Roland Reemaa: kes tegi?

BALTA

Tink-tonk-tink-tonk lendab pinksipall laual edasi-tagasi. Tuulevaikne hoovisopp lubab mängul üha kiiremaks ja kiiremaks muutuda. Osa publikut elab mängule kaasa, teised ei pane seda tähelegi, nemad on omavahel sügavas jutuhoos. Külalisi saabub aga üha juurde. Metallikrigina saatel avaneb lükandvärav tänava poolt, sisenetakse teadlikult hoovi, oskuslikult lükatakse värav kinni, ühinetakse jutusuminaga või võetakse sammud otsejoones siseruumi suunas. Kahepoolse raudukse taga, mille aknaid katavad kõrvuti ENSV ja Ameerika Ühendriikide lipud, peituvad mugavad kohvikutoolid, sohvad, madalad lauakesed, baarilett, külmik, kohalik ja külastav elunautiv seltskond. Tagatuppa on üles seatud korvpallirõngas, televiisor, klaver, pehme diivan, poksikott. Oma koha on leidnud erinevad riiulid, ehitusmaterjalid, värvipotid ja mitmed muud asjad, mida ei oska kellegi selgitusteta kategoriseerida. Hämaras toanurgas kasvab suur ja vana pärnapuu, mis elujõuliselt läbi katuse ülespoole sirgub. Järgnevas toas suudab silm seletada siiditrüki metallraame, potte, pabereid, vihikuid, printerit, pikendusjuhtmeid, aerosoolvärve, helimiksereid, kõlareid, akrüülmaale, postreid, seinal olevat suurt kirjutustahvlit organisatoorsete märkmetega, patju, riidepuid T-särkidega, digitaalseid ning analoogseid tehnilisi juppe.

Balta on hübriid siiditrükikojast ning sõpradele mõeldud baarist, mille ruumiline kasutus ning ehituslik tekkeloogika on tihedalt seotud selle asutajatega ja muutuvate vajadustega ning ülesehitus on kogukondlik looming.

Käesoleva projekti arhitektuurseks kirjelduseks on kõige mõttekam vaadelda asutust kui materjalide voo, akumulatsiooni ja taaskasutusena. Säärane hajutatud või isegi autorluseta ning eelkõige materiaalne vaatepunkt pakub mõtteainet hoopis ruumilise esteetika üle, mis nähtavalt ja kogetavalt pakub meeleliselt ja kehaliselt vabastavat meeleolu.

Kuidas on seotud kogukond ja tema ruum?1 Nii küsib endalt Balta üks asutajatest, kelle pooleldi autobiograafiline uurimustöö asutuse tekkeloost oli sel aastal Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuse diplomitöö. Ühtlasi on see küsimus ka selle artikli üheks lähtepunktiks.

KOMMUUN

Asudes keset Tallinna gentrifikatsiooni keeriseid Balti jaama ja Kalamaja piirkonnas, kus kapitalistlike sugemetega hoovad otsivad üha enneolematuid kogemusi, mida külastajatele kaubaks teha, pakub Balta vaatlusainet nii asutuse kui ka ehitisena. Traditsioonilise vabaturumajandusliku ärimudeli ehitus- ning planeerimisperiood on lühike, et mitte kaotada üürisummasid. Lühikeste tähtaegade eesmärk on saada ehitus lõpetatud, et olla avatud. Toimub avamisüritus, pärast seda palgatakse ettenähtud tundideks töötaja, kes külastajaid ootuspäraselt teenindab ning kus ehituse kvaliteet ja sisustus mängib olulist rolli meeleolu loomisel, mille eest on külastaja ka nõus raha rohkem või vähem kulutama.

Balta on üles seatud endises taarapunktis, mis algselt töötas siiditrüki stuudiona ning ajapikku laienes ühiseks töö- ning ajaveetmise kohaks. Algselt seati see üles kommuunina, kus puudus töögraafik, tarneahel, sundus ja omakasu.2 Kuigi nüüdseks on välja kujunenud ka baar, kus valuutaks on kõige tavalisem euro, ei ole kadunud selle asutuse vabameelne hing ja meeleolu, mille hoidmist austavad silmanähtavalt kõik asutajad ja külalised.

Foto Johan Huimerind

Tekkeloogika seisukohalt tasub peatuda siinkohal kommuuni mõistel. Kommuuni üks keskseid ideid on isikliku ja avaliku ruumi hägustumine. Seda hoiab koos seltskond, kellel ei ole sugulussidemeid, kuid kes jagavad vabatahtlikult ühist ruumi ning seda enda reeglite kohaselt omavahel organiseerivad, ülal hoiavad ja vajadusel muudavad. Tugevalt ruumi ja kommuuni elulaadiga seotud arhitektuurseid projekte on püütud teostada läbi ajaloo. 19. sajandil proovis Charles Fourier luua füüsiliselt ühe katuse alla falansteere (pr phalanstère) – isemajandavaid elamis- ning tootmisüksusi, kus hägustuvad piirid avaliku kõnnitee, isikliku elutoa, kollektiivse tööruumi ning isegi traditsioonilise mehe ja naise abielu suhte vahel. Fourier’i liialt idealistlikult täpsed ja radikaalsed ideed ei võtnud omal ajal vedu.

Sajand hiljem haaras sarnasest koos elamise, töötamise ning vaba aja veetmise ideest kinni revolutsiooniline Nõukogude Liit, kus arhitekti Moisei Ginzburgi eestvedamisel valmis üks 20. sajandi kõige avangardistlikumaid ehitisi – Narkomfini korterhoone Moskvas, milles olid ühised köögid, pesuruumid, lastehoid, aiad ning kus ei puudunud ka raamatukogu ja võimla. Olenemata sellest, et utoopiline hoone ka valmis ehitati, ei leidnud see kunagi sellist ühist kasutust, nagu algselt planeeriti.

Ilmselt üks kõige järjepidevam ja selgem näide kommuuni ja ruumi sümbioosist on klooster. Jagades ning jälgides juba väga selgelt välja kujunenud käitumisprintsiipe, võib klooster olla avatud ka külastajale, kes saab panustada asutuse igapäevatöösse ajutiselt ilma otseselt kommuuni liikmeks astumata, austades ning võttes osa nii rituaalidest kui ka töötegemistest nendes ette nähtud ruumides: juurviljaaias, köögis, töökojas, kirikus. Võrreldes eelnevate pigem revolutsiooniliste näidetega, tasub kloostri puhul esile tuua selle asutuse väga pikaajalist vormumist omaette arhitektuurseks kaanoniks.

Eelnevate näidete taustal võib Balta puhul tuua esile mõned omadused. Tegu ei ole autorlikult konstrueeritud utoopiaga, mida järgitakse ettekirjutatud käitumis- ja sealhulgas ka ehitusreeglite kohaselt. Kommuuni loovad ühised huvid, kuid need ei ole ettenägelikult piiritletud, vaid tekivad aja jooksul või ei ole jõudnud (või ei jõuagi) täielikult ning ortodoksselt välja kujuneda. Teisalt on aga kogukond tugevalt seotud ruumiga – sõltuv selle võimalustest ja piirangutest, selle tekkeloogikast ja seetõttu ka esteetikast, mis omakorda peeglina kujundab nii kommuuni ennast kui ka selle külastaja soove ja ihasid. 

/…/

Edasi saab lugeda MAJA 2019.a. sügisnumbrist.

ROLAND REEMAA(1987) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja Delfti Tehnikaülikoolis Hollandis. Ta on töötanud arhitektina ning õppejõuna Eestis, Hollandis, USAs ja Londonis. 2016.a. alustas Roland koos Laura Linsiga kollektiivi RLOALUARNAD, et uurida argipäeva keerukusi maal ja linnas.

VIITED
1Eri Rääsk, Mis on see koht, kus taevas puutub maad? – EKA sisearhitektuuri bakalaureusetöö, 2019.
2 samas

Foto üleval: Johan Huimerind.

Facebook

LOE VEEL

Laura Linsi: East projektiläbirääkimised

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?