Veronika Valk-Siska: mängulise ruumi ellukutsuja

Arhitektuuri edendades

„Olen ju ikka arhitekt, kuid eriala on võtnud uue värvingu“

Intervjueeris Hans Ibelins

Veronika Valk-Siska (1976) on arhitekt, kes pälvis 2012. aastal noore arhitekti preemia. Ta on õppinud Rhode Island School of Designis USAs ja lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (EKA). Doktorikraadi kaitses RMIT Ülikooli arhitektuuri- ja disainikoolis Austraalias. Ta on projekteerinud elamuid ja avalikke hooneid, teinud sise- ja maastikuarhitektuuri projekte, võitnud erialastel võistlustel üle 30 preemia ning avaldanud alates 2004. aastast meedias hulgaliselt arhitektuuri- ja urbanismiteemalisi artikleid. Arhitektina algatanud Kultuurikatla sündmus- ja loomekeskuse käivitamise-väljaehitamise Tallinna rannaalal. 2013–2017 juhtinud EKA arhitektuuriteaduskonna teadustööd ja arhitektuuri ning linnaplaneerimise doktorikooli. Toimetanud 2013–2014 arhitektuuri-, disaini- ja urbanistikakülgi Sirbis ja Müürilehes, on ta alates 2015. a Eesti Kultuuriministeeriumis arhitektuuri- ja disaininõunik ning aidanud 2017. aastal ellu kutsuda Riigikantselei juures tegutseva ruumiloome ekspertrühma.

Veronika Valk-Siska silmis ei alga ega lõpe arhitektuur projekteerimise või hoonega. Ta senist tegevust arhitektuurivaldkonnas võib vaadelda kui peegeldust arhitektuuri olemuse aina ulatuslikumast käsitlusest. 

Valk-Siska jaoks on arhitektuur kahtlemata midagi enamat kui pelk hoone, olgugi et ka projekteerimisel on tema töös kindel koht. Samas tuleb möönda, et kui ta tavapärase arhitektuuriga tegeleb, ei vasta seegi just konventsionaalsetele ootustele ses osas, mis arhitektuur on või peaks olema. Tema tööd, olgu siis loodud oma nime või Kavakava (aastatel 20022005) või Zizi & Yoyo (alates 2005) all, sekkuvad keskkonda arhitektuuri, kunsti ning ruumilise agentsuse lõikumispunktides.

Aastate jooksul on Valk-Siska tähelepanu keskpunkt liikunud aina enam arhitektuuri loomiselt arhitektuuri võimaldamisele. Ta on töötanud ajakirjanikuna ning seeläbi edendanud avalikku huvi arhitektuuri ja ehitatud keskkonna teemade ja väärtustamise vastu. Pärast doktoritöö kaitsmist on ta Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna teadustöö juhina tegelenud arhitektuurihariduse arendamisega. Hiljuti on ta kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunikuna vaadelnud ruumivaldkonda aga juba kogu riigi perspektiivist.

Helilooja Eduard Tubina monument Vanemuise teatri ees Tartus, 2005. Arhitekt Veronika Valk-Siska, skulptor Aili Vahtrapuu, helilahendus Louis Dandrel. Foto: Veronika Valk-Siska.

Meie suhtlesime Skype’i vahendusel 2018. aasta alguses, mil Valk-Siska parasjagu korterit vahetas ja emapuhkust nautis, mis omakorda ei seganud tal osalemast Riigi Kinnisvara seminaril, mis kinnitas tema arvamust, et Eestil puudub ehitatud keskkonna osas terviklik visioon. „Investorid, ja ka valitsus, näevad omandit väga kitsast rahalisest perspektiivist, mitte aga terviklikult, mida püüame propageerida hiljuti kultuuriministeeriumi ja arhitektide liidu eestvedamisel loodud ruumiloome ekspertrühmaga, kellele on uute lähenemisviiside käivitamiseks antud üheaastane mandaat. Ühe osa sellest moodustab ka kultuuriministeeriumi ettepanek luua riigiarhitekti institutsioon, mis peaks jälgima Eestis toimuvat ruumilist arengut, aitama riiki planeerimisel ning ühtlasi hindama loodu väärtust ja mõju.

Oled hetkeolukorra suhtes kriitiline, kuid kas arhitektuuril ei lähe Eestis praegu päris hästi?

Majandus liigub tõusujoones, erasektoris on palju tellimusi ning samas ka hulgaliselt avalikke võistlusi. Eesti on üks väheseid Euroopa riike, kus korraldatakse ikka veel rohkelt anonüümseid arhitektuurivõistlusi, mis on avatud kõigile ning annavad seega ka noortele arhitektidele võimaluse tööd saada. See on paljuski Eesti Arhitektide Liidu teene, neil on keskne roll konkursside propageerimisel, ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Selles valguses läheb Eesti arhitektidel mõnes mõttes väga hästi.

Vaatamata praegusele majanduskasvule tuleb Eestil paratamatult silmitsi seista demograafiliste väljakutsetega, kuivõrd ka kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi ei peaks rahvastik järgmistel aastakümnetel kasvama ning veidi vähem optimistlikumate prognooside kohaselt peaks see suisa kahanema. Kui palju uut arhitektuuri Eesti selles valguses vajab?

Praegust ehitusaktiivsust meile tõenäoliselt kauaks ei ole, jõukuse kasvuga kaasneb samas Euroopa liidu struktuurivahendite vähenemine. 2021+ perioodil vähenevad struktuurivahendid neljandiku ehk u 1 miljardi võrra, seega tuleks nende kasutamine elukeskkonna ja ehituskultuuri arenguks juba praegu tõsiselt läbi kaaluda. Uus eelarveperiood peab tooma hoopis uuel tasemel suutlikkuse investeeringuid mõistlikult ja läbimõeldult suunata ja ellu viia, mistõttu peaksime küsima, mida me tänasel päeval vajame ning kuidas homme veelgi paremini hakkama saada. Olen veendunud, et vajame suuremat sidusust nende otsuste osas, mis mõjutavad meie ehitatud ja looduslikku keskkonda ning mis sageli tehakse siiski eraldiseisvalt. Praegu on liiga olulisel kohal Exceli tabelid ja hinnalipikud, mistõttu on määravaks argumendiks enamjaolt otsekulud. Ruumiotsuste puhul teevad muret tasuvusanalüüsid, mille juures võetakse arvesse vaid majandusliku tasuvuse lühikest perspektiivi, aga ei analüüsita tasuvuse koguvaadet elukeskkonnale tervikuna. Seda ongi keeruline analüüsida, aga seda peaks vähemalt püüdma teha. Kuna ministeeriumite ja valitsusasutuste vahel puudub ruumiloome valdkonnas koordinatsioon, võib vastuolulisi otsuseid vastu võtta nii, et neid märgatakse alles siis, kui on juba liiga hilja.

Saaksid siinkohal ehk pisut täpsustada?

Eestis ei ole ruumilistel kavadel piisavalt pikk vaade. Meil on hädasti vaja kedagi, kes koordineeriks otsuste vastavusse viimist ja muutunud ruumilise olukorra hindamist. Kui näiteks ehitatakse uus tee, siis see ei ole ju pelgalt majanduslikust hüvest tiivustatud kahte punkti siduv asfaldijupp, vaid see mõjutab ka elukeskkonda. Kitsalt võttes on see muidugi vaid tee-ehitus, kuid laiemalt vaadatuna mõjutab see nii ehitatud keskkonda ja loodusmaastikku kui ka sealsete inimeste elu. Ruumiloome ekspertrühmaga püüamegi luua alust avaliku sektori institutsioonide ja valitsusasutuste koostöö paremale koordineerimisele.

Hariduselt oled arhitekt. Kas sedalaadi töö valitsuse ja poliitika tasandil jääb sinu arvates üldse arhitektuuri valdkonna raamesse?

Olen ju ikka arhitekt, kuid eriala on võtnud uue värvingu. Praktiseeriva arhitektina tajusin, et sul on tavaliselt väga vähe või polegi mingit mõju lähteülesande kujundamisele. Mulle paistab, et mul on otsesest projekteerimisprotsessist teataval kaugusel olijana arhitektina oma roll kanda. Tegevarhitektina saad seisukoha võtta sellega, et sa kas osaled konkursil või mitte, kuid sel on arhitektuuri, linna, maastike ja elukeskkonna alasele mõttevahetusele väike mõju. Just see oli põhjus, miks läksin ajakirjandusse toimetajaks, et osaleda avalikus debatis, julgustada diskussiooni ja teadlikkust ehitatud keskkonnast. Kuid massimeedia ilmselgelt ei võimalda süvitsi minna, mistõttu otsustasin edasi akadeemiasse liikuda.

Seal seisin omakorda silmitsi olukorraga, kus arhitektuuri teadustegevus ja praktika olid üksteisest võõrandunud. RMIT kutsus mind tegema praktikapõhist doktoritööd, mis aitas mul mõista, milline väärtus on sedalaadi teadustööl kogu valdkonnale.

Püüan seega öelda, et ma mõistsin, kuidas on arhitektina võimalik võtta erinevaid rolle ka ise konkreetselt hooneid projekteerimata, kuid jääda samas siiski valdkonna sisse. Selles osas ei ole ma mõistagi unikaalne. Eestis on hulgaliselt arhitekte, kellel on erinevaid rolle, näiteks siirduvad nad arhitektuurist naabruskonnategevusse ning aitavad kohalikel seltsidel oma elukvaliteeti parandada. Isegi kui nad otseselt projekteerija rollis ei ole, teevad nad tööd siiski arhitektuuri raamistikus ning kasutavad oma teadmisi näiteks muu hulgas planeeringujooniste selgitamisel, mis on äärmiselt tänuväärt, kui kogukond püüab oma olukorda mõista ja sõnastada. Paljud arhitektid on seotud ka õpetamisega. Seega ei ole ma erand, vaid terve põlvkond tegutseb juba selliselt, ühendades oma projekteerimisoskused ja erinevad väljendusvahendid ja instrumendid elukeskkonna parendamise nimel.

Millised need uudsemad vahendid ja instrumendid võiksid olla?

Isiklikult näen ma suurt potentsiaali materjaliteaduses ja sünteetilises bioloogias. Nad annavad võimaluse arendada uut laadi arhitektuuri ning võivad radikaalselt muuta meie arusaama arhitektuurist. Aastal 2012 viisin läbi sünteetilise bioloogia töötoa „Elu märgid. Synthonia“, millest sai viimaks rändnäitus. Inspiratsioon tuli peaasjalikult kohtumiselt Oron Cattsi ja Ionat Zurriga, kes veavad Perthis Lääne-Austraalias laboratooriumi SymbioticA, mis annab kunstnikele ja teadlastele võimaluse töötada biolaboris. Nende arusaam, uurimustöö ja tähelepanekud „elu“ kohta on tõesti suuresti mõjutanud seda, kuidas ma näen disainipraktika tulevikku ning arhitekti võimalusi osaleda kultuuri arengus, sealhulgas teaduses, tehnoloogias ja ka paralleelses inseneriparadigmas. Biotehnoloogia arengul on tohutu mõju sellele, kuidas me ümbritsevat maailma – elusorganisme – tulevikus tajume, kasutame ja vormime. Sünteetilise bioloogia pioneerid ja geoinsenerid lubavad meile uusi materjale – medikamente, kütuseid ja kemikaale, mida looduses ei leidu, nad lubavad paremat maailma ja võidukäiku kliimamuutustes. Kuid kas needsamad teadlased ja insenerid aduvad, kui ulatuslik on biotehnoloogia mõju kultuuriruumile ning millist kulgu tulevikus soovime?

Kuidas eri tegevuste lai spekter antud valdkonnas on mõjutanud su arusaama arhitektuurist?

Kõige alus on uurida „elu“. Vitaalsust otsides püüan pakkuda oma loominguga „rõõmu“ ja „mängulisust“, mida projekteerimise lähteülesandes tavaliselt eraldi ei nõuta. Arhitektilt soovitakse enamjaolt pragmaatilisi lahendusi – hoone peaks toimima loogiliselt ja ökonoomselt, lahendus peaks olema energiatõhus, vormid ja pinnad hõlpsasti hooldatavad jne. Oma praktikas olen nõudnud tulemuselt midagi enamat kui pelgalt pragmaatikat – olen püüdnud „rõõmu“ ja „mängulisust“ peita hoonetesse, näiteks Suure-Jaani spordikeskusesse, avalikesse ruumidesse nagu helilooja Eduard Tubina mälestusmärki ning ka Valgusfestivali linnainstallatsioonidesse. See on justkui arhitektipraktikas leiduv „heldus“, mis olemuslikult tõstab ehitatud keskkonna lahenduste kvaliteeti, isegi kui keegi seda tellimuse ülesandes otsesõnu ei palu. Kuid see viitab ka mu õpetamis- ja kuraatoritegevusele, kus püüan samuti taolist mängulisust pakkuda.

Tulles tagasi vestluse alguse juurde, kuivõrd oled oma karjääris juba liikunud arhitektiametilt toimetajaks, seejärel akadeemiasse ning su viimane töökoht on kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik, kas sinu propageeritav riigiarhitekti funktsioon võikski olla su järgmine amet?

Kui selleks vastav võimalus tekiks, oleks kindlasti huvitav seda kaaluda, kuid Eestis on hulgaliselt inimesi, kes seda tööd väga hästi teeksid. Ning ma ei ole kindel, et peaksime keskenduma ühele isikule. Nagu näeme Hollandi ja Flandria näitel, kus valitsusarhitekti funktsioon on täidetud, siis tegelikult on see pigem institutsioon või büroo, mitte niivõrd konkreetne üksikisik. 

Kõrvalseisjale tundub, et Eesti on piisavalt väike, et end kokku võtta ja luua elukeskkonnale kõrged standardid. Miks see sinu arvates pole õnnestunud?

Väikese ühiskonna üks omapära meie puhul on ka see, et puudub hierarhia. Eesti on väga horisontaalselt organiseeritud ning inimesed on individualistlikud. Mis aga tähendab, et kõiki ja kõikide huvisid käsitletakse võrdse ning ühtviisi olulisena. Seetõttu on planeerimise puhul kooskõlalist tulemust raske saavutada. Ruumiloome ekspertrühma eesmärk on kaasata kõiki osapooli ühiselt tegutsema. Kuid sellise tegevuse struktureerimine eeldab reegleid ja regulatsioone ning meil tuleb üle saada hirmust, et otsuse teeb keegi teine. Nii püüame teada saada, mis toimub teistes ministeeriumites – ekspertrühmal on kommunikatsiooniplatvormi funktsioon, mis toob eri ministeeriumite inimesed sama laua ümber. Inimesed olid tegelikult üllatunud, et midagi sellist varem ei tehtudki. Need kohtumised on väga kasulikud, sest tasahilju mõistetakse, millega teised tegelevad ja mis eesmärgil, tekib ühine sõnavara ning võib-olla ka ühine tugiraamistik. Loodetavasti areneb sellest kunagi välja see, mille kohta sakslased ütlevad Baukultur, kõikehõlmav ehituskultuur. Praegu on planeerimisseaduse ja ehituseeskirjade vahel sügav lõhe, mille ületamiseks on vaja terviklikku lähenemist.

Püüate sarnast mõtteviisi muutust rakendada ka ehitussektoris, näiteks puithoonetega seoses.

See on järjekordne kaardistamata territoorium. Kuivõrd meil on nii palju metsa, võiks puidutööstus olla tunduvalt konkurentsivõimelisem. Me juba ekspordime kaks kolmandikku oma puidutoodangust ning 95% puithoonetest lähevad enam kui 50 riiki. Kuid puidutööstus palkab harva arhitekte, enamjaolt tegutsetakse allhankijana, kes teeb vaid seda, mida palutakse. Digitaalse tootmise edusammude valguses on puidutöösturitel tohutu potentsiaal saada ise proaktiivseteks tootearendajateks. Mitmed mu arhitektuuritudengid on juba ühe jalaga digitaalses tootmises ning see annab arhitektidele ja tööstusele erinevaid koostöövõimalusi, mis 10 või 20 aastat tagasi olnuksid mõeldamatud. Projekte võib teha sootuks teisel moel. Kui aga tööstus tervikuna, üksikute eranditega, ei ole selleks valmis ega avatud, siis tekib mul küsimus: mida me selle muutmiseks peame tegema? Mulle tundub, et võib-olla tuleks luua parem pinnas, kus disainerid ja tööstus kokku saavad. Arhitektidel puudub piisav ülevaade tööstuse potentsiaalist ning tööstus seevastu on liialt iseseisev ja rahul senise töökorraldusega ega investeeri innovatsiooni. Mu EKA doktorantide Sille Pihlaku ja Siim Tuksami tööde põhjal näen, et säärane koostöö võimaldaks puidutööstusel sootuks uuele tasemele jõuda ning see omakorda annaks ka Eesti arhitektuurile võimaluse puidutehnoloogia väljal esil olla.

Rääkides metsadest, suure osa Eesti territooriumist moodustavad maapiirkonnad. Mis seisukoht ruumiloome ekspertrühmal selle osas on? 

Uurime, kuidas saada üle metsade, põllumaa ja isegi rahvusparkide üdini utilitaarsest käsitlusest. Jällegi on probleem paljuski pädevuse ja vastutuse killustatuses. Eesti on ühinenud Euroopa maastikukonventsiooniga, mille maastikupoliitika osa on keskkonnaministeeriumi vastutusalas. Kuid samas ei juhi nemad näiteks teedeehitust, millel on maastikule otsene ja tugev mõju. Majandusministeerium vastutab üldise ehitustegevuse eest, ruumiline planeerimine on rahandusministeeriumi all ning kultuurilist mõõdet esindab kultuuriministeerium. Igaühel neist on õigus keskkonnavaldkonnas kaasa rääkida, kuid nende huvid ja ambitsioonid ilmtingimata ei kattu. Siinkohal pean meelde tuletama, et ainuüksi valitsuse tasandil on enam kui kümme erinevat institutsiooni ja ametit, kelle otsustel on otsene mõju kogu riigi ruumilisele kvaliteedile. Lisaks maakonna ja valla tasandile, mõlemal sünnib meie tuleviku elukeskkonnale olulisi otsuseid.

Suumime nüüd ruumikvaliteedi väiksemale skaalale. Mida sa arvad Eesti avalikust ruumist?

Kui meie eesmärk on parandada elukeskkonna kvaliteeti, siis on eluliselt tähtis parandada ka avaliku ruumi kvaliteeti. Avalik ruum on alguspunkt kõigele sellele, mis asumis toimub. Eestis meeldib meil rääkida arhitektist kui avaliku huvi eestkostjast. Vajame arhitekte nõuandjatena, et tasakaalustada eri huvigruppide soovitud sekkumisi ning visualiseerida seda, mida erinevate huvide põimumine ruumiliselt tähendab. See pole niivõrd disaini küsimus, kuivõrd erinevate huvide ruumilise potentsiaali visualiseerimine. Kui avalik arvamus kipub olema kallutatud üksikute huvigruppide poolt, siis avaliku ruumi funktsioon on kõikidele nendele huvidele parimal viisil vastu tulla.

HANS IBELINGS arhitektuuriajaloolane. Ta kirjastab ja toimetab sarja Architecture Observer ning õpetab Toronto Ülikooli John Danielsi Arhitektuuri-, maastiku- ja disainiteaduskonnas. Aastatel 20042012 andis ta välja ajakirja A10 New European Architecture, mille asutas koos graafilise disaineri Arjan Grootiga.

Installatsioon “Valguskiiged” Eindhoveni Glow festivalil, 2006. Foto: Veronika Valk-Siska.

LOE VEEL

Joonas Hellerma: kõikjal kodus

Ühendatus, seotus, kodusus – kõik see kuulub inimeseks olemise juurde ja tekib meis ka siis, kui kodukohaks pole tingimata Arkaadia maakonna idülliline ja harmooniast pakatav pastoraal.