasuse moment huvitab mind.
On sul ka žanrieelistusi?
Enamasti inspireerib kunst, mis on mingil viisil installatiivne, nagu näiteks Pierre Huyghe oma. Tema puhul on huvitavad intriigid loodusega – inimeste eeldused ja hoiakud looduse suhtes või arvamused, kuidas erinevad eluvormid elama peaksid. Või Charlotte Mothi Duchampi preemia näitus Pompidous, „The Wolf, the Lady with a Shell, Martin and the Couple“, kus ta tõlgendas uue installatsiooni ja valgusemanipulatsioonide abil ümber Pariisi linnaruumist pärit skulptuure.
Viimase aja elamused on tulnud näitustelt, kus kunstnikud valdavad erinevaid meediaid – näiteks Céleste Boursier-Mougenot’ töö „Acqua alta“ (2015) või Mika Rottenbergi looming. Poliitiline teema toimib siis, kui see on nutikalt välja mängitud; teatav huumor ei tee ka mõnikord paha. Pariisis Palais de Tokyos on iga kord midagi huvitavat. Biennaale ja näituseid ongi nii palju, et muudeks reisideks ei jää aegagi – Veneetsias, Istanbulis, Manifestal. Üle-eelmine aasta New Yorgis käies aga Euroopa kunstiinstitutsioonidega võrreldavat intriigi ma ei leidnud, pigem olid esikohal juba tunnustatud kunstnikud, ootamatusi oli vähevõitu.
Kas kontseptuaalne, ehitamiseks mitte mõeldud arhitektuur sind ka kõnetab?
Mina ei tee eraldi kontseptuaalset arhitektuuri. Paljud asjad on jäänud realiseerimata, kuna ei usuta, et see üldse püsti võiks püsida või kuna mujal pole midagi sellist veel tehtud. Suisa imelik, et Võru keskväljaku töö välja valiti.
Võistlustöö idee oli ehitada platsile linnavidinad, mida linlased saavad vajadusel ümber paigutada – väiksemaid ise, suuremaid mehhanismide abil. Võistlustöös pakkusin välja esimese komplekti vidinate prototüüpe, hiljem arendasime neid koos linnaga edasi üha võrupärasemateks. Ja see kõik töötabki. Aga ta ei ole kontseptuaalne, vaid tegeleb ikkagi praktiliste küsimustega – milline on tänapäeva plats, kuidas inimene seda kasutab, kuidas seda talle atraktiivseks teha.
Minu jaoks on oluline püüelda terviklikuna töötava keele suunas, mille üheks elemendiks on geomeetria ehk joon. See suudab objekti piires vastavalt vajadusele kohaneda ja samas olla ka erineva iseloomuga. Raine Karp ütleb n-ö vanas keeles, et kõigepealt tuleb teljed paika panna – see pole üldse vale. Aga Võru platsil pole ehituses tavapärane kaheksa korda kaheksa meetrit teljestik, vaid rombiline 60 cm sammuga teljestik, selle kaudu saab kontrollida tervikut ja see pakub vabadust, et idee saaks vastavalt vajadusele teiseneda. Ka Admiraliteedi basseini sild muutus kontekstipõhiselt. Lahtikäiva silla ülestõstetava osa vastukaaluks on modelleeritud valgusti, mis ühes olukorras valgustab silda ja teises kaldapealset.
Mulle näib, et kui vaadata Eesti arhitektide auhinnatud konkursitööde ja neist valmisehitatud objektide suhet, siis sul on see kõige enam paberile jäänud tööde kasuks. Mis on paberile jäänud tööde roll või mõju arhitektuurikultuuris? Kas sa teed teadlikult konkursiprojekte, mis ei lähe kompromissidele realiseeritavuse või tellija ootustega, saades seetõttu pigem teise koha?
Absoluutselt kõik minu projektid on mõeldud realiseeritavana. Põhiliselt puudutavad paberile jäänud võidutööd Tallinna mereäärt või avalikku ruumi. Samas kui vaadata praegusel hetkel tagasi 2001. aastal võidetud mereäärse ala visioonivõistluse tööle „TRM“, siis Kultuurikatel on täpselt õiges kohas ja vesilennukite angaaris ongi muuseum masinatele ning tasapisi hakkab bastionaalvööndist terviklik avaliku ruumi võrgustik kujunema. Varsti pidi ka tramm ühe otsaga sadamasse jõudma.
Aga kas Eestis on üldse kontseptuaalset arhitektuuri? Kas dialoogipartnereid on piisavalt?
Dialoogi pidada on muidugi oluline, kunst saab tekkida läbi reflektsiooni. Ma ei oska öelda, kas Eestis on olemas kontseptuaalset arhitektuuri, mind huvitavad erinevad võimalused arhitektuuriväljal praktiseerida ja selliseid on teisigi. Näiteks Laura Linsi ja Roland Reemaa, kelle viimane Veneetsia näitus oli meeldivalt lihtsalt haaratav ja samas nii detailne. Oma siirastes aruteludes ja arvamustes tänapäeva arhitektuurist ja linnaruumist on Margit Mutso panus minu jaoks asendamatu. Ja loomulikult on neid veel. TABi satelliitide vedajad jäävad ühel või teisel viisil oma esmapilgul võib-olla mitte nii praktilist arhitektuuritegevust ikka jätkama ja edasi arendama.
Sa taaselustasidki Tallinna Arhitektuuribiennaali (TAB) 2011. aastal dialoogi ja arhitektuurimõtte ülalhoidmiseks. Oled öelnud, et kuraatorinäitus peaks olema arhitektuurse võlumise katselava ja TABi kontekstis ongi see ilmselt kõige enam kehtinud su enda esimese korra näituse kohta. Millised arhitektuurinäitused sind ennast võlunud on?
François Roche inspireeris mind ühel oma 2005. aastal toimunud näitusel Pariisis sedavõrd, et tekkis soov kunagi ka ise arhitektuurinäitust kureerida. Ja siis mõned aastad hiljem saigi TAB käima lükatud. Näituse pealkiri oli „I’ve heard about… Hypnotic chamber… (a flat, fat, growing urban experiment)“.
Arhitektuurinäituse mängureeglid on ehitatud keskkonna omadest täiesti erinevad. Valmis hoonete või maastike esitamine väiksemas mõõtkavas näitusesaalis pole minu jaoks piisav, sama hästi võiks vaadata automudelite näitust.
/…/
INGRID RUUDI on arhitektuuriajaloolane, kriitik ja kuraator, EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi nooremteadur.
Edasi saab lugeda MAJA 2019.a. suvenumbrist. Osta number Apollo e-poest, kauplustest üle Eesti või saada tellimus.
Ülemise foto autor: Renee Altrov.
