Hea küll, lepime. Fikseerime selle kokkuleppe kuidagi ära ka. Jah, muidugi, kirjutame seadustesse sisse, et ruumilised lahendused olgu eeskujulikud.
Keegi võiks seda siis riigi tasandil juhtida ka, seda heade ruumiliste lahenduste tegemist. Jälgiks, et ühtki halba lahendust läbi ei lipsaks, aitaks nõu ja jõuga. Ka hea mõte, miks mitte!
Selline elementaarne mõttekäik on arhitekte viimase paarikümne aasta jooksul aeg-ajalt tabanud, teravamalt ja tuhmimalt, vahel koos kihuga tegutseda ja teinekord lihtsalt fantaasiana. Teinekord kantud soovist ühiskonnale kasulik olla, mõnel juhul ka omakasupüüdlikust ihast kellelegi arveid välja kirjutada, edevusest, eneseküllasest tarkusest või mõnest muust ilusamast või inetumast ajendist. Ei saa öelda, et me poleks kuhugi jõudnud, ei saa ka öelda, et me oleks selle mõtte ellu viinud.
Sedalaadi kokkulepete jõud demokraatlikus kapitalistlikus ühiskonnas võib olla tohutult suur või ka kaduvväike, sõltuvalt sellest, kuivõrd ja kuidas seda kokkulepet mõistetakse, järgitakse või ignoreeritakse, sõltuvalt paljudest teistest kokkulepetest ja kokkulepete omavahelisest hierarhiast. Väikeses riigis sõltub palju konkreetsetest inimestest ja nende tegutsemisviisist. Ma katsun siinkohal natuke arutleda sedalaadi kokkuleppe võimaluste üle. Mu kogemuslik taust on ennekõike määratud (või määrdunud) ruumiloome ekspertrühma 2017.–2018. aasta tegevusest. See oli ponnistus leida hea ruumi eelistamise kavale laia, valdkonnaülest toetust ning sel laval mängiti maha hulk stseene, mis oma tõsiste kavatsuste ja hea usu valguses kippusid sumbuma traagikasse, koomikasse või mõlemasse korraga.
On hulk ruumiloomeüleseid või -kõrvaseid kokkuleppeid, mis on ühiskonnas jagatud märksa laiemalt ja sügavamalt kui ruumikokkulepped iialgi olla saaks. Demokraatia, kapitalism, multikultuursus ja õigusriik on need neli, millel peatun. Loomulikult on neid veel. Mõned selle teema vaieldavad variatsioonid on kangastunud tagantjärele, kirjeldakski neid. Olgu öeldud, et näitlikkuse huvides läheb mõni alltoodud mõttekäik karikatuurseks.
Erinevad kokkulepped
Nagu öeldud, saab iga ühiskondlik lepe toimida teiste omasugustega määratud raamides. Samas püüab igaüks neist oma iseduses olla ühiskonna jaoks valdava osa asjade sõltumatuks mõõdupuuks. Ligemalt vaadates saab neid kõiki piirata, kuni selleni välja, et igaühest neist on võimalik loobuda. See on kokkulepete isepära. Loodusseadused kipuvad toimima teisiti, aga ükski ühiskondlik lepe nende alla ei kuulu.
Kapitalism on meie maailmapildis nii immanentselt kohal, et enamasti ei sea me kahtluse alla ühtki tema printsiipi. Eraomand, äriõigus ja võlaõigus liigendavad meie vaadet kõigile elualadele. Ruumi kvaliteedist rääkides on ilmne, et eraomanikust kinnisvaraarendajalt ei saa eeldada mitte midagi, mis pole talle kasulik. Suur osa ruumiloomest on meil eraalgatuslik: elamuehitus, ärihooned ja kaubandushooned alluvad esmajoones kapitalismi reeglitele. Ruumi kvaliteedist saab rääkida omakapitali tootluse valguses: kui see valgus hakkab tuhmuma, siis kaob hea ruumi küsimus pimedusse. Me võime tahta seadustesse kirjutada, et tuleb luua ainult häid ruumilisi lahendusi, kuid seni, kuni seda peab saatma kasumlikkuse tingimus, võib selle sinna sama hästi kirjutamata jätta.
Samas võib kapitalism hea ruumiloome vankrit vedada ka ilma seadusjärgse kohustuseta. Kui arendaja haistab, et headel lahendustel on parem müügipotentsiaal, võib soodsa tabelarvutuse tähtede seisu korral erarahaga ellu viia ootamatult häid linnaehituslikke või arhitektuurseid kooslusi.
Õigusriik on lihtsustatult printsiip, et ühiskondlik kord lähtub kokkulepitud reeglitest ning nende järgimise üle valvavad nondesamade kokkulepetega määratud institutsioonid ja isikud. Meie praegune õigusriik toimib pideva seadusloome tingimustes ehk süsteemi on sisse kirjutatud mängureeglite jooksev muutumine: meil on ministeeriumid, kes valmistavad ette reegleid ja nende muudatusi, ning riigikogu, kes neid reegleid vastu võtab. Parasjagu töötaval süsteemil on alati omad pooldajad ja vastased ning reeglite muutmine kohtab ühelt poolt vastupanu, teiselt poolt sooja vastuvõttu. Otsustusvaldade ringijagamine on valus protsess, kuna kelleltki võetakse midagi ära ja kellelegi antakse juurde, ning see sünnitab ühiskonnas hõõrdumist.
Pinged tekkisid ruumiloome ekspertrühmas ettepanekust anda riigile miskitpidi nõuandja või järelevalvaja roll oluliste ruumi kvaliteeti puudutavate otsuste üle. Ruumiloome on praegu kehtivate reeglitega jagatud mitme ühiskondliku keha otsustusvalla vahel ning praktikas see süsteem toimib. Kõige suurem roll on antud kohalikele omavalitsustele, kes kehtestavad üld- ja detailplaneeringuid ning annavad välja ehituslube. Kui nüüd öelda, et edaspidi tohib seda omavalitsuse tegevust juhtida või kontrollida teiselt tasandilt, siis omavalitsuse esindaja keeldub, käsi seaduseraamatul. Kehtiv õiguskord tuleb talle appi, kuna juba kokkulepitud reeglitel on oma inerts, mis aitab neid hoida ja säilitada.
Siin sekkub diskussiooni demokraatia, mis samuti on meie praeguse ühiskonna vaieldamatu tugisammas. Kui ühiskonna enamus soovib, võib reegleid muuta. Kahjuks ühiskonna enamus ruumiliste lahenduste kvaliteedist väga ei hooli. Te pole nõus? Pangem siia kõrvale küsimused elatustasemest, julgeolekust, tervishoiust, haridusest või seksuaalvähemuste õigustest ning vaadake uuesti. Kui nüüd kohalikes omavalitsustes leidub neid, kes pärsivad muutust ruumiloome ümberkorraldamisel, on keeruline tekitada piisavat jõudu selle vastupanu murdmiseks. Raske on luua kandepinda arhitektide soovile ühiskonda selles küsimuses aidata. Kuid demokraatlikul ühiskonnal on ka tagauks. Esindusdemokraatia on selline rahva võimu teostamise vorm, kus enamuse tahet väljendab ja viib ellu valitud vähemus. Kui rahvahulgaga ei õnnestu asju ajada, siis esindajatega peaks see olema võimalik.
Nüüd tuleb mängu üks huvitav paradoks. Esindajatega on kergem läbi rääkida küsimustes, mis ei paku esindatavale sootsiumile väga huvi. Üldsus reageerib neile küsimustele, mis teda huvitavad, ning siin kipub diskussioon tahtma minna avalikuks. Kuigi üldiselt tegutseb kapitalismi ja demokraatia ristsigitis tagatubade tagumises nurgas, kus sõlmitakse läbipaistmatuid tehinguid poliitikute ja ärimeeste vahel, võib see Trooja hobune tuua ilmale ka kvaliteetseid ruumilisi lahendusi. Kui ruumiloojad suudavad rahvasaadikutega kokku leppida, et ruumiliste lahenduste kvaliteet on tähtis, siis võib see mõte lendu tõusta ka riiklikul tasandil. Seda ust on arhitektide liidu initsiatiivil lõgistatud aastaid, liikumine on aeglane, kuid tundub, et siiski paremuse suunas. Vähesed ruumiharidusega rahvaesindajad on seda rada pisut lihtsustanud ning nende lisandumine annab lootust edaspidiseks. Niisiis läheb liidu esindaja ministriga õhtusöögile ning sõbralikus teineteisemõistmise õhkkonnas saadakse aru, et ruumilised lahendused võimaldavad tõepoolest inimeste elu paremaks muuta.
Järgmisel hetkel lööb multikultuursus kaardid segi. See, mida me mõistame hea ruumilise lahenduse all, varieerub. Meie hulgas on maa- ja linnainimesi, mitmesuguseid rahvuseid, earühmi ja subkultuure, erinevate harjumuste ja tavadega olendeid – kõik nad on valijad. Mis siis, kui ühe hea on kellegi teise jaoks halb? Ja kui ma poliitikuna pean vastutama otsuse eest, mis viib tolle halva lahenduse ellujõudmiseni, siis kes mind järgmisel korral valib? Ehk et rahvaesindaja võib õhtusöögi ajal tunduda kerge saak, kuid ka omapäi jäänuna pole poliitik kunagi üksi. Valijate hääled kostavad ta peas ning eelmise hetke selgus hajub. Oma osa mängib ka poliitiline nõunik, kes kas käis või ei käinud õhtusöögil kaasas, kuid kelle ideoloogiline ja poliittehnoloogiline kompass osutab kindlamini õigesse suunda. Siis on lihtsam toetuda kehtivale õiguskorrale, kapitalismile, demokraatiale ning ausalt ja otsekoheselt jätkata varem kehtinud päevakorraga.
Ongi halvasti?
Ja nõnda ei tahagi hea ruumi eelistamise tingimus jõuda seadustesse. Ega see polegi üheselt halb, mõtles rebane viinamarjade kohta. On ju arhitektid isekeskis nagunii kokku leppinud, et nad teevad ainult häid ruumilisi lahendusi. See on nagu ruumiloojate Hippokratese vanne, muidu poleks ju põhjust üldse arhitekti pidada. Kuid me kõik teame, et teise arhitekti lahendused on sageli küündimatud või lausa rumalad. Praeguseks on ehitusloa menetluses omavalitsuse arhitekti roll taandunud vastavuste kontrolliks, mida võiks ühel hetkel tõepoolest teha tehisintellekt. Kui nüüd anda sellele spetsialistile kohustus hinnata ruumi kvaliteeti, siis kuidas me võtaksime ehitusprojekti menetlusel vastu märkuse, et ruumi kvaliteet on kesine.
Hea ruumilise lahenduse iseloom on tinglik. Hea ruumilise lahenduse kriteeriumite kokkuleppimine on võimalik abstraktsete parameetrite tasandil. On hulk aspekte, nagu funktsionaalne, ökoloogiline, esteetiline, majanduslik, sotsiaalne, mille pinnalt saab üht või teist lahendust peegeldada. Selline mõõdusüsteem aitab välistada lati alt läbi jooksmise, kuid igal konkreetsel juhul on olukord keerulisem. Esiteks on bilansiline tasakaal komponentide vahel konkreetses lahenduses alati erinev ning seetõttu pole hindamine kuigi ühene ja objektiivne. Lisaks ei taha arhitektuur alati sellistesse kategooriatesse mahtuda ning teinekord toimub mingi pulbitsemine sektoris, mida pole ette kirjeldatud. Hea küll, eraldi hindamise alla saame võtta ka ootamatu kontseptuaalse komponendi, kuid võrdlemise teeb see raskemaks.
Ehk siis: ruumilise lahenduse hindamine heaks või halvaks on kaalutlusotsus, mille tegemiseks on vaja kategooriaid, nende mõistmise ja kaalumise võimekust ning mehhanismi, mis annaks otsusele legitiimsuse jõu. Ütleme, et see on spetsialisti otsus ja ametkondlik mandaat on selle otsuse pitseerimise vahend. Kui nüüd ruumilise lahenduse headus muutub seadusejärgseks kohustuseks, siis hakatakse seda eriarvamuste korral ruumispetsialistideüleselt arutama kohtus – sedakorda saavad hindajateks juristid. Ja siis oleme sunnitud küsima: kas me sellist ruumiloomet tahtsimegi?
Lõpetuseks tahan väljendada kergemeelset optimismi kahes mõttes.
Esiteks, Eesti on väike riik ja siin taanduvad kõik olulised asjad isiklikeks. Institutsionaalsed kokkulepped sünnivad ainult isikute omavahelise sobivuse najal, vimm ja vaen võivad õhu välja lasta ka kõige selgematest ja üldmõistetavalt kasulikest ideedest. Ehk siis: Kalevi koju jõudes võivad peerud kahel otsal lausa lüüa lõkendama ning mingite sattumiste korral võib mõnel tulevasel peaministril olla koolipõlvest pinginaaber, kes on ruumiaktivistiks profileerunud. Sealt saab sündida kava, mis aitab vähemalt poole sellest lihtsast plaanist ellu viia ning selle rahva hääbumine või edasikestmine saab katsuda toimuda paremas ruumilises keskkonnas.
Teiseks tahan tõdeda, et üldjuhul ei välista heade ruumiliste lahenduste tekkimist ka kehtiv kord.
INDREK RÜNKLA töötab büroos Kadarik Tüür Arhitektid OÜ-s. Ta on õpetanud Eesti kunstiakadeemias ja töötanud büroos OÜ Alver Arhitektid ning kultuuriministeeriumis arhitektuuri- ja disaininõunikuna.
ILLUSTRATSIOONID: Ulla Alla
AVALDATUD: Maja 111 (talv 2023), peateema Tänavarahutus
