Oma kogemustest paekivi kasutamisel räägivad arhitekt Johan Tali, maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg, arhitekt Siiri Vallner, projektijuht Priit Õunpuu ja sisearhitekt Hanna Karits.
KURESSAARE PÄEVAKESKUSE SAAL
Arhitektuur: molumba
Insener: Klamber OÜ
Pindala: 300 m²
Funktsioon: ürituste ruum
Võistlus: 2020
Ehitus: 2021
Asukoht: Kuressaare, Eesti
Maksumus: u 500 000 €
Tellija: Kuressaare linn
Fotod: Tõnu Tunnel
Kuressaare päevakeskuse juurdeehitusel on paekivist otsasein, mis tundub nii tähtis, et määraks nagu kogu projekti vormi.
Kuressaare vanalinna päevakeskuse saali välisilme tingis eeskätt linnaehituslik, ajalooliselt paika loksunud kontekst, kuhu püüdsime uue hoone tagasihoidlikult sobitada. Kui küsid, kas paekivi oli disainiprotsessi kontseptuaalseks alguseks, siis tegelikult liikusime just pigem vastupidi –linnaehitusliku idee tasandilt materjalile. Paekivisein paneb sellele hoonekompleksile punkti.
Kuressaare vanalinnas on hoovidel pea sama oluline roll kui hoonestusel. Nihutasime ehitusalaga ette nähtud hoonemahu paiknemist ja venitasime uue hooneosa krundi piirini. Selliselt tekkis päevakeskuse keskele päikeseline ja tuulevarjuline hoov, kuhu saab ilusa ilma korral tubaste tegevustega laieneda ja kuhu pääseb ka otse tänavalt. Kuressaares on vähe Tallinna vanalinnalikku tihedat linnaruumi, kus hoone on hoones kinni, vaid tihtipeale hoiavad tänavaruumi mõõdet koos kinnistute servades paiknevad ja sageli käepäraselt paekividest laotud piirdeaiad. Tegime paekivist seinaga kummarduse kiviaiale, millele uue hoone fassaadiga üsna ebaviisakalt sisse sõitsime. Kelpkatusekujulise otsaseina mõtte laenasid meile Tolli tänava äärsete hoonete sama kujuga külgfassaadid.
Kas paekivimüüritis on üksnes pärandehitis või on sel ka tänapäeva arhitektuuris rohkem potentsiaali?
Otsime molumbas projektidesse materiaalseid originaalkihistusi, kuid me ei võta disainiprotsessis üheselt üle traditsioonilisi tehnikaid või materjale. Olulisem nende ühesest kopeerimisest või renoveerimisest on kontrastide loomine. See aitab selgelt eristada ja ka väärtustada seda, mis on olnud ja mis on nüüd. Eks ole lihtne heietada, et vanasti ikka osati asju teha ja et kvaliteet oli siis hoopis midagi muud. Loomulikult tahaksime ehitada ainult õigel ajal raiutud palgist ja kohapealt murtud paest, kuid koroonakriisi leevendusmeetmena Saaremaa valla vanuritele antud piskut ehitusse pannes tuleb jääda pragmaatiliseks: enamik vanu ja tihti meisterlikul käsitööl põhinevaid materjalipõhiseid tehnikaid on tänapäeva riigihangete süsteemis ehitamiseks liiga töömahukad ja kallid, mistõttu saabki neid sisse tuua ainult osaliselt. Kusjuures nendele osadele tuleb karjuvalt olulisi kontseptuaalsed silte külge pookida, et keegi neid maha ei saaks kriipsutada.
Kes selle seina siis lõpuks ehitas?
Selle müüri ladusid kohalikud müüriladujad. Olgugi et tulemus kukkus hästi välja, vaidlesime veel pikalt krohvitud sokliosa üle. Meie silmis läks lõplikus tulemuses kaduma esialgne meelepete, et tegu on kiviaiast välja kasvanud majaga. Aga meistrid ju ladusid maja seina, samas kui kiviaed vajaks teistsugust lahendust. See tarkus tuli müüriladujate kogemusest ja meie tähelepanematusest see sõlm enne selgelt läbi joonistada. Selliste tehniliste nüansside ja spetsiifilise oskusega arvestada üritades tabasimegi end tegemas ka esialgse kontseptsiooniga vastukarva käivaid otsuseid, nt laduda kiviaed kuivvuugil, et säilitada originaalilme ja selle selgelt eristuv väljanägemine võrreldes uue osaga, kus müüri pidi laduma lubimördiga, et takistada niiskuse levikut.
Johan Tali, arhitekt
TONDIRABA PARK
Arhitektuur: Artes Terrae
Insener: Klamber OÜ, Roadplan OÜ
Pindala: 27 ha
Funktsioon: avalik park
Ehitus: 2021
Asukoht: Tallinn, Eesti
Maksumus: 9 000 000 €
Tellija: Tallinna keskkonna- ja kommunaalamet
Fotod: Heiki Kalberg
Millisel kujul paekivi pargis esineb? On sel pargi iseloomu kujundamise juures roll?
Kogu Lasnamäe asum rajati pae peale ja paas on märkimisväärne osa sealsest keskkonnast. Kui me esimest korda Tondirappa läksime, siis võlus meid selle paiga metsikus ja ilme. Kunagi oli siin looduskeskkond – raba ja pae paljandumise kohad –, seejärel, Lasnamäe ehitamise ajal, kasutati Tondiraba betoonjäätmetest vabanemiseks. Siis unustati see paik mitmekümneks aastaks, lasti sel rahulikult laagerduda ja ise organiseeruda. Meie ülesanne maastikuarhitektidena oli sellest tekkinud segadusest väärtuslik välja puhastada. Hoolika puhastamise käigus selgus, et peale turba, tühermaa, metsa ja veesilmade on pargi tähtis komponent ka paas. Pargis on seda nii paljandina parki ümbritseva tee ääres kui ka platoo kujul pargi südames.
Paas ja turvas mängivad pargis võrdselt olulist rolli. Paas on tugev ja kindel, turvas pehme ja õõtsuv. Pargis on kohti, kus jalge all on neli meetrit turvast, mõned sammud edasi aga paljandub paas ja pargi ilme on täiesti vahetunud. Paekivi loob pargile atmosfääri ja annab tonaalsuse. Tänu paekivile saab Tondiraba uhkeldada mitme veesilmaga. Ühes kohas hoiab paas vett maasse imbumast, teises kohas on veesilm kujunenud auku, kus kunagi murti paekivi.
Mänguväljakute ehitamise käigus tuli omajagu paekivi ka välja lõhkuda. Kõik, mis sai välja lõhutud, võeti aga pargis uuesti kasutusele. Näiteks on üle kraavi astumiseks mõeldud astmekivid paest. Paekivikuhilad seati kohtadesse, kus on sisalike elupaigad, et nood saaks kivi peal end soojendada ja pragudesse peitu minna. Paekivi on kasutatud ka uute haljassaarte ilmestamiseks näiteks pargi kohvikualal. Ka maastikurattaraja kujundusse on põimitud pargist murtud paekivi.
Mida tähendab see, et puhastasite pargis paljanduvat paekivi välja?
Pargi südamest leidsime paekivist platoo, justkui looduskivist põranda. Üldjuhul on paepealsed taimestikuga kaetud: tekkinud on liigirikkad loopealsed ehk alvarid, mis on ajalooliselt katnud ka Lasnamäe ja Pirita vahelise paepealse. Tondiraba pargis aga oli paas paljandunud täielikult. Kidur, kuid seda põnevam taimestik kasvas vaid pae pragudes. See avarus võlus meid kohe.
Pargi ehitustööde käigus sekkuti sinna ainult pae pealmise pinna puhastamiseks sinna kogunenud mustusest. Avaldus helehall paas ja alles jäid paepragudes kasvavad mikrokooslused. Omajagu peamurdmist valmistas see, kuidas habrast keskkonda ehitustööde käigus kaitsta. Ühest küljest oli kõva paepind hea koht, kus ehitusmaterjali hoida, teisalt olid sealsed kooslused meile väga tähtsad: pelgalt taimede istutamisega pole sellist tulemust võimalik saavutada. Kõige hapramad kohad märgistati ehituskeeluvööndina. Vahetult enne pargi avamist harjas ehitaja paeplatoo veel üle. Paeplatoost sai pargi keskpaik, kus loodus ja inimesed kokku saavad.
Merle Karro-Kalberg, maastikuarhitekt
MOONSUNDI MAJA
Sisearhitektuur: Hanna Karits
Arhitektuur: Happy Home
Pindala: 250 m²
Funktsioon: maakodu
Ehitus: 2022
Asukoht: Moonsundi saarestik, Eesti
Tellija: eratellija
Fotod: Tõnu Tunnel
Miks otsustasid Moonsundi projektis paekivi kasutada?
See sai alguse hoopiski sellest, et tellija soovil otsustasime projektis palju puitu kasutada. Valisin selleks termotöödeldud saare puidu, mille soojusele ja raskusele oli kõrvale vaja tasakaalustavat materjali: külma ja olemuselt robustset. Mul oli plaanis lahendada puiduga palju erinevaid väga täpseid sõlmi, nagu käepidemed ja peened liistud, profiillauad ja nende lõppemine. Ka see detailsus nõudis kõrvale arhailisemat materjali.
Olen endale maamaju tehes seadnud ülesandeks leida sümbioos ajaloolisest ja tänapäevasest. Paekivi kasutamine annab aegumatuse tunde, samuti leidub seda saartel väga palju. Moonsundi majja valisin Lasnamäe paekivi, mille tonaalsus ja teised omadused toimisid selle objekti puhul hästi. Teadsin selle paekivi kulumisnüansse ja vastupidavust, eriti seda, kuidas ta suurte liikumistega pindadel vastu peab. Oluline on ka tellijat tunnetada: mõnele meeldib, et materjal ajas muutub, teisele üldse mitte. Mulle endale meeldib eriti just loodusliku materjali muutumine: väärikas vananemine ajas, pika aja jooksul sisse kuluvad rajad. Kui looduslikule materjalile tulebki mingi kriips peale, siis ei ole nii, et alt paistab mingi teine materjalikiht. Ta on seesama nii seest kui ka väljast.
Milliseid paekivi omadusi tooksid välja võimaluste ja/või keerukustena sisearhitektuuris?
Looduskivi puhul rõhutan alati seda, et objektil peab olema meister, kes on looduskivispetsialist. Meistril peab ka endal silma olema: ta peab oskama kivi mustreid ja tükkide tonaalsust jälgida. Ma joonistasin kõik detailid väga täpselt läbi, aga paberi peal võib ju kõik millimeetri pealt paigas olla, kuid päeva lõpuks loeb ikka see, kas meister suudab kohapeal need tükid ka niiviisi kokku ajada. Selle projekti puhul aitas see, et kõigil oli huvi jõuda hea tulemuseni. Seda soodustas omamoodi asjaolu, et objekt oli keskustest kaugel ja inimesed viibisid kauem kohapeal. Nii sai näiteks köögi taustasein lahenduse objektil. Nägin kivi järkamise jääke ja otsustasimegi köögiseina nendega katta. Sein sai kitsaste paekiviplaatidega ülejäänust hoopis erineva rütmi. Tegu on sellesama materjaliga, mis on kasutusel mujalgi, aga tema mõju on hoopis rafineeritum.
Kui me arhitektuuris loome korrapära, siis selles on vaja leida ka korrapäratust. Olen avastanud, et looduskivi kutsub oma mustreid jälgima. Need mustrid ei ole inimese loodud, need ongi sellised, nagu nad looduses on tekkinud. Aastate jooksul võid looduskivi vaadata ja ikka ja jälle leida selle mustris mõne uue koha. See mõjub ajule huvitavalt. Näiteks mõnel paekivil on sees väga toredad fossiilid. Siit meenub veel üks nüanss. Looduskivi puhul on pinnaviimistlused väga olulised: on üks asi, kui ta on poleeritud, ja hoopis teine, kui lihvitud või põletatud pinnaga. Kõige levinum on poleeritud pind, mis minu jaoks on isegi lämmatavalt luksuslik, samas kui lihvitud pind mõjub looduslikumalt, sametisemalt ja pehmelt
Kas selle materjali kohalikkus on sulle oluline?
Praegu ei taha ma end piiritleda sellega, et valingi ainult selliseid materjale, mis meil siin kodumaal olemas on. Aga samas on ka nii, et avad ühe ukse, näiteks et hakkad kohaliku paekiviga töötama ja õpid seda tundma, siis leiad selle kasutamiseks veel väga palju variante. Sellega on nii nagu inspiratsiooniga – pead lihtsalt tööd tegema ja siis ta tuleb.
Hanna Karits, sisearhitekt
RAHVUSRAAMATUKOGU REKONSTRUEERIMINE
Projekteerija: Sirkel & Mall
Peatöövõtja: Ehitus5ECO
Suurus: 45 000 m²
Funktsioon: raamatukogu
Ehitus: 2022–…
Asukoht: Tallinn, Eesti
Maksumus: u 90 000 000 €
Tellija: Riigi Kinnisvara
Kas paekivi ulatuslik kasutamine rahvusraamatukogu hoones on renoveerimisel lisakeerukuseks?
Kuna oli teada, mis töid tuleb teostada, siis mingit paekivist tingitud lisakeerukust ei esinenud. Erinevus tavapärastest fassaaditöödest on üksnes see, et paekivitöödel peab arvestama tööde planeerimisel asjaoluga, et hilissügisel ja talvel neid töid teha ei tohiks. Hilissügisesel ja talvisel ajal töötasime hoones sees asuvate paeseintega.
Rahvusraamatukogu ehitamisest on möödas 30 aastat. Kuidas on materjal ajale vastu pidanud?
Fassaadidel oli olukord rahuldav. Piirkonniti oli varasematest katuse ja parapeti läbijooksudest tingituna olukord veidi kehvem, kuid ka neid osi sai korrastada. Interjööris oli olukord parem. Fassaadi plommimiseks ja asendamiseks kasutasime uute avade lammutamisel saadud korralikumaid vanu kive. Amfiteatri seinte paekivi vahetati välja täies mahus, sest aluskonstruktsioonid vajasid täiendavat tugevdamist. Selle lammutusest välja sorditud korralikumat paekivi sai kasutada fassaadi remontimiseks ja hoones sees vanade seinte lappimiseks. Seevastu balustraadidel sai olemasolevast materjalist säilitada ainult umbes 70%. Ülejäänud balustraadid tuli ehitada uuest materjalist. Märkimisväärses mahus uut paekivi projektis ei lisandunud, pigem oli tegu mõne seinajupi pikendamise või kõrgemaks ladumisega. Küll aga on paekivi interjööris nüüd paremini eksponeeritud.
Milline perspektiiv on teie meelest sarnastel paekivi kasutamise viisidel nüüdisaegsetes hoonetes?
Isiklikult ma ei usu, et tulevikus ehitatavates hoonetes kasutataks paekivi nii suures mahus nagu rahvusraamatukogu hoone puhul. Põhjuseks ennekõike paetööde suur tööjõumahukus, selleks tööks kuluv aeg ja sesoonsus ning kvaliteetse paekivimurdude toodangu nappus. Kuigi arhitektidele pole need argumendid muidugi kunagi määravad olnud ega saa seda ka tulevikus olema. Väiksemates mahtudes jääb paekivi kindlasti ka tulevikus hoonetes kasutusele, sest tegu on ju hea ja kena materjaliga, lisaks veel meie rahvuskiviga. Kui planeeritava hoone nimes on sees sõna „rahvus“, siis küll seal ka paekivi mingis mahus koha leiab.
Priit Õunapuu, ehituse projektijuht
VANA-KALAMAJA TÄNAV
Arhitektuur: Kavakava
Projekteerija: K-Projekt
Pikkus: 1,1 km
Funktsioon: tänavaruum
Võistlus: 2017
Ehitus: 2022–2023
Asukoht: Tallinn, Eesti
Maksumus: 10 000 000 €
Tellija: Tallinna keskkonna- ja kommunaalamet
Mis vahet seal on, mis materjaliga tänavaid sillutatakse, kas mõne looduskivi või betoon(kiv)i või asfalti või millegi neljandaga?
Elades linnas, kus küsimus on alles selles, kas tänav üldse on läbitav, ei ole sillutise materjal jalakäija jaoks justkui prioriteet. Aga võib-olla just seetõttu kannabki materjalivalik tugevat signaali, sest näitab suhtumist kasutajasse. Oleme Kavakavas sellest koolkonnast, kes arvavad, et igal materjalil on oma koht ja üht ei tasu teiste arvelt idealiseerida. Näiteks kui meid igal pool ei ümbritseks küllastumiseni asfalt, siis tunduks asfalt täiesti geniaalne unistuste materjal. Päris ilma looduskivita on aga raske ilusat sillutist saada: sealt tuleb faktuur, värv ja kõik see, mis pinna elama paneb. Looduskivi eelis on tema igavene kestvus ja taaskasutatavus. Kuna looduskivi on teistest materjalidest kallim, siis on see ka lihtne viis osutada koha tähtsusele või näidata oma respekti kasutaja suhtes.
Mil viisil mõtlete (sillutis)materjale valides nende päritolust?
Sillutiste puhul ei ole meil mõttesse tulnud kasutada mingeid eksootilisi materjale, sest maapind on kohaga kuidagi eriti seotud. Valik on ikka betoon, asfalt, tellis, ja kui raha on, siis graniit – materjalid, mis teoreetiliselt on siinsamas lähiümbrusest saadavad. Praktikas aga ei ole arhitektil praegu hoobasid materjali geograafilist päritolu määrata. Meie referentsgraniit võis olla Kuru kivimurrust Soomes, aga kui ehitaja leiab piisavalt sarnase kivi Hiinast, siis tuleb see sealt.
Foto: Mattias Malk
Foto: Maria Luiga
Foto: Wikimedia Commons
Kas sillutisel saab olla või võiks olla linnale sümboolne väärtus või eriomasus?
Tallinnas ei ole oma tüüpsillutist välja arenenud. Esimene eeslinnades laialt kasutatud jalakäijatee oli munakivide vahele laotud 1 × 1,5 arssinasuurustest paeplaaditest (71 × 107 cm). Sarnast tüüpi sillutise edasiarendus on siiani valdav näiteks Kopenhaagenis. Kuna Kopenhaagenis oli materjaliks vastupidav graniit, siis on seal tänavaid jätkuvalt sama põhimõttega edasi sillutatud, ning omal tagasihoidlikul moel on see midagi, mis sügavalt Kopenhaageniga seostub. Tallinnas kasutusel olnud nõrgemad paeplaadid asendati asfaldiga, nii et sellist isetekkelist tüüpsillutise arengut ei ole olnud. Paekivi ei ole loomupäraselt hea sillutuskivi. Hea sillutuskivi on see, mida saab kasutada ikka ja uuesti sadu aastaid, nii nagu munakivi vanalinnas, et võtad üles ja siis paned jälle tagasi. Panime Vana-Kalamaja tänavale ühe näidispaeplaadi, mille juures saab Kalamaja muuseum rääkida lugusid Tallinna sillutiste ajaloost. Seal saame ka jälgida, kuidas paeplaadil läheb, ja kui talle keegi kogemata soola peale ei raputa, siis ta ikka mõnda aega vastu peab.
Sillutise eriomasus ei pea tingimata olema uhke ja silmatorkav, nagu seda on kuulsad Lissaboni mustvalged kivimustrid. Eriomasus võib olla ka nüanss: näiteks kasutasime Vana-Kalamaja tänava platsidel looduskivi pinnatöötluseks täksitud pinda, mille eeskujuks olid raekoja kaaristu alused käsitsi täksitud plaadid. Tänapäeval tehakse seda töötlust küll masinatega, aga siiski jääb see palju nüansirikkam ning mõnusalt rohmakam kui tavaline põletatud pind.
Siiri Vallner, arhitekt
PÄISES: Kuressaare päevakeskus, Molumba. Foto: Tõnu Tunnel
AVALDATUD: MAJA 1-2024 (115), peateema KIVI
