14.-15. juunil 2022 toimunud vanalinna linnafoorum otsis peent tasakaalu võõraste ja kohalike elanike toimetamiste ning väärtusliku vana ja edumeelse uue vahel.
Tallinna vanalinn on väga selgelt piiritletud linnaruum. Omal ajal kaitsemüüridega defineeritud ajalooline kaupmeeste linn on ka tänapäeval linn linnas, aga seda mitte füüsiliste linnamüüride, vaid pigem UNESCO maailmapärandiks kuulutamise kaudu. Vanusega on see tihe linnakude oma keskaegse loogikaga muutunud vaatamisväärsuseks, mis omakorda on autentsuse säilitamise huvides selgelt määranud ka võimaluse seda linnaruumi orgaaniliselt uuendada ja kaasajastada.
Hoida vanalinna sellise vaatamisväärsusena on kallis lõbu mitmest aspektist. Alustuseks on ajaloolise hoonestuse restaureerimine ja muinsuste hoidmine kallim seetõttu, et tänapäeval õnnestub paljude restaureeritavate osade või detailide tegemine vaid kitsal ringil hinnatud meistritel, samal ajal kui uue aja moodsate materjalide ja tehnoloogiatega ehitamine on aga jõukohane vaat et kõigile. Enamik vanalinna hoonete tehnosüsteemidest on ajale jalgu jäänud, tihtipeale vajaks konstruktsioonidki kapitaalset uuesti tegemist ning kaasaegse elustandardini sajanditevanused majad sageli ei küündigi. Lõppeks läheb vanalinna alalhoidmine vastuollu iga elujõulise ja aktiivse linnaruumi sisemise vajadusega ennast ajas pidevalt regenereerida, uuendada. See selgitab, miks paljudel veel vanalinnas elavate või sealt ära kolivate inimeste silmis on ümbritsevas linnaruumis moodsad hüved nii ahvatlevad. Moodne linn toimib teistmoodi, kui see on võimalik välja kujunenud vanas linnas.
Kaasaegse linnaruumi loomise üks motiive ongi teha asju paremini, kui nad on varem olnud, ja seepärast ei ehitagi me kaasaegset arhitektuuri keskaja võtmes. Ja nii liigutigi omal ajal vanalinna külma veega korteritest Mustamäe moodsatesse paneelikatesse, kus vann ja soe vesi tuli otse kraanist. Ringiga tagasi tulles on selles vanalinlikus eluolus hulgaliselt imetlusväärset. Murelikuks teeb aga see, et ajaloo käigus radiaalselt just vanalinnast välja kiirgava Tallinna arengusuundade üks suurimaid küsimärke paiknebki seal kiirte koondumispiirkonnas. Linnaosas, mille on vallutanud turistid, kus autoga liigelda ei ole mugav ning kogu aeg on oht, et lõhkeb mõni toru.
On irooniline, et meie kaitstud autentne vanalinn on kõige enam puudutatud ühest üleilmastumise ilmingust – massiturismist. Inimesed üle maailma kulutavad palju raha, et tulla siia ja seda kunagist olustikku imetleda, samas ise keskaegseteks inimesteks kehastumata. Selliselt kerkibki linnaruumis esile teatav kakofoonia, kus mööda maalilisi vanalinna tänavaid lällavad ringi õllesed poissmehed, jõukad pensionärid või selfie stick’idega lifestyle influencer’id ja kõik muud veidrikud, kes odavlennult või laevalt maha astuvad ja kohaliku giidi järel läbi linna longivad ja kahtlase päritoluga suveniire kokku ostavad. Vanalinnas ei ela ainult keskaegses rõivamoes käsitöölised ja kaupmehed, küll aga trügivad nad esile tänavapildis, kutsudes turiste kudumeid ostma või keskaegset karupraadi maitsma. Turismilaine on ühest küljest tõstnud Tallinna Veneetsia, Brugge ja teiste vanade linnade kõrvale, ent teisalt on moodsa turismi surve all alla vandunud ja muteerunud ka linna nn päris elu. Tallinna vanalinn ei ole veel vabaõhumuuseumiks kuulutatud, kivi all on peidus päris elu. Selle, kui kidur ja allasurutud on kohalik kultuur massiturismile sihitud vanalinnas, tõi selgelt esile koroonapandeemia, kui turism päevapealt lõppes. Tänavad jäid tühjaks, aknad pimedaks. Elu praktiliselt lakkas. Lähiaastatel on elu vanalinnas olnud kasvavalt turistikeskne ning praegune koroonajärgne aeg, kui McDonald’si ainuvõimu vanalinnas kõigutavad Viru värava torni ennast sisse seadnud Viru Kebab ja üle tee laiutav Burger King, on kohalikule valus vaatepilt. Midagi tuleks ette võtta, et seda habrast elukeskkonda massikultuuri trampimistest päästa. Ka uuemale Tallinnale on ajaloolist südant tagasi vaja, olgugi et eestlusega pole keskaegsel linnal just palju pistmist.
14. ja 15. juunil Von Krahli (nüüdseks juba vanalinnas tegevuse lõpetanud) teatris aset leidnud vanalinna linnafoorumi eesmärk oli leida lahendusi, kuidas arendada ja hallata Tallinna vanalinna nii, et tegu oleks mitmekesise linnasüdame ja toimiva elukeskkonnaga, mitte vaid turistide ja pidude linnaosaga.
Kohale tulnud arhitektide, linnaplaneerijate, kohalike elanike, vanalinnas tegutsevate ettevõtjate jt huvigruppide esindajate1 keskseks aruteluteemaks oli see, kuidas vanalinn taas ja paremini muuta osaks kaasaegsest Tallinnast ja natukenegi vähendada patiseisu jäänud turismi eelisarendamist vanalinnas turismi täielikult ära keelamata. Tuleb leida peen tasakaal võõraste ja kohalike toimetamiste vahel, samuti väärtusliku vana ja edumeelse uue vahel.
Ettepanekud jagunesid paljuski kaheks: regulatsioonid, keelud ja tingimused elu korraldamiseks vanalinnas ja potentsiaalsed arengusuunad reaalsete projektide ja tegevuste kaudu.
Töörühmade ettekannete põhjal sõnastasid töörühmade juhid Triin Talk, Sille Pihlak, Villem Tomiste ja Johan Tali kaheksa suuremat eesmärki, mis võiks olla kajastatud kõigis vanalinna ja kesklinna puudutavates arengudokumentides.
1. Vanalinna avaliku ruumi tegevused on suunatud peamiselt kohalikele, seal on palju tasuta kasutatavat avalikku ruumi ja tegutsemisvabadust.
Avalikud üritused (jõuluturg, vanalinnapäevad jms) ja tänavakaubandus tuleks kureerida peamiselt kohalike, mitte turistide vajadusi silmas pidades. Merevaigu asemel oodatakse pigem üritusi ja atraktsioone lastele, kogukonnaturgusid, talutoitu, sisukaid kunstiüritusi jms. Raekoja plats võiks olla eelkõige sündmuste ruum, turud tuleks viia vanalinna keskmest kaugemale, tänavatele ja bastionaalvööndisse.
Et tuua avalikku ruumi rohkem kohalikku elu, tuleks juurde luua tarbimiskohustuseta olemis- ja istumisvõimalusi, seega rohkem pinke (mh ka selliseid, mida saab öörahu tagamiseks kinni klappida) ja kogukonnaterrasse (ehk nüüdisaegseid konteinerhaljastusega etikuid kohvikuterrasside asemel). Kehtida võiks nullbürokraatia avalikus ruumis selliste ajutiste ettevõtmiste jaoks, mis pärandit ei kahjusta (lumememmed, kunstiaktsioonid, väikesed üritused, kinnitamata pingid jne).
2. Vanalinna hoonete kasutused ja vahekasutused on kureeritud.
Eraettevõtlus kaldub vanalinnas paratamatult turismiteeninduse suunas, sest turiste on siin rohkem kui kohalikke elanikke. Linnale ja riigile kuuluvate ruumide teadlik kohalikele suunatud kasutus aitab hoida mitmekesist ja funktsioonitihedat kesklinna. Üks lahendusi on vanalinna kinnisvara haldava linnaettevõtte loomine ja seeläbi linnale kuuluvate pindade kasutuse väärtuspõhine suunamine. Edukaid piirkondi (Telliskivi, Noblessner) iseloomustab kureeritud ettevõtlus: rentnikke valides püütakse luua oma identiteeti ning hoida tasakaalu eri tüüpi ettevõtluse vahel. Selle saavutamiseks kasutatakse jõuliselt diferentseeritud hinnastamist: ettevõtetele, mis paika rikastavad ja selle identiteeti panustavad, võimaldatakse väiksemat renti. Üks esimesi ülesandeid oleks koostada linnale ja riigile kuuluva kinnisvara audit ning langetada poliitiline otsus selle kohta, mis ehitised tuleb avalikus omandis säilitada ning ettevaatusega kaaluda, millistel juhtudel võib tulla kõne alla müümine. Tühjaks jäävatele linna ja riigi pindadele on parem otsida ning võimaldada vahe- ja ajutisi kasutusi kui hoida neid hooneid tühjalt.
3 Vanalinnas on rohkem eluruume eri elujärjel inimestele.
Kinnisvara väga kõrge hinnatase mõjub segregeerivalt, peale selle on suur osa vanalinna eluruumidest kasutuses turistide majutamiseks, mis vähendab eluruumide kättesaadavust veelgi. Euroopa riikides on tavapärane, et lühiajalist renti litsensitakse ja piiratakse ning linnakeskustes hoitakse ka odavamaid munitsipaalelupindu, et säilitada mitmekesist püsielanikkonda nt üürimajade rajamise või kunstiresidentuur-elamisinkubaatori abil, mis tooks asumisse rohkem loomeinimesi. Vanalinna äärealale sobib hästi ka eakate hooldekodu.
4. Vanalinn on ligipääsetav kõigile.
Et vanalinn oleks turvaline ja meeldiv elukeskkond ka lapsekäru või ratastooliga liiklejale, tuleks tänavate rekonstrueerimisel tuua kõnniteed sõiduteega ühele tasapinnale. Sellega saavutatakse keldripindade aktiivsem kasutus ning ühetasapinnaline, ligipääsetav tänavaruum. Et vähendada autoliiklust, saaks väravates kasutada autonumbreid tuvastavaid kaameraid, mis võimaldaksid vajadusel lasta sisse ainult elanike autosid ja operatiivsõidukeid.
Esmatähtis on rajada vanalinna ümber rendiautode parklaid, et auto omamise asemel eelistaks vanalinna ja kesklinna elanikud rohkem renditeenust. Vanalinna ümbritsevates tasulistes parklates võiks olla soodustus vanalinna kultuuri- ja toitlustusasutuste külastajatele ning vanalinna püsielanikele. Parkimise, prügi- ja laomajandusega seotud arendusvõimalused peituvad eelkõige bastionivööndis maa all. Uute maa-aluste ehitiste konstruktsioon võiks olla paindlik ja lubada ka funktsioonide ajas muutumist, aga pealispind, mis jääb praeguse maapinna kõrgusele, aktiveeritud mitmesuguste rekreatsioonitegevustega.
5. Vanalinnas on öörahu tagatud sellega, et öömelu suunatakse mujale.
Avaliku korra ja öörahu paremaks tagamiseks peaks politsei ja mupo patrullima jalgsi, mitte autoga. Samuti on abi teavituskampaaniast akendel, hea tahte kokkuleppest ettevõtetega ning tööle võiks võtta öösaatja, kes aitab inimesi korrale kutsuda. Pikas perspektiivis peaks öise meelelahutuse suunama vanalinnast eemale, sest elamuid on seal igal tänaval, müraisolatsiooni parendamine aga peaaegu võimatu. Peopiirkonnaks sobivad paremini vanad tööstuspiirkonnad ja muud seesugused alad, kus melu elanikke ei häiriks.
6. Vanalinn on seotud aktiivses kasutuses bastionivööndi abil ümbritsevate asumitega, luues nii ruumilise terviku.
Vanalinna sidumine ümbritsevate asumitega on Tallinna parim võimalus luua tihe ja jala käidav 15 minuti linn.2 Bastionivööndil, mis praegu loob linnaruumis pigem katkestusi, on selles tähtsaim osa: selle abil on võimalik luua ruumiliselt sidus linnake. Jalakäijatele peaks rajama ühendusteed ümbritsevate asumitega, sh tuleks ehitada trepid all-linna kõigilt Toompea vaateplatvormidelt, lisaks Pika tänava pikendus sadamani. Et ühendada vanalinna koos ümbritsevate asumitega kesklinlikuks ruumiks, tuleks ette näha asumite välisperimeetrile ringtramm ning ala aktiivsemalt kasutusse võtta seda soosivate ruumiliste elementide lisamisega (nt kauplemisalad, avalikud WC-d, sportlike tegevuste alad, veekraanid, söögilauad, paviljonid, suvelava, kelgunõlvad, suusarada, uisuplats, välibassein, saun, paadilaenutus). Bastionaalvöönd peaks tulevikus olema koht, kus iga päev toimub midagi uut ning seda aasta ringi, kaasa arvatud sombusel novembrikuul. Nii nagu siinsed pargid on ajalooliselt olnud väliürituste asukohaks, nii peaks ka tulevikus olema rohelus igapäevaste avalike, ka linnaliste ja riigiliste ürituste toimumise koht. Suveniirituru toomine Raekoja platsilt bastionivööndisse aitab turismi hajutada ja Raekoja platsi ülerahvastatust ja turismikesksust vähendada.
7. Turism on hajutatud ega koondu vanalinna.
Turismi tuleb suunata vanalinnast eemale, et sellest saaksid rohkem kasu ka linna teised piirkonnad ning et vanalinn ei muutuks taas hooajati turistidest ülerahvastatud ja turismiteenindusele orienteeritud piirkonnaks. Seda saab ka ajaliselt hajutada nt kultuuri- ja sporditurismi soodustavate ürituste korraldamisega peamiselt madalhooajal. Kruiisilaevade vastuvõtmise võimekust ei ole mõistlik suurendada, pigem tuleks analüüsile tuginedes kokku leppida korraga vastu võetavate kruiisilaevade ülempiiris. Need, kes on tõesti tulnud laevalt üksnes vanalinna kaema, tuleks sinna suunata eelkõige jalgsi piki rajatavat väheste katkestustega kõnniteed (s.o Pika tänava pikendus sadamani). Kruiisituristide teenindamiseks tuleks eelistada ühistransporti, mis ühendaks kruiisisadama peamiste vanalinna väravatega. Turismibusside peatumis- ja parkimiskohad tuleks viia linnasüdamest kaugemale, nt Ahtri tänavale.
8. Vanalinnal on esindaja ja vastutaja
Et kõiki eelpool loetletud eesmärke täita ja tegevusi koordineerida, tuleks sisse seada asumikuraatori ametikoht: tema tegeleks piirkonna arengu suunamise (sh arengukava täitmise jälgimine ja tagantlükkamine) ning piirkondlike probleemidega. Vanalinn võiks olla katseprojekt, kus seda mudelit saaks proovida ning mida seejärel võiks laiendada teistele Tallinna asumitele. Kuraator peaks otsustusprotsessidesse kaasama ka kohalikku kogukonda: nii elanikke, ettevõtjaid, kui ka koolide ja kultuuriasutuste esindajaid.
* * *
Vanalinn on tekkinud aja jooksul, nii ei saa me seda ka näpunipsuga korda teha, vaid pigem peame süsteemselt siinset elu täiel rinnal elama.Põhisõnumina jäi linnafoorumilt kõlama see, et linn peaks oma tegevuste ja reeglitega keskenduma ühiskondlikulekasule (kohalikuelu ja kultuuri hoidmisele vanalinnas), mitte rahalisele kasumile (linnakassa täitmine, turism). Olles ise olnud pikalt vanalinna elanik ja seal mitmes rollis töötanud, võin küll öelda, et minu silmis on vanalinn ka kohalikule kogukonnale (taas)avastamata.
JOHAN TALI töötab arhitektina Molumba büroos, on EKA-s doktorant ja õppejõud ning arhitektuuriosakonna avatud loengute kaaskuraator.
PÄISES: Väikesed muudatused Pikal tänaval. Kristel Akerman, Vello Leitham, 2022.
AVALDATUD: Maja 109-110 (suvi-sügis 2022), peateema Ruumiline pärand ja nüüdisaeg
1
Töögrupp 1: Johan Tali (töögrupi juht, arhitekt), Priit Pärtelpoeg (Linnavaraamet, vanalinna äripinnad), Liis Ojamäe (linnasotsioloog), Katrin Paadam (linnasotsioloog), Jaanus Juss (Telliskivi loomelinnak) , Toomas Paaver (arhitekt), Vello Leitham (vanalinna ettevõtja), Pille Kivihall (kunstnik, Katariina Gild) , Anni Martin (MKM, pärandiga seotud ametnik), Jaak-Adam Loover (arhitekt, Tallinna Strateegiakeskus)
Töögrupp 2: Villem Tomiste (töögrupi juht, arhitekt), Kristiina Aasvee (arhitekt), Siiri Vallner (arhitekt), Indrek Peil (arhitekt), Siim Tanel Tõnisson (arhitektuuritudeng), Priit Raud (Kanuti Gild SAAL), Kaire Tooming (muinsuskaitseamet), Kristjan Hallik (ERSO), Peeter Erik Ots (Harjuoru), Kalle Komissarov (Riigi Kinnisvara AS, arhitekt), Kristel Akerman (muinsuskaitsja)
Töögrupp 3: Sille Pihlak (töögrupi juht, kohalik elanik, arhitekt), Veiko Vahtrik (arhitekt), Eva-Maria Aitsam (Tallinna Strateegiakeskuse ruumiloome kompetentsikeskus), Peter Pääso (Rahandusministeerium), Henri Kuningas (Muinsuskaitse), Kersti Nigesen (Vanalinna Hariduskolleegium), Eero Kotli (kohalik elanik), Pertti Neero (Riigi Kinnisvara AS), Kiur Lootus (kohalik elanik), Andro Mänd (Eesti arhitektide liit), Ville Jehe (kohalik ettevõtja)
Töögrupp 4: Triin Talk (töögrupi juht, muinsuskaitsja, uurija), Tõnis Savi (arhitekt), Kersti Lootus (maastikuarhitekt), Oliver Alver (Tallinna Linnaplaneerimise Amet, arhitekt), Evelin Tsirk (Tallinna Strateegiakeskuse ettevõtlusteenistuse turismiosakond), Natalie Mets (Tallinna Linnakantselei ööelu nõunik), Katrin Roomet (Tallinna giidide ühing), Roosi Aarma (kohalik elanik), Kerli Nõu (kohalik elanik), Rait Talvik (Arhitektuurikeskus)
2
Siiri Vallner, Indrek Peil, “Kompaktne kesklinn – 7 hüpoteesi Tallinna kesklinna taasavastamiseks„“ raamatus „Lõpetamata linn: Tallinna linnaehituslikud visioonid“, toim Pille Epner (Tallinn: EKA, 2021), 99–118.
