VENEETSIA XVII ARHITEKTUURIBIENNAALI PREEMIAD
Kuldlõvi – Araabia Ühendemiraatide paviljon
Kuraatorid: Wael Al Awar ja Kenichi Teramoto. Autorid: Waiwai, New Yorgi ülikool – Abu Dhabi, Tokyo ülikool, Ash-Shāriqahi Ameerika ülikool, Farah Al Qasimi
Äramärkimine – Venemaa paviljon
Kuraator: Ippolito Pestellini Laparelli. Autorid: Kovaleva and Sato Architects, Mihhail Maksimov, Lion & Unicorn, Ilja Mazo, Julia Kožemjako, Electric Red, Pavel Miljakov, Vladimir Rannev
Äramärkimine – Filipiinide paviljon
Kuraatorid ja autorid: GK Enchanted Farm Community, Sudarshan V. Khadka jr, Alexander Eriksson Furunes
Kuldlõvi kuraatorinäituse projektile
Raumlaborberlin (Andrea Hofmann, Axel Timm, Benjamin Foerster-Baldenius, Christof Mayer, Florian Stirnemann, Francesco Apuzzo, Frauke Gerstenberg, Jan Liesegang, Markus Bader)
Hõbelõvi parimale noore arhitekti projektile
Foundation for Achieving Seamless Territory (FAST) (Yael Berda, Sandra Kassenaar, Malkit Shoshan) koostöös Qudaihi perekonnaga
Äramärkimine projektile
Cave_bureau (Kabage Karanja, Stella Mutegi) koos Densu Mosetiga
Kuldlõvid elutöö eest
Lina Bo Bardi ja Rafael Moneo
Veneetsia XVII arhitektuuribiennaali peakuraatori Hashim Sarkise töö paistab silma süsteemsuse ja visa valdkondade vaheliste sildade loomisega. Preemia pälvinud projektides on füüsilise ehitamise kõrval samavõrra oluline sotsiaalse võrgustiku loomine.
2021. aasta arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus võtab ette tõsise teema: kuidas saavad arhitektid tegeleda kliimakriisiga? See on maskeeritud laiema küsimusega, biennaali pealkirjaga „Kuidas me hakkame koos elama?“. Kureeritud on hulk projekte ja ehituspraktika näiteid, mida iseloomustab teadlikkus ja tähelepanu keskkonnasäästlikkuse suunal. Kui palju on aga arhitektide võimuses vastata kliimakriisi esitatud katsumustele? Ometi ei ole meil valikut: ehitussektori süsihappegaasi emissioon on viimastel aastatel kõikunud neljakümne protsendi lähedal koguemissioonist. Ja ikkagi, kas me ei pane arhitektide õlule mitte liiga suuri ootusi? Projektide eelarved on optimeeritud viimase piirini ja tarneahelad välja kujunenud. Ühe projekti raames näib globaalsetest tarneahelatest väljaastumine ja uute (lokaalsemate) juurutamine olevat Augeiase tallide puhastamise mõõtu ülesanne. Võib näida, et ühte ehitusprojekti ei mahugi liiga palju sisulist uudsust.
Biennaali peakuraator, Liibanoni päritolu arhitekt ja MIT arhitektuuri- ja planeerimiskooli dekaan Hashim Sarkis keerab küsimuse aga teise äärmusse ja paistab silma erakordse optimismiga, mis on viimaste aastakümnete arhitektuurimaastikul pigem tavatu. Sarkis esitab küsimuse „Kuidas me hakkame koos elama?“ just arhitektidele, kuna usub, et nemad suudavad anda sellele küsimusele märksa inspireerivama vastuse, kui seda seni on teinud maailmapoliitika.1 Sarkis on Arsenale ja Giardini kuraatorinäitusele kogunud 112 projekti 46 riigist, peale selle on väljapanekus veel 24 uurimisjaama ülikoolidelt ning 60 rahvuspaviljoni – kõik need tööd peaksid mingil kombel muutma senist status quo’d.
Timothy Morton on iseloomustanud kliimakriisi kui hüperobjekti: kliimaküsimused on hargnenud nii lokaalsele kui ka globaalsele tasandile ja kõigisse vahepealsetesse organiseerituse mastaapidesse. See teeb kliimaprobleemi lahendamise keeruliseks: meil on justkui alati udune, fookuseta perspektiiv – raske on mõista, kui suurt süsteemi tuleks vaadelda. Kui räägime näiteks hoone süsinikuneutraalsest jalajäljest, siis kuidas õieti määratleda hoone elukaart? Meie haare on vähemalt sedavõrd laienenud, et mõtet projekteerida kus iganes toodetud ja mistahes materjalidest energiatõhus hoone ei võta enam keegi tõsiselt. Kuidas aga arvestada hoone elukaart koos materjali tootmise ja tarnimisega? Seda kõike ähmastab hoone tegeliku eluea ja lammutusviisi keeruline prognoositavus. „Mida siis ikkagi mõõta?“ on miljoni dollari küsimus, sest ilmselt varem või hiljem me mõõdetava ka saavutaksime, kui see on ühiseks eesmärgiks seatud.
Seni, kuni meil ei ole täpsemat ideed, saame ruumiloomet vaadelda kui ökosüsteemiloomet. Siinkohal võib aidata edasi Bruno Latouri võrgustike kontseptsioon, mille järgi kuuluvad ühte konkreetsesse võrgustikku nii elus kui ka elutud agendid ja mis rõhutab, et ka globaalsed võrgustikud muutuvad kusagil lokaalseks: on seotud materiaalsete ressurssidega ja haakuvad omal iseloomulikul viisil maaga. Selle täpse lokaalsuse teadvustamata jätmine ja üleabstraheerimine (me vaataks kõike nagu kosmosest) on Latouri arvates üks kliimakriisi põhjuseid. „Meie materialism on tegelikult idealism,“2 ütleb Latour. Me ei saanud seda enne mõista, kui olime sunnitud rinda pistma selle idealismi füüsiliste järelmitega.
Arhitektuursed võrgustikud
Milliseid teadvustatud arhitektuurseid võrgustikke me viimasel biennaalil kohtame?
Sarkise mitmekülgne taust ja akadeemiline pilk on aidanud kokku panna tõeliselt mitmeplaanilise ja laiahaardelise näituse. Süsteemselt on käsitletud küsimusi, kus (millisel planeedil, asumites ja hoonetes), kellega (milliste liikide ja keskkondlike praktikatega) ja kuidas (milliste kogukondadena) me elama hakkame.
Parima projekti Kuldlõvi pälvis urbaansusse ja sotsiaalsusse sukelduv Raumlabori töö „Linnapraktika näited“, mis säras ka kultuuritundlikkusega. Berliini on loodud kaks hariduslikku platvormi, mis ühtlasi kujundavad oma keskkonda toimuvate arutelude põhjal ja ehitakse valmis osalejate endi kätega. Jutt on Haus der Statistikust Alexanderplatsi naabruses ja Ujuvast Ülikoolist (2018– …) Tempelhofi lennujaama lähistel. Pinnaveega tehisveekogule loodud „ülikooli“ eksperimentaalsus ja futuristlikkus mõjub köitvalt: justkui oleks keset Berliini kesklinna hakanud arenema kosmosekoloonia, mis püüab linnakeskkonnas taaskäivitada meie suhet looduse ja koha eripäraga.
Raumlabori arhitektid näevad end võrgustiku kujundajana, öeldes, et biennaalile esitatud töö nihutab arhitektuurse praktika fookust lõpetatud üksikobjektilt protsessi kureerimisele: „Arhitektuur kui ühiskondliku hoiakuga tegevuste järgnevus.“3 Arhitektuuriväljal pole sellises sotsiaalses hoiakus küll otseselt midagi uut, aga tähelepanuväärne on see, kui kaugele ja kui veendunult Raumlabori võrgustik areneb. Arhitektid, kes tõlgendavad oma osa initsiaatori, läbirääkija, ruumilooja, vahendaja ja hoolekandjana4 on lõimunud võrgustikku, kus osalesid tudengid enam kui kahekümnest ülikoolist, teadlased, kunstnikud, berliinlased. Tänu osalejate (ehitus)kogemusele ja mõttevahetustele on Ujuv Ülikool ruumiline ja sotsiaalne reaktor, mille järelmõjud kestavad ilmselt kaua.
Berliin on tõenäoliselt parim võrgustike inkubaator ja võib-olla, et see kõik on niisuguses ulatuses võimalik vaid Berliinis. Selle linna vasakpoolsuse ja vabameelsuse ajalugu ulatub kaugele, praegugi moodustavad linnavalitsuse koalitsiooni sotsiaaldemokraadid, rohelised ja vasakpartei. Berliinlase harilik eneseväljendus olevat osalemine pärast tööd pikettidel või diskussioonidel. Berliin on nagu hämmastav sotsiaalne labor, kus kollektiivsust on praktiseeritud kõige erinevamates vormides. Meenutagem kunstikommuuni Tachelest, hiljutisest kinnisvaraarendusest loobumist Tempelhofil (sest sinna oli ilmunud omaalgatuslik linnaaiandus), rääkimata lugematutest skvottidest ning koostööst kommuunide ja pisut tavapärasema elukorraldusega kodanike vahel. Kas meil on põhjust arvata, et Berliin on pioneer, kellele järgnevad teised linnad, või on see pigem omalaadne kohavaim?
Kui Raumlabori võrgustikud on üdini nüüdisaegsed, mis põimivad endasse moodsad kultuurinähtused, globaalse hariduslik-teadusliku tegutsemise ja mille arhitektuurne väljund mõjub uudselt, siis žüriilt äramärkimise pälvinud Filipiinide rahvuspaviljon tegeleb traditsiooniliste koostöövormide uurimisega, mille eestimaine analoog võiks olla talgud. Arhitektide Sudarshan V. Khadka, Alexander Eriksson Furunesi ja kogukonna koostöös sündis neljakuulise plaanimise ja kolmekuulise ehituse tulemusena Veneetsias eksponeeritud märkimisväärselt imposantne tilluke puidust raamatukogu ja kohtumisruum. Väljapaneku fookus – ühine loomis- ja ehitusprotsess – oli selge antitees turumajandusele, kuid tegeles selle küsimusega ehk liiga eskapistlikult, pöördudes tagasi traditsiooniliste koostöövormide juurde, suhestumata nüüdisajaga.
Aineringlus
Võimatu oleks niisuguse ambitsiooniga biennaalil mitte rääkida ehitusmaterjalide rollist aineringluses. Araabia Ühendemiraatide väljapanek „Märgala“ uuris alternatiive portlandtsemendile, mille tootmine moodustab lausa 8% summaarsest süsihappegaasi emissioonist. Latourilik figuur, et meie üldistusaste läheneb kosmilisele perspektiivile, kehtib iseäranis hästi ka selle kohta, kuidas on 20. sajandil ehitusmaterjalidesse suhtutud. Materjal on olnud justkui abstraktne, universaalne materjali, mille päritolu on teadmata ja mida võib projektis viimase hetkeni ümber vahetada: ehitusmaterjali kõik muud omadused peale universaalse võime pidada tuult ja sooja ning kanda raskusi on alla surutud.
Tsemendi CO2-jalajälje paisutab suureks paekivi põletamine, et toota üht siduvat koostisosa – lupja. Uue sideaine otsingul said kuraatorid Wael Al War ja Kenichi Teramoto inspiratsiooni kohalikel märgaladel tekkivatest soolalademetest, kui uurisid, mis on need sideained, mis lademed kõvastab, ja seejärel juba Egiptuse linnast Siwa, kus on traditsiooniliselt kasutusel olnud mudast ja soolast ehitusmaterjal. Mõistagi oleks ka soola kaevandamine energiamahukas, kuid Ühendemiraadid on maailma suuruselt kolmas merevee magestaja ja selle protsessi ülejäägis, kontsentreeritud soolvees sisalduvat sideainet magneesiumoksiidi kasutatigi, et valmistada uuelaadset tsementi ja sellest omakorda uut tüüpi betooni. AÜE pälvis oma uurimuslikkuse eest parima rahvuspaviljoni Kuldlõvi: leitud oli kohalik ehitusmaterjal, mis pakub energiamahukale tsemendile alternatiivi, aitab vastata küsimusele, mida peale hakata vee magestamise ülejäägiga, ja seob kivistumise käigus süsihappegaasi. Järgmiseks soovib uurimisrühm teada saada, kuidas niisugust soolabetooni armeerida. Eestist saab siinkohal paralleele tõmmata stuudio Kuidas hiljutiste töödega, mille käigus uuriti, kas ja mil viisil võiks traditsiooniline tampsavitehnika pakkuda tänapäeval alternatiivi betoonile.
Materjaliuuringuid ja -kasutust, kus ehitusmaterjal on osa aineringlusest, käsitles veel nii mõnigi paviljon ja projekt. Arhitekt Achim Menges on Stuttgarti ülikoolis pühendanud aastaid prototüüpidele ja katsetustele, kus ehitusliku konstruktsiooni loogika lähtub materjali omadustest. Varem on Menges üllatanud meid näiteks puidust koorikuga, kus sindlite märkimisväärne kõverdumine niiskuse mõjul on osa ehitise funkstionaalsusest. Biennaalil esitles Menges koos Jan Knipersiga klaas- ja süsinikkiududest kahekorruselist ehitist „Kiudmaja“. Kiuliseks struktuuriks on inspiratsiooni saadud looduslikest raskesti rebenevatest materjalidest (näiteks nahk), kuid esitletud konstruktsioonis on kiudude materjalina kasutatud tehismaterjale ja uuritud mitme erineva kiudmaterjali tõmbetugevust. Kiudmajas on 20. sajandi arhitektuurikaanoniks saanud postidest ja plaatidest koosnevas struktuurielemendis postid (osaliselt) asendatud kiulise, tõmbe- ja survejõule töötava ebakorrapärase võrgustikuga, mis vähendab oluliselt ehituskonstruktsiooni massi: näituseks loodud prototüüp kaalub vaid 43 kilogrammi. Kiudmaja on püstitatud Arsenale sammaste külge, mis rõhutab omakorda, et tulevikus on ehitamine suures osas ümberehitamine.
Noore arhitekti hõbelõvi pälvis büroo FAST (Foundation for Achieving Seamless Territory) töö, mille märgiline pealkiri „Arbuusid, sardiinid, krabid, liivad ja setted: piiriökoloogiad Gaza tsoonis“ joonistas latourilikus vaimus välja võrgustiku, kus kultuuri, poliitika ja looduse rollid on lahutamatud ja iga toimiv arhitektuurne projekt heidab ühtlasi valgust nende suhetele ja ruumistab midagi, mis võimaldab omakorda uusi seoseid.
Sisendada teatavat optimismi ja tõsta nina joonestuslaualt on sedasorti ettevõtmiste, nagu Veneetsia arhitektuuribiennaal, üks funktsioone. Sõnavõttudes rõhutab Sarkis tihti ühist mõtlemist ja loomist. Žürii valikud ja mitmeplaaniliste projektide hulk andsid tunnistust, et Sarkise optimismile on alust. Globaalselt väljalt on võimalik leida ruumiloomepraktikaid, mis suudavad luua uusi süsteemseid lähenemisi ja ühtlasi pakkuda ruumiliselt elegantset vastust kriitilistele küsimustele. Nende lahenduste elujõulisus ja võimalus realiseeruda peitub võrgulisuses: enamik auhinnatud töid ehitab lisaks esteetiliselt kõnekale ruumile ka nähtamatut sotsiaalset võrgustikku.
KAJA PAE on arhitekt ja füüsik, 2017. aastast ajakirja Maja peatoimetaja (2017-2022)
PÄISES: Ujuv ülikool. Raumlaborberlin, 2018-… . Foto: Viktoria Tomaschko
AVALDATUD: Maja 107 (talv 2022), peateema Evolutsioon või revolutsioon?
1 Hashim Sarkis, How Will We Live Together? (La Biennale di Venezia: 2021), lk 26.
2 Bruno Latour, Down to Earth: Politics in the New Climate Regime (Polity: 2018).
3 Raumlabori veebileht https://raumlabor.net/instances-of-urban-practice/.
4 Raumlabori veebileht https://raumlabor.net/instances-of-urban-practice/.
