Roland Reemaa: kes tegi?

BALTA

Tink-tonk-tink-tonk lendab pinksipall laual edasi-tagasi. Tuulevaikne hoovisopp lubab mängul üha kiiremaks ja kiiremaks muutuda. Osa publikut elab mängule kaasa, teised ei pane seda tähelegi, nemad on omavahel sügavas jutuhoos. Külalisi saabub aga üha juurde. Metallikrigina saatel avaneb lükandvärav tänava poolt, sisenetakse teadlikult hoovi, oskuslikult lükatakse värav kinni, ühinetakse jutusuminaga või võetakse sammud otsejoones siseruumi suunas.

Kahepoolse raudukse taga, mille aknaid katavad kõrvuti ENSV ja Ameerika Ühendriikide lipud, peituvad mugavad kohvikutoolid, sohvad, madalad lauakesed, baarilett, külmik, kohalik ja külastav elunautiv seltskond. Tagatuppa on üles seatud korvpallirõngas, televiisor, klaver, pehme diivan, poksikott. Oma koha on leidnud erinevad riiulid, ehitusmaterjalid, värvipotid ja mitmed muud asjad, mida ei oska kellegi selgitusteta kategoriseerida. Hämaras toanurgas kasvab suur ja vana pärnapuu, mis elujõuliselt läbi katuse ülespoole sirgub. Järgnevas toas suudab silm seletada siiditrüki metallraame, potte, pabereid, vihikuid, printerit, pikendusjuhtmeid, aerosoolvärve, helimiksereid, kõlareid, akrüülmaale, postreid, seinal olevat suurt kirjutustahvlit organisatoorsete märkmetega, patju, riidepuid T-särkidega, digitaalseid ning analoogseid tehnilisi juppe.

Balta on hübriid siiditrükikojast ning sõpradele mõeldud baarist, mille ruumiline kasutus ning ehituslik tekkeloogika on tihedalt seotud selle asutajatega ja muutuvate vajadustega ning ülesehitus on kogukondlik looming.

Käesoleva projekti arhitektuurseks kirjelduseks on kõige mõttekam vaadelda asutust kui materjalide voo, akumulatsiooni ja taaskasutusena. Säärane hajutatud või isegi autorluseta ning eelkõige materiaalne vaatepunkt pakub mõtteainet hoopis ruumilise esteetika üle, mis nähtavalt ja kogetavalt pakub meeleliselt ja kehaliselt vabastavat meeleolu.

Kuidas on seotud kogukond ja tema ruum? (1) Nii küsib endalt Balta üks asutajatest, kelle pooleldi autobiograafiline uurimustöö asutuse tekkeloost oli sel aastal Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuse diplomitöö. Ühtlasi on see küsimus ka selle artikli üheks lähtepunktiks.

KOMMUUN

Asudes keset Tallinna gentrifikatsiooni keeriseid Balti jaama ja Kalamaja piirkonnas, kus kapitalistlike sugemetega hoovad otsivad üha enneolematuid kogemusi, mida külastajatele kaubaks teha, pakub Balta vaatlusainet nii asutuse kui ka ehitisena. Traditsioonilise vabaturumajandusliku ärimudeli ehitus- ning planeerimisperiood on lühike, et mitte kaotada üürisummasid. Lühikeste tähtaegade eesmärk on saada ehitus lõpetatud, et olla avatud. Toimub avamisüritus, pärast seda palgatakse ettenähtud tundideks töötaja, kes külastajaid ootuspäraselt teenindab ning kus ehituse kvaliteet ja sisustus mängib olulist rolli meeleolu loomisel, mille eest on külastaja ka nõus raha rohkem või vähem kulutama.

Balta on üles seatud endises taarapunktis, mis algselt töötas siiditrüki stuudiona ning ajapikku laienes ühiseks töö- ning ajaveetmise kohaks. Algselt seati see üles kommuunina, kus puudus töögraafik, tarneahel, sundus ja omakasu. (2) Kuigi nüüdseks on välja kujunenud ka baar, kus valuutaks on kõige tavalisem euro, ei ole kadunud selle asutuse vabameelne hing ja meeleolu, mille hoidmist austavad silmanähtavalt kõik asutajad ja külalised.

Tekkeloogika seisukohalt tasub peatuda siinkohal kommuuni mõistel. Kommuuni üks keskseid ideid on isikliku ja avaliku ruumi hägustumine. Seda hoiab koos seltskond, kellel ei ole sugulussidemeid, kuid kes jagavad vabatahtlikult ühist ruumi ning seda enda reeglite kohaselt omavahel organiseerivad, ülal hoiavad ja vajadusel muudavad. Tugevalt ruumi ja kommuuni elulaadiga seotud arhitektuurseid projekte on püütud teostada läbi ajaloo. 19. sajandil proovis Charles Fourier luua füüsiliselt ühe katuse alla falansteere (pr phalanstère) – isemajandavaid elamis- ning tootmisüksusi, kus hägustuvad piirid avaliku kõnnitee, isikliku elutoa, kollektiivse tööruumi ning isegi traditsioonilise mehe ja naise abielu suhte vahel. Fourier’i liialt idealistlikult täpsed ja radikaalsed ideed ei võtnud omal ajal vedu.

Sajand hiljem haaras sarnasest koos elamise, töötamise ning vaba aja veetmise ideest kinni revolutsiooniline Nõukogude Liit, kus arhitekti Moisei Ginzburgi eestvedamisel valmis üks 20. sajandi kõige avangardistlikumaid ehitisi – Narkomfini korterhoone Moskvas, milles olid ühised köögid, pesuruumid, lastehoid, aiad ning kus ei puudunud ka raamatukogu ja võimla. Olenemata sellest, et utoopiline hoone ka valmis ehitati, ei leidnud see kunagi sellist ühist kasutust, nagu algselt planeeriti.

Ilmselt üks kõige järjepidevam ja selgem näide kommuuni ja ruumi sümbioosist on klooster. Jagades ning jälgides juba väga selgelt välja kujunenud käitumisprintsiipe, võib klooster olla avatud ka külastajale, kes saab panustada asutuse igapäevatöösse ajutiselt ilma otseselt kommuuni liikmeks astumata, austades ning võttes osa nii rituaalidest kui ka töötegemistest nendes ette nähtud ruumides: juurviljaaias, köögis, töökojas, kirikus. Võrreldes eelnevate pigem revolutsiooniliste näidetega, tasub kloostri puhul esile tuua selle asutuse väga pikaajalist vormumist omaette arhitektuurseks kaanoniks.

Eelnevate näidete taustal võib Balta puhul tuua esile mõned omadused. Tegu ei ole autorlikult konstrueeritud utoopiaga, mida järgitakse ettekirjutatud käitumis- ja sealhulgas ka ehitusreeglite kohaselt. Kommuuni loovad ühised huvid, kuid need ei ole ettenägelikult piiritletud, vaid tekivad aja jooksul või ei ole jõudnud (või ei jõuagi) täielikult ning ortodoksselt välja kujuneda. Teisalt on aga kogukond tugevalt seotud ruumiga – sõltuv selle võimalustest ja piirangutest, selle tekkeloogikast ja seetõttu ka esteetikast, mis omakorda peeglina kujundab nii kommuuni ennast kui ka selle külastaja soove ja ihasid. Üheks ihaks saabki siin pidada hajusat tunnet, kus üksikisiku privaatne elutuba justkui avaneb laiemale publikule – tunne, kus isiklik ning avalik ruum segunevad, suhe võõra ja tuttava vahel on näiliselt ületatud ja võib käituda koduselt ning avalikult samal ajal. Ka kõige mugavam väikekodanlane, kelle turvaline kodu ning kalkuleeritud tööaeg vaevalt omavahel segunevad, saab Balta müüride vahel lubada endale vabadust, ületades endalegi üllatavalt ja ülemeelikult vaoshoituse piirid. See on tunne, mida gentrifikatsiooni hoovad magusate sohvadega kohvikus või DIY (ingl do it yourself ’tee seda ise’) stiilis istepukkide näol püüavad kõigest väest simuleerida, kuid mida on esteetiliselt keeruline ning vaimselt võimatu saavutada. „Elutoa-tunne. Elu Tuba. Elan & lasen elada.“ (3)

EHITUS

Seniks kuni ei ole kujunenud autoriteetset autorit ega ole sätestatud reegleid, võtab aset kõige huvitavam mõttelaad nii ideeliselt kui ka ruumiliselt – kohandumine. Sealjuures ei pea ehitus valmima avamisajaks – see saab kohanduda jooksvalt, olla kogu aeg avatud, vahepeal suletud, natuke pooleli, veidike valmis. Jättes eesmärgist kõrvale kasumlikkuse ning kapitali vajalikkuse, leidub taaskasutuse ning käitlemise kaudu piisavalt ehitusmaterjali ning vahendeid, millega loominguliselt ning vajaduspõhiselt ruumi luua. Kohvipaksust saab pätsida krohvi seintele, Tondi põhikooli endistest põrandalaudadest saab uue põranda, uus baarilett on pärit hoopis teisest baarist ning asjakohaselt ümber ehitatud. Kujundatakse ja ehitatakse kõik ise, ostetakse vaid kruve, lakki, OSB plaate ning otsitakse kogu linnast materjale, mida taaskasutada. Väljavõte 2019. aasta veebruari ehitustööde nimekirjast: (4)

Baar lõikab vaheukse suuremaks
Baar avab teise „taaraakna“
Baar võtab alla vana kipslae
Kogukond hakkab stuudiosse põrandat paikama
Baar servab EKAs tammelauad
Baar paneb põranda maha
Baar lihvib põranda
Baar puhastab baari lae lubjast ja katab selle tolmutõkkega
Stuudio soojustab räästaalused
Baar soojustab räästaalused
Baar komponeerib katuseharja alla puitplaatidele tehtud taiestest seinapaneeli
Baar laseb oma ruumidesse uue elektri vedada
Stuudio sisustab stuudio
Baar paneb kokku korraliku DJ-seti: arvuti, mikser, cdj, aux, vinüül

Sellise ehitusprintsiibi üheks märksõnaks võib pidada vahetut tegu, mille vastandiks meile harjumuspärases modernismis on kalkuleeritud tegu. Planeeritud ja ootuspärase teo kõrval on vahetu tegu lühinägelik, kuid hetkeliselt vajalik ning piisav. Sellisest ehitusprintsiibist kujuneb ka esteetika, mis modernistliku puhtuse kõrval on ebakorrapärane, segane ja räpane. Kuhugi on sisse lõigatud ukseauk, sest lihtsalt on vaja saada läbi seina. Selle suurust ja kvaliteeti võivad mõjutada juba olemasolevad ukselehed, tööriistad või lihtsalt ust vajava ning seina lõikava käsitöö oskus. Üsna täpselt sobib sellist teguviisi kirjeldama prantsuse antropoloogi Claude Lévi Straussi idee brikolaažist. Brikolöör on see, kes kasutab käepäraseid vahendeid, st instrumente, mida ta käeulatuses ümberringi leiab, mis on seal juba olemas, mis pole mõeldud spetsiaalselt selle töö jaoks, milleks tuleb neid instrumente nüüd katse ja eksituse teel sobitada.(5)  Lévi Strauss vastandab brikolööri teadlasega (näiteks inseneriga) ning leiab, et kui inseneri töö põhineb tema akrediteeritud professioonil, mis lubab igale projektile kalkuleerida eraldi ja täpse lahenduse, siis brikolöör töötab väga piiratud vahenditega, aga projektideüleselt ning omavahel täiesti seosetute objektide, materjalide ja lahendustega. (6)

Tulles tagasi esteetika juurde, mida nn vahetu tegu endaga kaasa toob, siis ei ole ka üllatus, et teatud autorluse puudumine ning selle ebakorrapärasuses, segaduslikkuses ja räpasuses leidub naudingulisust ning vabastavat tunnet, mida Balta külastajad teadlikult või mitteteadlikult kogevad. Vahetu tegu (ingl direct action) viitab laiemalt protestile, mille eesmärgiks on muuta materiaalseid tingimusi otsekoheselt selle asemel, et taotleda neid läbi seadusandliku võimu, mis on konkreetse probleemi lahendamises läbi kukkunud või tegelenud sellega ebapiisavalt. (7) Brikolaažilik materjalide kuhjumine, katsetamine, taaskasutamine olenemata sellest, kas nad kuuluvad ehitus-, dekoratiiv- või tarbekaupade kategooriasse, on näide ruumist, mis annulleerib teaduslikud ja seaduslikud paradigmad ning loob hoopis teistmoodi väärtuse. Just sellised väikesed vahetud teod, nagu ukseava lõikamine vajamineval hetkel või katuse enam-vähem soojustamine ümber sellest läbi kasvava pärnapuu, on mikroprotest ja kõrvalehiilimine ehitusnormidest ja -standarditest, mida igaüks oma kodus nii kerglaselt ette ei võta, kuid võib ruumilise ja meelelise kogemusena ootamatult väärtustada. Kõige kriitilisem küsimus tekib siinkohal taas Balta asutuse külastaja ihade kohta – kas vastavat asutust tarbib ta nädalavahetuse luksuskaubana, etendades endast illusioone mässumeelsest vastandkultuuri avangardist, või pakub Balta talle kloostrilikku tuge kommuuni ning iseolemise näol.

PIDU

Kommuuni kui ühise vara ja loome idee võib paljudes tekitada tülgastust, seostudes Nõukogude Liiduga, kus just isikliku ning avaliku hägustumine kandis suurevennaliku jälgimismasina vaigistavat jõudu. Üht lähimat paralleeli Baltaga võib aga hoopis näha kapitalismi hällis 1970ndate New Yorgis aset leidnud Andy Warholi stuudios, millest tekkis koht, kus lai sõpruskond sai puhata, tööd teha ja pidutseda. Tohutu hulga seal loodud maalide ja filmimiste tõttu kutsuti paika Vabrikuks ja sellest vormus omakorda üks USA tarbimislaine vastandkultuuri keskuseid. Sealjuures oli Vabriku stuudio ka ise üks leitud objekt – odava üürihinnaga kasutuseta loft (endine kergetööstusele mõeldud ruumikas katusealune, mis on elamiseks ümber kohandatud), mille sees omakorda taaskasutati linnast kogutud objekte nii eluks vajaminevateks kui ka loovaks tööks, alates sohvadest, lõpetades tühjade purkidega. Warhol nägi materjale ja nende võimalusi kui katkematut voogu ega püüdnud neid lahterdada luksuse või tarbekuse, tehniliste omaduste või kombatavate kvaliteetide järgi. (8) Warhol rehabiliteeris pillavast tarbimisühiskonnast üle jäänud prügi, andes sellele ootamatu uue väärtuse ning esteetika ning paisates pahupidi äsja tekkinud mugava kapitalistliku keskklassi idülli, kes töö ning raha eest said laiema ühiskonnas silmis justkui üha väärtuslikemaid objekte lubada. „See, et inimesed selle ära viskavad ega sellele kasutust ei leia, ei tähenda veel, et tegu oleks prügiga,“ (9)  kõlab tema üks ütlusi. Paneb mõtlema, et just neist ruumidest ning prügist tekkinud ruumi- ja visuaalkultuurist on saanud kaubanduslikud müügi- ja meeleoluvahendid nii Kopli piirkonna lofti-arendustele kui ka kesklinna smuutibaari seintele.

Vabriku näite puhul ei taotle ma esile tuua originaalsust kui eesmärki. Sarnaseid ühiselt ette võetud loomingulisi keskkondi on tekkinud ka varem ja hiljem. Just vastupidiselt toovad täiesti erinevad kümnendid ning asukohad hoopis esile sellise ühisloome vajaduse. Seda näitlikustab ka loovate külastajate hulk, keda justnimelt tõmbab reeglivaba keskkond, võimalus improviseerida ning kohtuda sarnaste inimestega. Nii käisid läbi ja said alguse Vabriku stuudiost paljud kurikuulsad bändid ning loodi mitmeid kultusfilme. Ilmselt jääb tundliku silmata vaatlejal mulje kui lõputust peost, kuid selle näiliseks põhjuseks ongi piiride hägustumine elu, töö ja vaba aja vahel ning selles enda mugavalt tundmine. Ilmseks võiks järgnev väljavõte Kalamajas asuvas Balta uurimustööst illustreerida ka 1970ndate Manhattanis asuvat Vabrikut:

Sõpru vooris pidevalt sisse-välja, mõned joonistasid, kõik lõõgastusid. Baariruumides toimusid siiditrükkimised. Aset leidis kontoritöö. Katsetused muusika loomisel, mis ajapikku kujunesid amatöörstuudioks. /…/ Sündinud oli baar ilma baarmanita, töö, mis tegi ennast ise. Mudel, kus oli eemaldatud teenindaja kui selline. Samuti kassaaparaat, töögraafik, tarneahel, kapitalism, omakasu ja igasugune sundus. See kommunistlik idüll oli ideeliselt kütkestav, kuid endaga kaasahaaraval minnalaskmismeeleolul olid ka omad miinusküljed: tihti mitte kliiniliselt puhtad põranda ja wc, ebaühtlane sortiment ja keeruliselt ennustatav avatud olek. (10)

Balta pakub võimaluse arutada hajusast ühisloomest, planeerimata ehitamisest, konarlikust ruumilisest kvaliteedist ja vabastavast ruumikogemusest. On selge, et mitmed hägusad printsiibid ei saa olla kooskõlas õigusriigi ehitus- ja käitusnormidega, kuid neis võib sellegipoolest peituda uusi väärtusi olemasolevale või loodavale kogukonnale ning külastajale. Arhitektuuris ning linnaplaneerimises prevaleerib veel paljugi disain, mis domineerib ruumi üle, või kaubandus, mis domineerib planeerimise üle. Ainuloome asemel saaks ressursse suunata just ühisloome potentsiaali, kus kiiresti vahetuva kaubastatud innovatiivsuse asemel leiaksime hoopis igapäevase elava kogukonna.

ROLAND REEMAA(1987) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja Delfti Tehnikaülikoolis Hollandis. Ta on töötanud arhitektina ning õppejõuna Eestis, Hollandis, USAs ja Londonis. 2016.a. alustas Roland koos Laura Linsiga kollektiivi RLOALUARNAD, et uurida argipäeva keerukusi maal ja linnas.

Avaldatud 2019.a. sügisnumbris (nr 98).

Fotod: Johan Huimerind.

1 Eri Rääsk, Mis on see koht, kus taevas puutub maad? – EKA sisearhitektuuri bakalaurusetöö, 2019.

2-4 samas

5 Janek Kraavi, Post-sõnastik 6. Brikolaaž. – Sirp. 6.9.2012.

6 Claude Lévi Strauss, Chapter ONE. The Science of the Concrete. – The Savage Mind. University of Chicago Press, 1962. 

7 „Direct action refers to protests that seek to change material conditions directly rather than through governmental politics, which are perceived to have failed or to have been inadequate.“ Spatial Agency. – Sparialagency.net. 

8 Vt Iñaki Ábalos, The Good Life, A guided visit to houses of modernity. Park Books. 2017.

9 „Just because people throw it out and don’t have any use for it, doesn’t mean it’s garbage.“

10 Eri Rääsk, Mis on see koht, kus taevas puutub maad? – EKA sisearhitektuuri bakalaurusetöö, 2019.