Toomas Paaver tunnistab, et mõne teema lahendamine ruumilises planeerimises võibki tunduda võimatu, kuid see võimatus ongi temas alati huvi tekitanud. Toomase mõtlemist iseloomustab ruumiline struktueeritus, võime leida keerulistes seostes põhjuslikkus, mis annab ta mõtlemisele ja argumentatsioonile erilise haarde. Kas olekski võimalik nii mitmekülgse teemaga, nagu toimiv ühisruum, teisiti tegeleda?
Intervjueeris Kaja Pae
Mis on sinu jaoks olulised, meeldivad kohad (pean silmas välisruume) Eestis? Miks need ruumid sind kõnetavad, milles peitub nende väärtus?
Välisruumile mõeldes vaatan pigem ruumide struktuuri kui mõnda üksikut ruumi. Kui sellele küsimusele hoolega mõelda, siis tuli esmalt mulle pähe üks võrdlus. Hoonet saab samuti vaadata kui ruumide struktuuri. Sealt saab ju otsida mõnda eriti meeldivat siseruumi, aga arhitekt hooneid tavaliselt nii ei vaatle. Ka hea välisruum koosneb paljudest erinevatest ja samal ajal koostoimivatest ruumikestest. Väikeste ruumide suurem struktuur on tähtsam kui väike ruum üksi. Välisruumi projekteerimise-ehitamise mõttes on hoonetega võrreldes oluline näha, et välisruum ei teki ühekordse ehitamise tulemusel. Mingit osa välisruumist saab ehitada ja ümber ehitada, aga välisruum alati jätkub ikkagi paljudes suundades ja seda ka hoonete sisse. Iga külgneva hoone ehitamine, lammutamine, ümberehitamine või funktsioonimuutus vormib ka välisruumi. Huvitav on ehk see, et kui otsida meeldiva koha näiteid, tulevad mulle silme ette erinevad kohad vanade linnaosade struktuuris, olgu need tänavad, hoovid või platsid.
Oled maininud Tallinna glassiipuiesteed kui enda jaoks olulist siduvat ruumi, ka Tallinna peatänava projektis, milles osaled, on glassiipuiestee terviklikkuse taastamisel oluline roll. Mulle tundub, et ühiskonnas eriti ei osata suures mastaabis eripäraseid siduvaid-struktureerivaid ruume teadvustada ning keerukas on neid tänases ruumiloome praktikas üksikute projektida kaupa järk-järgult ellu viia. Kas selgitaksid mõne näitega siduvate ruumide väärtust ja võtmeküsimusi nende loomisel?
Bastionivöö välispiirile rajatud glassiipuiestee taasavastamise juures on Kavakava arhitektide roll suurem kui minul, sest nad taipavad eriti selgelt märgata selliseid ruumilisi elemente ja nende võimalusi tulevikuruumis. Ka mina olen selle puiestee osi alati vaistlikult pühaks pidanud, kuid enne koostöös peatänava visiooni tegemist ei teadvustanud ma seda niivõrd jõulise elemendina. Nüüdseks olen muutunud glassiipuiestee andunud fänniks. See on oma olemasoluga vaikselt linnakeskuse struktuuri loonud juba kaugelt üle sajandi ning avaldanud suurele hulgale üksikutele projektidele märkamatut mõju, mida nende loojad pole tihti teadvustanudki. Tuleviku jaoks seisneb suurim väärtus selles, et juba olemasolevate seoste abil linnaruumiga võimaldab ta väga odavate liigutustega teha Tallinna kesksest osast peaaegu inim-mõõtmelise linna. Pean hea linna loomisel määravaks, kuidas ruum aitab oma terviklikkusega inimest juhtida ja samas vaheldust pakkuda. Tundub, et kui inimene ei pea mõtlema teeotsimisele ning tal ei hakka ka igav, siis kaugused muutuvad lühemaks. Glassiipuiestee ümbrusel on võimas vaheldusrikkus juba olemas, aga terviklikuna tunnetatav jätkuvus on üksnes lõiguti, nagu näiteks Kultuurikatlast Balti jaamani. Nüüd on kõige tähtsam parandada ajaga tekkinud vead ehk katkestuskohad liiklussõlmedes, rõhutades puiesteesuunalisi teeületusi. Viru väljak on näiteks üks katkestuskohtadest. Edasi tuleb luua kogu ringil läbivalt ühtne ja jätkuv ruumitunne, täiustades olemasolevat alleed ühtsete katendite, linnaruumielementide ja puuduvate puudega. Kui seda teha, siis toome teineteisele lähedale suure osa Tallinna sümboolse tähtsusega hooneid, näiteks Estonia teater, Viru keskus, Rotermanni soolaladu, Linnahall, Kultuurikatel, tulevane EKA, Balti jaam, Rahvusraamatukogu, Linnavalitsus jne, pluss kogu vanalinn. Et visioonist asja saaks, tuleb targasti siduda iga hargnev tänav ‒ nende hulka muide kuulub ka Soo tänav, mis saigi nagu näitena ette ära tehtud. Igatahes niisuguse siduva-struktureeriva ruumi elluviimise võtmeküsimuseks ei saa olla mõni planeering ega üksik ehitusprojekt, vaid see saab olla tahtejõuline aastatepikkune töö kellegi poolt, kellel on võimalus jooksvalt sekkuda igasse asjassepuutuvasse toimingusse.
Oled üsna eriline arhitekt selles mõttes, et oled otsinud mitmesuguseid võimalusi avaliku ruumiga tegelemiseks, töötades erinevatel positsioonidel. Sinu tegevuses joonistub välja selge püüd leida, kuidas arhitekt üldse saaks avaliku ruumi loomises viljakamalt ja mitmekülgsemalt kaasa rääkida. Mida sa tooksid välja suurimate kitsaskohtadena Eestis, mis hea avaliku ruumi kavandamist ja realiseerumist pärsivad?
Tundub, et üksikuid kitsaskohti ei saagi välja tuua, sest tänapäeva Eestis ei olegi olnud mingit teadlikku terviklikku tööd avaliku ruumi arenguga. Seda sõna on kasutatud sageli pigem kõlava väljendina, et midagi ilusamaks rääkida. Head asjad on juhtunud pigem heade juhuste kokkulangemise või üksikute entusiastide, arhitektide või ametnike tegevuse kaudu. Mulle on tundunud ühiskonna arengule oluline ja olen lausa pidanud enda missiooniks, et kodanikud või ametnikud mõistaksid paremini arhitekti töö olemust. Ja samal ajal, et arhitektid aimaks paremini, mis on lihtsale linnaelanikule tähtis. Võib vahest öelda, et kui valitsevad mõistmatus ja vanad kinnisideed, siis selline olukord vist pärsibki kõige rohkem.
Kas kirjeldaksid veel oma vahendajatööd arhitektuurivalla ja ühiskonna vahel? Mis teeb selle tõlketöö keeruliseks?
Näiteks kui töötasin ministeeriumiametnikuna, kuulsin seal palju umbusklikke väiteid arhitekti kutse kohta, näiteks „arhitekt tahab alati endale monumenti püstitada” või isegi, et „arhitekt tahab olla jumal” ja samal ajal hoopis seda et „arhitekt on lits arendaja käte vahel”. Selge see, et niisuguste veendumustega isikule on keeruline arhitekti elukutse olemust selgitada. Olgugi et neis väidetes leidub vahel ka terake tõtt, ei paku need väitjad välja midagi, mis suudaks ühiskonnale arhitekti tööd asendada. Tavaliselt arhitektid ise ei viitsi asjatundmatutega vaielda, vaid teevad rahulikult oma tööd edasi. Aga samal ajal kirjutavad arhitekti kutset mittemõistvad inimesed dokumente, mis korraldavad arhitekti tööd või muudavad mõtlematult elukeskkonda. Minu silmis on see olnud teema, millega tegelemine on vajalik. Näiteks tekkis mul juba ammu hasart otsida igasugustesse dokumentidesse arhitekti töö olemusega sobituvaid sõnastusi ning nende eest kirglikult seista. Sest kui ühiskond on imbunud läbi ekslikest veendumustest ja umbusust, siis see ei saagi normaalselt toimida ega ruumi tervikuna paremaks arendada.
Positiivsema poole pealt näen ühiskonnas ka märke, kuidas mõistmine tasapisi paraneb. Näiteks tahan kiita ETV saatesarja „Ruum” (eestvedajad Eesti Arhitektuurikeskus ja Ylle Rajasaar, toimetaja Piret Jürman, režissöör Marta Pulk), mis suudab veenvalt edasi anda, kuidas arhitekti töö pole niiväga teoste loomine ega tellimuste vormistamine, vaid on selgelt suunatud inimestele ja kogu ühiskonnale. Ja ma ei saa jätta lõpuks ütlemata, et olen püüdnud ühiskonnateadvusest maha võtta kinnisideed arhitektist kui kõikvõimsast planeerijast, sest sellist ei saagi olemas olla. Selle asemele olen püüdnud pakkuda mõtestust, et lisaks hoonetele töötab arhitekt ka avaliku ruumiga, pluss nende omavaheliste seostega, ülesandepüstitustega selleks tööks ja ruumiliste seoste tunnetamisega laiemalt.
Avalikust ruumist rääkides kõlab vahel ka põhjendatud mure, et Eesti ei muutuks n-ö igavaks põhjamaaks, üksluiselt mõjuvad näiteks autoteede kõrvale tekkinud standardse lahendusega kergliiklusteed – kuigi plaanitud hea eesmärgiga võimaldada tervislikumat liikumist, mõjuvad need ometi kui mitte-kohad – anonüümsuse tõttu ei pruugi vahet teha, kas asud Saaremaal või Võrumaal. Meie kirju ajalugu annab ometi ainest palju omapärasemaks avaliku ruumi käsitluseks, arvestades meie soome-ugri, põhjamaiseid ja Ida-Euroopa kihistusi. Mida sa tooksid välja Eesti avaliku ruumi omapäradena? Kuidas saaksime vältida avaliku ruumi formaliseerumist, mis mõneski heaoluühiskonnas toimub?
Kindlasti saab arendusprojekte mitmekesistada, kui avaliku ruumi projekteerimises lisada insenertehnilisele lähenemisele loominguline arhitektitöö, mis on kahtlemata vajalik, aga see oleks liiga tavaline vastus, mis ütleb vähe. Ma alustaks siin veelgi laiemast printsiibist: Üks ajastu toodab ühesugust ruumi. Mulle tundub, et vähemalt mingis mõttes on see vääramatu ning isegi määravam kui projekteerija valik. Mulle tundub, et koha eripärade ja ruumi mitmekesisuse loomisel on kõige tähtsam hoopis suhestumine eelmiste ajastutega, sest igal pool oli midagi juba enne olemas. Ajastud peavad üksteist täiendama. Ja ma arvan ka seda, et mõttetu on soovida, et kogu ruum oleks uus ja nii-öelda korralik. Nagu eluterves linnas elab kõigis vanuses inimesi, võiks ka ehitatud keskkond näidata ealist mitmekesisust. Osa ruumist peabki olema rohkem või vähem lagunenud, võsastunud ja vana. See võib käia nii hoonete kui kergliiklusteede kohta. Eestis on kõik alati arenenud aeglaselt ja enne suurte planeeringulahenduste elluviimise lõpetamist on mingi uus ajastu jõudnud peale tulla. See on paljuski suurendanud meie keskkonna mitmekesisust, aga samas vahel ajanud ruumi võibolla liiga segaseks. Jõuan siit näiteni, et mul pole midagi selle vastu, õigemini isegi meeldib, kui üks uus kergliiklustee jätkub mingis punktis lihtsa vana kruusarajaga, mida võibolla isegi kasutati samal otstarbel aastakümneid tagasi. Tähtis on teha nii, et ükski uus tee ei lõpeks nii-öelda ajutises tupikus. Kui mõelda nii, et igal ajal lisatav iga uus ehitis seob iga kord ruumi kokku, siis seomegi ajastuid ja väldimegi formaliseerumist, sest kõike korraga nagunii ehitada ega isegi remontida ei jaksa, aga ruum peab paremaks muutuma. Ühesõnaga minu arvates võiks Eesti rahulikult ja julgelt eripärana rõhutada oma väiksust ja vaesust, sest see on tegelikult meie tugevus, kui oskame hinnata olemasolevat. Niisiis võiks sõnastada ühe Eesti ruumi arenguks, eripärade esiletoomiseks ja formaliseerumise vältimiseks sobiva põhimõtte: liigume edasi väikeste, aga asjalike sammudega.
Su vastusest tuleb välja, kuivõrd suur ressurss on aja kulg arhitektile ja kui väärtuslikud on ajalised kihistused paratamatu eripalgelisuse ja sidemevõrgustiku tõttu. Ometi me ei oska seda ajalist dimensiooni praeguses planeerimissüsteemis hästi käsitleda.
Ma arvan, et praegune planeerimissüsteem ei kõlbagi selleks. Selle kõige suurem olemuslik vastuolu seisneb pärast pikka ja pidulikku menetlemist toimuvas kehtestamise otsuses. Selline otsustusmudel justkui üritaks aega seisma panna. Aga aeg teatavasti seisma ei jää, ükskõik kui vägeva seaduse jõul. Pärisruum elab edasi ja muutub, inimeste arusaamad arenevad, arhitektide visioonid uuenevad ning isegi see kivisseraiutud paber elab ja moondub läbi tõlgenduste. Praktikas on tõlgenduste aluseks ja seeläbi kehtestamise põhiliseks mõjuks kellegi õigustatud ootused millelegi, aga mitte heale ruumile, sest hea ruum on ses süsteemis liiga udune asi. Aga enamik inimesi ei aima, et tegelikult on ehitusõigused ja sihtotstarbed veelgi udusemad, kuigi näiliselt on need väga ranged. Need kehtestamised tekitavad ühiskonnale petliku usu, nagu selle abil loodakski ruumi, kuid elu käib teisiti. Hea küll, tegelikult on mul kogemusi, et nende kehtestatud dokumentidega saab ka elada. Seda aga ainult siis, kui tõlgendamisega tegelevad ruumiliselt, loominguliselt ja osavalt üldistes huvides mõtlevad ametnikud. Ühesõnaga tahan öelda, et kõige rohkem vajame loomingulisi ametnikke avalikku sektorisse. Ruumiline planeerimine jääb vajalikuks ka tulevikus ja see peab kindlasti muutuma vabavormilisemaks, aga tuleviku õigusloomes loobuksin ma kehtestamisotsustega tekkivatest pikaajalistest ehitusõigustest üldse, sest need on justkui 20. sajandi taak. Praegu ei tundu ühiskond veel piisavalt küps sellest arusaamiseks, aga küll selleni kord jõutakse.
Jätkates ajalises mõõtmes – meil on suhteliselt hästi teadvustatud ajalooliste arhitektuuriobjektide kaitse, kuid me ei oska kaitsta nende seotust kaasaegse suhete ja funktsioonide võrgustikuga (ka linna võrgustikuga), mis on oluline kasutajale ja kasutuses oleku kaudu säilitab ka objekti aktuaalsuse.
Võtame ühe juhusliku päevakajalise näite, millest on liiga vähe juttu olnud. Tallinn algatas just detailplaneeringu uue suurhaigla ehitamiseks Lasnamäele, millega koos kaoksid kõik vanad linnastruktuuri hästi sobitatud haiglad. Kas keegi üldse kuskil mõtleb, kuivõrd suur on selline otsus linnastruktuurile ja linnaelule ning kuivõrd väike ja vähemäärav on seejuures ühe Lasnamäe krundi detailplaneering? Viimasest saame teada korruste arvu ja ehitusaluse pindala, aga keda see huvitab? Inimest huvitaks, mis juhtub edasi vana haiglavõrgustikuga, mugavad teekonnad haiglatesse ja kas eriarsti juurde jõudmiseks peabki edaspidi spetsiaalselt minema äärelinlikku kombinaati.
Mida pead oma huvitavamateks või tähenduslikumateks tegevusteks avaliku ruumi vallas? Millised tulemused on sind ennast üllatanud?
Kui võtta tähendusliku näitena ühiskondlik tegevus Kalamaja asumisiseste tänavatega, siis mulle on olnud üllatuseks, et Soo tänavaga tehtud muudatus leidis niivõrd suurt märkamist. Kunagi 2012. aastal, Telliskivi seltsi aktiivseimal ajal, kui tegevust tänavatega läbi mõtestasin, siis nägin esmajoones olulise esindusobjektina Vana-Kalamaja tänavat, millega uskusin, et muutus võiks leida suurt tähelepanu. Vanalinna ja mere hea ühendustee mõjuks ülelinnaliselt olulisena. Nüüdseks paistab, et linn on ka Vana-Kalamaja algatuse kenasti üle võtnud, aga see võttis aega. Soo tänavaga tegelemine tundus siis hoopis justkui ühe elementaarselt vajaliku probleemi kiire äralahendamine, umbes nagu koduümbruse kordategemine. Soo tänav ehitati 2013 valmis ja see täitis mõneti sellesama eesmärgi, mida omas mõttes olin seadnud Vana-Kalamaja tänavaruumi algatuse eesmärgiks.
Soo tänav on saanud märgiliseks näiteks, kuidas saab tänavaruumi muuta erinevatele kasutajatele sobivaks ning kuidas väikeste viimistletud nüanssidega saab teha tänavaruumi inimese jaoks õdusaks. Mis oli su algselt Vana-Kalamaja tänavale seatud algatuse eesmärk ja milles seisneb Soo tänava arhitektuur?
Vana-Kalamaja algatuse missiooniks oli tõsta ühiskondlikku teadvusesse vajadus töötada terviklike tänavaruumidega, mis oli tollel hetkel täiesti null. Tänavaruumide loomisel puudus nii arhitektitöö kui ka koostöö kodanikega, kuigi tänavad moodustavad põhiosa avalikust ruumist. Meeldiv on näha, et viie aastaga on pilt niipalju muutunud, et tänavaruumi teemast vähemalt räägitakse laiemalt. Soo tänav ehitati tookord üliodavalt, linnamööbel jms ei tulnud kõne allagi. Tundub vist üllatav, et seal polegi palju peale asfaldi, aga ruum mõjub. Tagantjärele on see mulle kinnituseks, et ajasin arhitektina õiget asja ühe pisiasjaga, mis nõudis võitlust ka omas ringis, Telliskivi seltsi mittearhitektidest liikmetega. See on madalate valgustite rida tänavaruumi keskel. Julgen arvata, et kui nüüd see valgustirida sealt ära võtta, ümber või kõrgeks tõsta, siis tunduks Soo tänav lihtsalt laia kõnniteega tänav, millel polekski sellist märgilist mõju. Tänavad vajavad mingit läbivat ja õige proportsiooniga ruumilist mõtet, mille järgi ära tunda, et see on just see tänav. Võibki piisata mõnest lihtsast elemendist, eriti kui ehitatakse säästueelarvega. Võibolla tänavaruumi arhitektuur väljendubki selles, et ruumilist lahendust, suuri läbivaid mõtteid ja väikseid nüansse ühekorraga, on tundlikult visioneeritud ja hoolega läbikaalutud.
Oled avaliku ruumi uurinud ses mõttes nagu teadlane, et oled süvitsi tutvunud erinevate jõududega, mis seda voolivad – süvenenud õigusloomesse, tegutsenud Telliskivi seltsi näol aktiivses kodanikuühenduses, olnud Kuressaares linnaarhitekt. Mis on need küsimused ja sõlmpunktid, mis sind praegu kõige rohkem huvitavad? Mille toimimist püüad järgmiseks paremini mõista?
Olen alustanud loomepõhise doktoritöö tegemist, kus ongi eesmärgiks nende väga erinevate tööde omavaheline seostamine ja asetamine laiemasse konteksti. Praegune tööpealkiri on „Arhitekt ühiskondlikes rollides”. Võib öelda, et minu töö ja tegevused on kunagi alanud planeeringutest ja mulle on juba ammu saanud selgeks, et planeeringud tegelikult ei tööta sellena, millena neid kirjeldatakse. Kogu senine praktika näitab, et olulised liigutused tehakse muul viisil. Olgu need investeerimisotsused, rahastamisotsused, asukohavalikud, maatehingud, arengukavad, üldised standardid, koalitsioonilepped või siis hoopis lähteülesanded, ehitusprojektide eskiislahendused, arhitektuurivõistluse tingimused, võistluste žüriide otsused, mõned kodanikuaktiivsused, mingid kokkulepped oluliste poolte vahel jne. Mõnikord harva tehakse ka mõne planeeringuga midagi olulist, aga enamasti koostatakse neid hoopis millegi äravormistamiseks. Vähemalt Eestis on nii. Planeeringuid esitletakse kodanikele kui koostöövahendit, aga tegelikult on ehitusprojektide eskiisid koostööks palju selgemad. Planeeringutel on väga oluline roll, näiteks omandistruktuuri loomisel, võiks olla ka avaliku ruumi üldstruktuuri loomisel ja põhimõtete kokkuleppimisel, aga ikkagi see moodustab pisikese osa ruumiloomisest. Oluline on kõigi mõjurite jooksev silmaspidamine, enne ja pärast iga planeeringut. Näiteks käimasolevat Tallinna peatänava arendust ei ole kavandanud ükski planeering, pigem võib seda projekti isegi pidada vanade kehtivate planeeringutega vastuoluliseks. Ometi usume, et just seda on vaja ning ka linn tõlgendab seekord planeeringuid avalikes huvides, mis peakski olema elementaarne, aga Eestis on see üsna uuenduslik. Muud küsimused lahendab koostöö ja ehitusprojekt. Mul on kujunenud arusaam, et Eestis polegi mõtet unistada süsteemist, milles hoolega menetletud ja kehtestatud detailplaneeringud peaksid olema ruumi arenemise põhialuseks. See ei tööta nagunii ja kui tahta seda tööle panna, siis see käib liiga vägisi ning kipub tootma liiga ühetaolist ruumi. Nüüd ongi kõige huvitavam küsimus, et kui planeeringud ei tööta, siis mida pakkuda asemele. Ega sellele ole lihtne vastata, aga mul on teatud aimdused, millega saan doktoritöös tegeleda.
Kas saad nendele aimdustele pisut valgust heita? Mis aitab teel läbimõelduma avaliku ruumi suunas? Avaliku ruumi teadlik loomine eeldab tegevust erinevates mastaapides – ruumikogemust kujundavatest detailidest suure, üleriigilise pildini ning ruumi mõjutavate tegevusvaldkondade hoomamist ja ühendamist. Avaliku ruumi küsimus on nii struktuurne küsimus, et mulle tundub, et vaja on mingisugust ühisnimetajat või laiemalt arusaadavat idee-eelikut, mis eri mastaape ja valdkondi suudab ühendada ja neid voolida, olles kõigile osapooltele päriselt arusaadav.
Kas „avalik ruum” pole ise piisavalt tugev ühisnimetaja, kui kasutame seda füüsilise ruumi tähenduses ja mõtestame kõiki ehitisi siduva võrgustikuna? Meie seadused ja praktika ei ole osanud seda sõna kasutada, aga selline objekt on ruumis olemas ning võiks olla kõigile arusaadav. Igatahes vajab avalik ruum kui uduste piiridega objekt koos seostega korraga väga üldist ja väga detailset, väga pika ja väga lühikese ajaperspektiiviga jooksvat arhitekti tööd. See erineb mõnevõrra tööst, mille tulemuseks on ehitusprojekt, mille järgi ehitaja ehitab ehitise valmis. Iseenda senise praktika analüüsimisel leidsin ühe koondnime, mis inglise keeles kõlaks public architect. Näen selles praktikas ühiseid jooni ja üldisi eesmärke, mis läbivad erinevaid rolle, mastaape, ajaskaalasid. Üks läbiv joon on selline, et kõigil nendel rollidel on paratamatult seos avaliku sektoriga. Teine on selline, et avaliku ruumiga sügavuti tegelemine, ühiskonna ja õiguste tunnetus ning arhitekti ruumitunnetus üheskoos saavad asendada bürokraatlike dokumentide funktsioonid.
Oma kogemusest tean, et koolis hooneid läbi lahendamata ei teki ka piisavat avaliku ruumi lahenduste tunnetust. EKA arhitektuuriharidus on väga väärtuslik ja vajalik, seda peab hoidma, sest seal antakse elementaarne baas ruumiloomiseks. Doktoritöös saan mõelda, kuidas veel lisada arhitektiharidusele ühiskondlikku tarkust, mis aitab toimetada avalikus sektoris ja muutlikus maailmas. Selliselt, et leiduks piisavalt arhitekte, kes tunneks end vabalt ja loomulikult 21. sajandi ametkondades nende alt üles transformeerimisel, jooksvas töös eraomandi maailmas avaliku ruumiga, selle struktureerimisega ja seoste loomisega, koos oluliste sammude tegemisega õigel ajal ja õiges kohas, nähes inimeste elu, õigusi ja ootusi ning muud olemuslikku ja ajatut.
Oled mitut moodi piire nihutanud ja tõestanud oma tegevusega veel kord, et arhitektuuriga võib tegeleda väga erinevatel viisidel, sa vist hetkel ei teegi ise jooniseid? Kuidas praegusel ajal ja edaspidi arhitektuuriga tegeled?
Joonised tekivad mul üldjuhul kujutluspildis. Ega ma olegi vist arhitekt tavalises mõistes, aga juba see, et minult küsid, annab aluse uskuda, et minusugust on vahest ikkagi arhitektuurile vaja. Ma ehk joonistaks ka natuke, aga mul ei ole enam kuigi täpseid käsi, nagu ka jalgu. Seepärast minu isiklik tulevik on üsna keeruline küsimus, sest minu võimalused on ajaga üha rohkem piiritletud. Õnneks esialgu annab klaviatuuril kirjutada ja olemas on positiivne mõtlemine. Olen sunnitud töökoormusi vähendama, aga Tallinna peatänav ja doktoritöö on plaanis lõpule viia. Tulevase töö vormi kohta ütlen, et mul on kogunenud hulk kogemusi, kuidas vabameelses õhkkonnas saab paljutki arhitektuurist teha sõnadega.
Intervjueeris Kaja Pae
AVALDATUD: Maja 91 (sügis 2017), peateema Ühine ruum
