Ruumi ringlusest vestlevad Eve Komp ja Liina-Liis Pihu

Inimeste ruumivajaduste muutumine tähendab küll seda, et nad arvavad vajavat üha enam ruumi, kuid mingist hetkest alates pole pidev kasv ja laienemine enam jätkusuutlik. Kui ühe väikeriigi rahvastik kahaneb, siis kuhu, kui palju ja mida on mõistlik ehitada?

Eve Komp (EK): Kahaneva rahvastiku kontekstis võib laias laastus väita, et iga kord, kui ehitatakse uus hoone, jääb kusagil mõni ruum tühjaks. 

Liina-Liis Pihu (LLP): Jah, inimeste ruumivajaduste muutumine tähendab küll seda, et nad arvavad vajavat üha enam ruumi, kuid mingist hetkest alates pole pidev kasv ja laienemine enam jätkusuutlik. Kui ühe väikeriigi rahvastik kahaneb, siis kuhu, kui palju ja mida on mõistlik ehitada? Olles viimasel ajal palju kokku puutunud kasutuseta hoonetega, on tekkinud tunne, et ehitustegevust tuleks tugevalt ümber mõtestada.

EK: Riigi poolt rahvale ehitatu on tihti mastaapne nii mõõtmetelt kui ka eelarvelt, aga ka mõju poolest. Riigi rajatud ehitistele on kodanikel suured ootused ja parima tulemuse saavutamiseks läbitakse enne hoone valmimist pikk ja aeganõudev protsess, alustades poliitiliste otsuste, uuringute ja arhitektuurivõistlusega ning lõpetades ehitushanke elluviimisega. Väidetavalt on demokraatia üks aeglasemalt toimivaid riigikordi, seega on ka demokraatlik ruumipoliitika aeganõudev. Võrreldes riigi ehitatavate projektide realiseerimise protsessiga on üldine ühiskonna areng kiirem ning muutused inimeste igapäevases ruumikasutuses tempokamad. Kas ja kuidas peaks riik ajaga kaasas käima?

LLP: Riigi poolt ehitatu võiks ühest küljest olla „ajatu”, kaotamata oma väärtust ka tulevaste põlvede silmis, teisalt on oluline, et planeeritud keskkonnas oleks kohanemisruumi. Loodavat keskkonda reguleerib seadusandlus ja poliitilised otsused. Suuremad ruumilised eesmärgid sätestatakse üldsõnaliselt arengukavades ja üldplaneeringutes. Kiirelt muutuvad kohalikud olud ei taha aga sageli nendesse raamidesse mahtuda ning ei ole selge, kuidas kohalikku eluolu muutuste keerises heana hoida. 

EK: Jah, siin on oluline skaala: 1000 uut välisliitlasest sõjaväelast või pankrotistunud tehas väikeasulas, tühjaks jäänud talu või kortermaja äärelinnas vajavad ilmselgelt ruumi ümbermõtestamisel erinevaid lähenemisi. Üks viis leida uusi kasutusvõimalusi on ajutised ja teisel viisil funktsioneerivad sekkumised, mida oleks võimalik kiiremini teostada ja tulemusi analüüsida. Need ajutised sekkumised saavad olla katselaboriks tulevatele püsivatele kasutustele.

LLP: Seda, millist ruumipoliitikat toetab riik, näeb hästi rahastamise vaatepunktist. Toetuste või maksustamise kaudu saab riik suunata ruumilisi arenguid. Näiteks on riiklikud toetused hoonete lammutamiseks praegu suuremad kui toetused, mida kultuurimälestiste omanikud saavad taotleda olemasolevate hoonete korrastamiseks. Kuna lammutamine on üldjuhul palju odavam ja lihtsam kui rekonstrueerimine, siis on lammutusprotsess selgelt võimendatud võrreldes renoveerimisega. Ressursside selline jaotus on loonud ebavõrdse olukorra. Kuidas aga otsustada, milline ruum tegelikult vajab lammutamist ning mis väärib korrastamist, pidades silmas kogu riigi hoonefondi? Ühest küljest on rahvaarvu vähenemise tõttu küsimuseks tühjadele ruumidele kasutaja leidmine, teisalt aga ei vasta olemasolevad ruumid tänapäeva nõudmistele. 

EK: Kinnisvaraturg tegeleb üldiselt vaid aktiivselt müügis oleva või üüritava ruumiga, ometi on palju neid, kes ei oska oma kinnisvaraga mõistlikult ümber käia ning hooned seisavad lihtsalt tühjalt. Mida kauem seisab ehitis kasutuseta ja hooldamata, seda kiiremini halveneb selle seisukord ning uuesti kasutusele võtmine muutub järjest keerukamaks.

LLP: Omanikul on kohus oma vara eest hoolt kanda. Hoolitsemise kohustuse võiks omanik ilma tulu saamata lepingu alusel edasi jagada, pakkudes omalt poolt ruumi kasutamise ajutist võimalust. Sellist „ilma tasuta” pakkumist saaks riik omalt poolt seadusandlusega toetada, üüri või rendileppe alternatiivina.

EK: See, et ruum on tühi ja kasutuseta, on loomulikult subjektiivne tõlgendus – ruume võidakse kasutada ka mitte-ettenähtud viisil ja omaniku loata. Sageli ei taheta märgata selles peituvat elu – kodutuid või skvottereid. See, kas ruumi kasutatakse sellisel juhul parimal viisil, on iseküsimus. Milline on tõeliselt hea ruumikasutus ja kas seda on võimalik mõõta?

LLP: Enne uue ehitamist või vana lammutamist võiks uurida ruumikasutuse harjumusi ja vajadusi. Kas me tõepoolest kasutame olemasolevaid ruume nii hästi kui võimalik? Linnaruum, millega igapäevaselt kokku puutume, muutub paratamatult harjumuspäraseks. Paljud meist ei tule selle pealegi, et võiks midagi muuta. Igaühel meist oleks aeg-ajalt kasulik nii isiklikust perspektiivist kui ka pere, ettevõtte, omavalitsuse või riigi vaatepunktist oma ruumikasutust auditeerida. Kui palju aega kulub iga päev kodust tööle ja tagasi liikumiseks? Kas töötajad on tööruumidega rahul? Kas teenused on käeulatuses? Võib-olla piisaks uue hoone ehitamise asemel hoopis inimeste läbimõeldud ümberpaigutamisest olemasolevates ruumides? 

EK: Kas eestlane on valmis eraomandit jagama, tegema vahetust naabriga või kolima hoopis teise linna? Kuidas hoida hajaasustusega Eestit hästi toimivana? 

Passiivselt ootavate tühjade ruumide saatus on tavaliselt nukker. Nende tegelik seisukord, arv ja asukoht on selgelt kaardistamata.1 Üleriiklikult on ehitiste andmed koondatud Ehitisregistrisse ja neid saaks täiendada vastava infoga – seisukord, võimalused. Siin on olemas mõttekoht – kuidas vakantset ruumi kasutada. Fakt, et meil on ruumi rohkem kui inimestele hädavajalik, jätab ruumikasutusse teatava vabaduse, võimaluse kasutada vaba ruumi katselava ja mängumaana.

Katsetused ruumis ja ruumiga võiksid olla loomulik osa planeeritud ruumiloome strateegiast. Kui riigi kavandatava ruumi sündimine on tihti pikaldane protsess, siis saab riik dünaamikale kaasa aidata näiteks ajutiste ruumikasutuste soosimisega. Miks mitte suhtuda ruumiloomesse kui mängulisse katsetusprotsessi?

LLP: Hinnangute andmise asemel tuleks luua soodsad tingimused dünaamiliseks ruumikasutuseks erinevatele kasutajagruppidele ja alustada seda ajutise kasutuse võimaldamisega. Ruumid on loodud vastama inimeste vajadustele. Kui aja jooksul vajadused muutuvad (tekivad uued elamise ja töötamise viisid, muutuvad hoiakud ja harjumused, väheneb inimeste arv), pole ruumide esialgselt planeeritud kasutusviisid enam sobivad ning ruumid tuleb ümber mõtestada, pakkudes välja alternatiivseid kasutusviise. Levinud näiteks võib tuua nii Eestis kui ka mujal Euroopas populaarse tööstusalade ümbermõtestamise – näiteks Telliskivi või Noblessner –, kuhu on toodud kontorid, stuudiod, teenused, elamine.

EK: Nagu oma magistritöödes oleme järeldusele jõudnud, on tühjalt seisvates majades või kruntidel alati peidetud võimalusi – need tuleb lihtsalt üles leida. Kui omanik ise ei näe oma kinnisvaral „mängulisuse potentsiaali” või alternatiivseid kasutusvõimalusi, tuleks aidata nad kokku viia nendega, kes näevad ja tahavad neid võimalusi kasutada, samuti neid selles toetada. Riik saaks selles osas just infovälja tekitamise ja juriidilise nõustamisega kaasa aidata. Ajutise kasutamise võimalusi tuleks planeeringutes teadlikult alternatiivina käsitleda, seades maa või hoone kasutusele paindlikumad nõuded kiiresti muutuvas maailmas.

EVE KOMP ja LIINA-LIIS PIHU on noored arhitektid, kes muu hulgas tegelevad tühjade hoonete temaatikaga ning on Ruumiringluse algatuse eestvedajad. Liina-Liis tegeles oma magistritöös tühjade hoonetega Eestis, otsides vastust küsimusele “lammutada või mitte?” Eve Kompi magistritöö “Linnapausid” uuris seisma jäänud linnaruumide potentsiaale. Ruumiringlus uurib tühjade ruumide kasutusele võtmise võimalusi ja tegeleb selleteemalise infovõrgustiku loomisega. Ruumiringlus on sündinud koostöös Linnalaboriga ning sellega on seotud lähestikku seisvate erialade spetsialistid: arhitektid, urbanistid, sotsioloogid, ruumipsühholoogid.

AVALDATUD: Maja 89-90 (suvi 2017), peateema Muutuv

JAGA