Johan Tali on Eesti arhitektide liidu välja antava noore arhitekti preemia 2021. aasta laureaat. Preemia pälvis ta mitmekülgse tegevuse eest arhitekti, kuraatori, õppejõu ja arhitektuuriga seotud teemade populariseerijana. Tali kaasasutatud arhitektuuribüroo Molumba töid iseloomustab püüdlus tervikliku ja loominguliselt lahendatud ruumikäsitluse poole, erilist tähelepanu pööratakse hooneid ümbritsevale avalikule ruumile.
Oma kogemustest paekivi kasutamisel räägivad arhitekt Johan Tali, maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg, arhitekt Siiri Vallner, projektijuht Priit Õunpuu ja sisearhitekt Hanna Karits.
„Keegi vallast“ küsis poe ees arhitekt Johan Talilt: „Millisena teie saart tulevikus näete?“ Meie saarte numbris kirjutab ta millisekundite vältel peast läbi käinud mõtetest: kitsedest tagaaias, mastaapsetest tuuleparkidest, utoopilistest vabakaubandustsoonidest, sildadest ja sadamatest, möödanikust ja mädanikust, nostalgiast ja kuuluvustundest, piiritust üleilmsest linnastumisest ja ületamatust mõttelisest merepiirist.
Näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“ Eesti Arhitektuurimuuseumis 22.01.–16.05.2021. Kuraator Johan Tali, kujundaja Raul Kalvo, graafiline disain Stuudio Stuudio, toimetajad ja tõlkijad Kaja Randam, Kaisa Kaer, Mirel Püss ja Johan Tali. Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna uurimisprojekt „Lõpetamata linn“ vaatab suurt pilti Tallinna linnast ning nüüdisaegse linnaplaneerimise võimalusi ja murekohti.
Betoon pole mitte ainult füüsiline kehand, materjal või objekt, vaid ka sotsiaalne protsess. Kas ka progress?
Koolide, vallamajade ja muude ühiskondlike hoonete puhul on arhitektuurivõistlus muutunud tavapäraseks nähtuseks. Võistlusega otsitakse uusi ideid ja hoonetele senisest teistsugust lähenemist. Ruumi, mis saab paljude inimeste viimaseks elupaigaks, selles loos aga eraldi mõtestamist väärivaks ei peetud. Ühiskond ülistab noorust ja ilu ning vananemine – see võiks silma alt ära olla. Kui elu on juba elatud, siis mis seal enam muud tarvis kui koridoriveeres kohta, kus pikali visata ja vaikselt lõppu oodata.
Mõeldes läbi kivi, avaneb värske pilk ehituskultuurile (ja selle puudumisele), kohaliku ehitusmaterjali olemasolule ja selle kasutamata (majanduslikule) võimalusele ning lõpuks ka päriselt pikaks ajaks ehitamisele.
Saared on müstilisi lugusid ikka inspireerinud. Kas saame rääkida ka omanäolisest saare-arhitektuurist ja saare-ruumist?
14.-15. juunil 2022 toimunud vanalinna linnafoorum otsis peent tasakaalu võõraste ja kohalike elanike toimetamiste ning väärtusliku vana ja edumeelse uue vahel.
