Kuidas avastada siseruumi ehedust? Semele Kari kolib Tondi kasarmusse ja kirjeldab hüljatud ruumides vahekasutusena rändavat sisearhitektuuribürood kui metoodikat ruumile kohaseima uuenduse leidmisel.
Märkmeid ruumi seletamisest
Sisearhitektuuri märkamatult mõjusad eesmärgid avalduvad igal ruumis viibijal isemoodi: indiviidi meeli adresseerib ruumis mateeria, mis kutsub esile mitmesuguseid tundeid ja käitumisviise.1 Professionaalne lähenemine ruumile ei tohi kõrvale heita tundlikke küsimusi ja hägustada neid omadusi, mida keskkond tõstab esile ilma ruumilooja sekkumiseta.2 Et hinnata tema tegude osatähtsust ning vajadust, tuleb ruumi ja selle peidetud taotluseid paremini mõista.
Erinevalt sisearhitekti igapäevastest praktilistest ülesannetest on kunstniku positsioonilt eesmärkide püstitamine sisearhitektile loometöö naudinguid ülistav ja seeläbi kõnetab loojat ennast intuitiivselt. Sellisest empiirilisest käsitlusest areneb välja ruum kui hüperobjekt.3 Siinkohal on paslik meenutada Saksa kunstniku Joseph Beuys performantsi „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“,4 mille toimumise ajal olid Schmela galerii uksed publikule suletud ja huvilised võisid kunstniku tegevust näha vaid läbi galeriiakende. Performantsi käigus oli kunstniku nägu kaetud kuldse meemaskiga ja ta hoidis süles surnud jänest, kellega ta liikus näitusel ühe teose juurest teise juurde, samal ajal seletades jänesele lahti igat kunstiteost. Beuysi jaoks oli etteaste eesmärk saavutada kommunikatsioon publiku tähelepanu kaudu. Kunstniku sõnul ei ole inimene võimeline saavutama sama, mida suudavad teha jänesed ja mesilased otseses kontaktis füüsilise maailmaga, kuid inimestel on võime mõelda ja sellele viitab ka kuld koos meega. Beuys meelest on oskus mõelda, analüüsida ja tõlgendada inimese suurim tugevus.5
Performantsi eesmärkidele toetudes toon võrdluse, et sisearhitektuuri märkamata väärtuste võimendamist on samuti tarvis tundma õppida läbi tegevuse. Ruumiteadlikkus on aastate jooksul küll hoogsalt laienenud, kuid ruumi loojatena oleme seeläbi unarusse jätnud oma loomingu uudsuse eesmärgipärasuse. On vaja taasluua hüperobjekti, mis elavdaks julgust kahelda ja eksida.
Mingis mõttes võib igas ruumilises dimensioonis tärgata hüperreaalsus,6 kuid Joseph Beuysi performantsile viidates pean ma silmas kõige paremas mõttes seda otsingulisust autori, publiku ja teose (loe: ruumi) omavahelises kontaktis. Ruum ei anna sellisel juhul vastuseid kätte vaid julgustab ekslema ning looma ise oma ruumisuhteid. Tahe alustada sellist rännakut sõltub aga looja eelnevast panusest.
Töötades endise sisearhitektuuri pudemega,7 on minu eesmärk luua etteennustamatut piiripealsust, mis ajapikku omasoodu välja kooruks. Loodav ruum ei anna siinkohal vastuseid, vaid ärgitab avastama ja küsimusi esitama. Interjööris viibiva inimese jaoks on nii tema pragmaatilised kui ka esteetilised ruumivajadused proovile pandud ning sedasi saab tajutava lähtepunktiks individuaalne meeleline kogemus.
Sisearhitekt loob teadlikult ruumi kasutamiseks, kuid ruumi kogemine ja omistamine võib püsida teadlikkuse ning alateadlikkuse piiri peal. Ruum ei loo vaid keskkonda, vaid midagi enamat,8 ruum kõnetab ja suunab ning tekitab aluse pidevaks diskussiooniks. Ruumile on võimalik pakkuda kindlat rolli seal viibija suhtes – ruum kui kaitsja, ruum kui kaaslane, ruum kui ravitseja jne – see tähendab, et ruum realiseerub koos ruumis viibijaga ja tema heaks.9 Interjöör ei ole üksnes ruumilooja väljendusviis, vaid kõigi ruumis osalejate ühiskeel, kus meeltega tajutavad suhtlusvahendid põimuvad üheks tervikuks.
Vahekasutus kui arhitektuurne ka(e)vandamine
Projekteerides ruumi hoonesse, mille arhitektuur pärineb suures osas minevikust, on sisearhitektil eetiline kohustus kanda edasi kvaliteeti, mida kunstlikult taasluua ei saa. Oluline on märgata võimalust ja teha see ka teistele märgatavaks.
Väärtused, mis vanas hoones leiduvad ja mis tihtipeale jäävad ruumis viibijale teadvustamata, on tugeva mõjuga alateadvuses. Keskkonnapsühholoogias kasutatakse mõistet restoratiivsus, mis viitab psühholoogilise või füsioloogilise taastumise protsessile ning mis on tingitud teatud keskkonnast ja selle omadustest.10 Hüljatud interjöör vastab kriteeriumitele, mida soovin ruumiloojana esile tõsta: esteetiline elamus, eemalolek, avarus, seostatus ning ühilduvus inimese vajaduste ja ruumi omaduste vahel.11 Korrapäratus ja ebaperfektsus iseloomustavad vaadet, millel on potentsiaal neid kriteeriume saavutada.12 Ruum, mis ei ole liiga täiuslikult ära viimistletud, tundub hubane ning lubab inimesel end seal mugavalt tunda.
Rändhõive strateegia näeb ette hüljatud hoonele ajutise ja hooajalise kasutuse leidmist, pakkudes sedasi ka (sise)arhitektidele alternatiivseid töökeskkondi. Iga projekt on uus asukoht, mida vaadelda ja avastada. Vahekasutuse esmane taotlus on luua hüljatud ruumiga parema kontakt ja õppida tundma selle võimalikku kasutust. Minu pakutud kontseptsioon näeb ette olemasolevasse ehitisse sisse kolimist, oludele kohandatavat koostööd hoonega ja hoone hetkeseisu tutvustamist inimestele – selle kõige eesmärk on leida hoonele sobiv lahendus. Seesuguse sekkumise esimene eesmärk oleks saavutatada arhitektuuripärandit silmas pidades tõhusam ehitustegevus ja kvaliteetsem tulemus. Hoone renoveerimine peab tähendama väärtuse lisamist, aga seda mitte olemasoleva väärtuse arvelt.13
Vahekasutuse rändhõive teine eesmärk on lõhkuda neid raame, mis meid igapäevases ruumis kammitsevad. Rännates enneolematusse kohta avarduvad ka enneolematud aistingud. Vaimne seotus tekib kohaga, kui sellesse on võimalus sekkuda, näiteks ruumis midagi avastades või seal midagi muutes.14
Kollektiivses üksuses on selleks sobiv võimalus läbi ühise kohaloome. Kohaloome on demokraatlik sekkumine, mille keskmes on aktiivne huvitatud osaliste kaasamine.15 Antropolooge huvitab kohaloome puhul see, mis on need praktikad, mille abil anonüümsest ruumist saab inimesele või rühmale oluline koht. Kohaloomestrateegiates orienteerumine on kasulik ruumiloojale, kes tahab, et uut ruumi hakataks kasutama kui positiivse tähendusega kohta.16 Tähtsa osana näen vahekasutuse tegevuskavas kohaliku kogukonnaga suhtlemist ruumiliste intervjuude abil – välitööde käigus tehtud visuaalsed intervjuud andsid olulist sisendit ruumi edasiseks mõtestamiseks. Kokkupuude hüljatud keskkonna visuaalse esteetikaga on minu korraldatud katsetes tõestanud inimeste vastuvõtlikkust ja positiivsest häälestatust sellise ruumi suhtes. Märkasin, et minu kui sisearhitekti roll ruumi teadvustajana oli määrava tähtsusega. Ruumiloojal tuleb ruumi praktiseerida ja tuleb usaldada oma tunnetuslikku vaistu. Ajutised lahendused toimivadki kui uurimismeetod ruumi paremini tundma õppimiseks.
Kultuurimälu on alati seotud kollektiivi olevikuvajadustega ja seetõttu on tulemuslikum kujutada seda mitte varana, vaid protsessina.17 Ruumiloome kollektiivse tegevusena on üks tõhusamaid viise, kuidas igapäevastest pingetest vabaneda.18 Panustamine tundmatus
atmosfääris personaalse sekkumise kaudu lubab indiviidil end avada. Isiklik ja avalik ruum segunevad, takistustega suhe erinevate inimeste vahel on ületatud ja võib käituda koduselt ning avalikult samal ajal.19 Tänu orgaanilisele suhtlusele kasvab ruum avatud erimeelsusteks, ruum mõistmiseks, ruum hoolimiseks. Ruum, mis toob kokku, kuid mis samal ajal pakub ka eraldatust.20
***
Järelmärkus
Omaette meediumiks kujunes töö käigus projekti plakatite ümbervormistamine kollaaži ja assamblaažina. Teoreetilise ja visuaalse töö arenedes lisasin plakatitele kihte järjest juurde. Selline meetod on kontekstuaalselt paremini kooskõlas minu uurimistöö sisulise poolega. Olemasoleva ruumi taaselustamisel näen väärtusena olemasoleva materjali otstarbekat rakendamist hoones. Sama kehtib ka minu plakatite puhul. Tulemusena välja koorunud visualiseering peab koosnema varasemate ideede ja nägemuste kihistumisest.
Tekst põhineb EKA sisearhitektuuri osakonnas 2022. aastal kaitstud ja Tallinna raefondi preemia pälvinud magistritööl „Vahekasutuse rändhõive“, mida juhendasid Tüüne-Kristin Vaikla ja Kaja Pae.
SEMELE KARI on sisearhitektuuris veedetud aastate vältel õppinud märkama detaile ja hindama asendamatuid väärtuseid meie kultuuripärandis. Kavandades oma ideid erinevates meediumites, annab see võimaluse elada välja fantaasiat, mida hiljem tundlikus võtmes ruumiloomesse edasi kanda.
AVALDATUD: Maja 109-110 (suvi-sügis 2022), peateema Ruumiline pärand ja nüüdisaeg
1 Christele Harrouk, „Psychology of Space: How Interiors Impact our Behaviour?“, Archdaily, 20.03.2020.
2 Bernard Tschumi, „Space, Event, Movement“, Pigeon Digital (kõne, 14.11.2014 ), https://dezignark.com/blog/bernard-tschumi-concept-notation-november-10-2014/.
3 Hüperobjekt on keeruliselt tajutav ja kujutatav (mitmedimensiooniline) objekt. Terminit on käsitlenud ka Timothy Morton raamatus „Hüperobjektid“ kus selle abil osutakse asjadele, mis on „inimese vaatepunktist ajas ja ruumis massiivselt hajutatud“.
4 Balasz Takac, „Joseph Beuys and How to Explain Pictures to a Dead Hare“, Widewalls, 28.01.2020.
5 David Craven, „Conceptual art“, Grove Art Online. Oxford Art Online (2003).
6 Umberto Eco, Reis hüperreaalsusesse (Tallinn: Vagabund, 1997).
7 Pudemed on „Eesti keelt seletava sõnaraamatu“ järgi midagi väikest ja tähtsusetut. Sõna on kasutatud viidates loodusest leitavale risule ehk lehtedele, okstele, aga ka lambavillale. Seetõttu sobib sõna minu objekti märkamatu väärtuse kirjeldamiseks, sest sarnaselt looduses leitava jäägiga on ka tehiskeskkonna näiliselt tähtsusetu jäägi eluring väärtus omaette.
8 Juhani Pallasmaa, „Keha, mõistus ja arhitektuur,“ SISU-LINE 2 (2015): 23.
9 Suzie Attiwill, „Nägemus+haridus,“ Maja 101-102 (sügis 2020): 176–177.
10 Silver Sternfeldt, Aksel Part, Marju Randmer-Nellis, Julia Trunova, „Keskonnapsühholoogia sisearhitektuuris,“ Maja 101-102, (suvi/sügis 2020).
11 Ratcel Kaplan, Stephen Kaplan, The experience of nature: A psychological perspective (Cambridge: Cambridge University Press, 1989).
12 Grete Arro, „Suured pisiasjad linnaruumis“, Arhitektuurimuuseumi loengusari: Elav ruum (märts 2021).
13 Laura Elisabetta Malighetti, „Four renovation strategies for reconsidering buildings,“ Materia 71 (2011): 152.
14 Kadri Kallaste, „Sisekaemuslik rada – Kolga mõisa vahekasutus“ (magistritöö, Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna sisearhitektuuri osakond, 2020), 27–29.
15 Madli-Johanna Maidla, „Kohaloomest kohahoidmiseni? Kuidas kodanikke püsivamalt avaliku ruumi korrashoidu kaasata?“, EU: UrbAct, veebr 2018.
16 Sigrid Solnik, „Argikultuur ja linnaplaneerimine“, Sirp, 22.01.2021.
17 Linda Kaljundi, Helen Sooväli-Sepping, Maastik ja mälu. Pärandiloome arengujooni Eestis (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2014), 20.
18 Madli-Johanna Maidla, „Kohaloomest kohahoidmiseni? Kuidas kodanikke püsivamalt avaliku ruumi korrashoidu kaasata?,“ EU: UrbAct, veebr 2018.
19 Ronald Reema, „Kes tegi?“, Maja 98 (sügis 2019): 20.
20 Juhani Pallasmaa, „Keha, mõistus ja arhitektuur“, SISU-LINE 2 (2015): 14.