Inimeste ruumivajaduste muutumine tähendab küll seda, et nad arvavad vajavat üha enam ruumi, kuid mingist hetkest alates pole pidev kasv ja laienemine enam jätkusuutlik. Kui ühe väikeriigi rahvastik kahaneb, siis kuhu, kui palju ja mida on mõistlik ehitada?
Suures neoliberalistlikus peapöörituses tormasid inimesed võtma laenu, et osta betoonist kortereid ning tagatise saamiseks müüdi väga paljud tagastatud suguvõsa põlistalud, maad ja metsad. Siiani on taluarhitektuuri vaadeldud peamiselt nostalgilise pilguga ning vanade majade taastamist vahel lausa mõistetud kui romantilist minevikuihalust. Uues globaalses situatsioonis kannavad aga vanad käsitööna valminud puit- ja kivihooned uut tähendust, mis siiani ei ole ülearu palju tähelepanu saanud. Mida on nüüdisajal õppida rehielamu arhitektuurist?
Kaija-Luisa Kurik annab ülevaate muinsuskaitseameti ning Norra kultuuripärandiameti 30-kuulise partnerprojekti „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine kultuuripärandi kaudu“ tulemustest ning püüab lahti mõtestada pärandihoiu valdkonna, urbanistika ja kestliku arengu järjest tihedamaid seoseid.
Baltikum kui identiteediraasuke paistab veidi nagu taskusse unustatud kurioosum, mille teatud intervalli tagant taas avastame. Küsisime tervelt hulgalt Eesti, Läti ja Leedu arhitektidelt, arhitektuuribüroodelt ja teist sorti ruumipraktikutelt: mis on teie lemmik ruum, ruumiline olukord või tunnusjoon, mis näib omane just Baltimaadele (või ühele neist).
Territooriumist lähtuv projekteerimine väärtustab ressursside ammutamise asemel seotust. Bioregionaalse projekteerimise teemal arutavad Clara Kernreuter Atelier LUMAst ja Maria Helena Luiga kuidas.worksist.
Kui ületada liha paradoks ning teha nähtamatuks muudetud loomatööstuse tegelikkus pisutki nähtavamaks, võiks ju olla mõeldav liikuda toitumisviiside poole, mis ei vaja loomade ekspluateerimist.
Snøhetta projekteeritud elu- ja kontorihoone Vertikal Nydalen Oslos kompab tänapäevase loomuliku ventilatsiooni lahenduse piire. Kirjutab Ott Alver.
Peale puude elab ka 70% Eesti inimestest linnas või linnalises keskkonnas — kas hingata puhast õhku ei olegi nende inimõigus?
Paula Veidenbauma ja Diāna Mikāne küsivad, kuidas rääkida raudteest, mis praegu eksisteerib üksnes meie kujutluses, aga sellest hoolimata on meie igapäevaelus vägagi kohal.
