TAKLANDSKAPET (KATUSEMAASTIK)
Aadress: Sveavägen 44, Stockholm
Maastikukujundus: Johan Paju, Fojab architekter
Hoone: Gert Wingårdh
Valminud: 2015/2016
Katuseala: 3500m2
Katusemaastik Stockholmis on näide niisuguse loodusliku biotoobi loomisest avalikus linnaruumis, mida inimesed saaksid kasutada aastaringselt.
Viimastel aastatel olen püüdnud keskenduda ajas muutuvale looduslikule avalikule linnaruumile. Mul oli võimalus kujundada katuseprojekt Stockholmi kesklinnas, kus Skandia Real Estate Company arendas välja suure kaasaegse bürookompleksi. Nii sain linna „sotsiaalse elupaiga” – koha, kus on põimunud looduslik biotoop ja inimtegevus – ideed ka reaalses kontekstis testida.
Maastikukujundus algas põhjaliku analüüsiga, millega käsitlesime Stockholmi siluetti kõigi tema maamärkide ja pinnavormidega. Nii mõistsime antud konteksti ulatuslikumas mastaabis ning teadvustasime ruumilisust mõjutavaid varjatumaid tegureid. Kõik algab maastiku lugemisest.
Õppides looduslikest biotoopidest
Sveavägen 44 hoone kõrge katus on avatud Brunkebergsåseni oosi jalamile. Kohalikud kliimatingimused on taimestiku jaoks elulise tähtsusega, samuti määravad kliimatingimused, kuidas krunti kasutada. Uurisime krunti, et lähtuda looduslikest tingimustest. Millised on olulised parameetrid ning kuidas nende mõju hinnata? Uurisin kliima, pinnase ja võimalike taimekoosluste (biotoopide) seisukohalt sarnaseid looduslikke paiku, et leida krundi jaoks sobivaid taimekooslusi. Vaatlesin Rootsi mäestike lõunapoolseid nõlvu, kus madal ja vastupidav taimestik on end kivistes ja kuivades tingimustes sisse seadnud.
Kuivõrd soovisin luua just taimestikuga ruumi, tuli mul leida erinevaid biotoope, mis sobiksid kujundusega. Antud projekti nurgakiviks on arhipelaagis leiduvad ronitaimed, mis kasvavad vähesel pinnasel ja peavad vastu äärmuslikule kuivusele. Lisaks sellele kasutasin lubjarikaste alvarite taimestikku, mida leidub looduslikult kahel Rootsi suuremal saarel, Ölandil ja Gotlandil. Seda taimestikku iseloomustab õiterohkus, liigirikkus ning vastupidavus põuale. Vajasin ka kõrgemat puittaimestikku ning pöörasin pilgu Lõuna-Rootsi rannikuvõsale („Krattskog”), mida iseloomustavad põõsaliigid ja tuulest räsitud madalad tammed. Kui võsa aegamisi tiheneb, tekib ka maht.
Eluslooduse biotoopidega töötamise ja nende loomise positiivne mõju peitub selles, et neist lähtuvalt kujundatud maastik ei ole kasutaja jaoks lõplikult ära korraldatud, vaid soodustab spontaanset kasutamist ning omaalgatust. See on kutsuv ja salliv, mitte rangelt formaalne. Ka hooldust vajab see aasta lõikes vaid minimaalselt, põhimõtteliselt piisab hilissügisesest niitmisest.
Ruumide ja radade tarvis uurisin subalpiinse keskkonna loomulikke liikumismustreid, loomade rajad pole kunagi täisnurksed, vaid sõltuvad nii pinnareljeefist kui looma liikumisviisist. Antud põhimõttest lähtuvalt otsustasime paikade ja radade kompleksi põimimisel töötada 120-kraadiste nurkadega. Sellest tekkiski vorm või fraktal, millele meie kujundus toetus. Erinevad paigad katusel formeerusid juba lähtuvalt aastaaegadest ja tuulesuunast, suveks tekkisid nii päikselised tuulevarjud kui ka jahedad varjualused. See kõik loobki tingimused ruumikasutusele ja mugavale olemisele.
Vertikaalsed puidust seinaelemendid said lõpliku kuju ja jaotuse pärast ümbritseva katusemaastiku analüüsi. Need peegeldavad katusemaastiku vormi ja jaotumuse muutlikkust, seinte struktuuri ja materjalivaliku eesmärk on aga täita eri mastaapides erinevaid funktsioone. Vertikaalne struktuur on tõhus tuuletõke ning tänu hõredatele seintele ei teki turbulentsi. Külje pealt vaadatuna juhivad elemendid pilgu liikumissuunale ning massiivset seina tajutakse kompaktselt lühendatud kujul. Seevastu otse eest vaadatuna teeb hõre ja piklik siluett selle justkui läbipaistavaks.
Liikumiseks mõeldud puitplatvormid mõjuvad justkui hõljuvate puidust kaidena, mis toetavad samuti kompositsiooni aluseks valitud looduskogemust. Voolu tajutakse jätkuvusena. Sedasama kihistust kasutame ka sademetega toimetulekuks ning kuivemate perioodide tarvis vihmavee varumiseks.
Antud projekt on näide sellest, kuidas rakendada maastikulist mõtlemist eri mastaapides alates konkreetsest asukohast linnamaastikul kuni loodusest eeskujude leidmiseni elupaikade loomisel. See integreerib looduslikud elupaigad linnaruumiga nii, et inimesed saaksid linnaruumis loodust aktiivselt nautida. Projekt propageerib aabitsatõde, et lihtsate võtetega võib „maastikukujundus” aja jooksul jätkuda ja areneda. Looduslike liikumismustrite uurimine lõi aluse ruumide ja liikumiste vormile. Fraktaalsed mustrid esinevad igas mastaabis ning moodustavad printsiibi, mille igaüks võib aluseks võtta ja edasi arendada. Seda võib muuta nii ühe kui saja aasta pärast. Projekti iseloomustavad horisontaalsed looduse ja ühiskonna kihistused ning vertikaalsihi määratlevad seinaelemendid ja suuremad taimed. Ühelt poolt on struktuuri moodustavad komponendid lihtsad, ent kuna neil on mitu funktsiooni või eesmärki, annavad nad omavahel kombineerudes kompleksse sisu.
Katusemaastiku projekt põhineb paljuski põhimõttel „Armasta elu“, olgu selleks siis biosfääri hindamine tervikuna või eesmärk kujundada head kogemust pakkuv kohtumispaik. Antud projekti eesmärk oli ennekõike ühendada linnaloodus ja sotsiaalsed funktsioonid. Aeg on näidanud, et see toimib, kuivõrd inimesed tulevad linnaloodust kogema aastaringselt.Siinses linnasüdames asuvas looduskeskkonnas võib kas sõprade ja kolleegidega kokku saada või lihtsalt hetkeks aja maha võtta.
Maastikuline mõtlemine tähendab panustamist, mitte tarbimist
Mida saaks siit õppida sarnaste projektide jaoks? Kuidas mõelda erinevatel tasanditel ja põimida seoseid? Minu arvates mõtleme arhitektuuris maastikuliselt siis, kui keskendume loomulikele kohalikele protsessidele ja ressurssidele. Maastik on pidevas muutumises kestev protsess. Selle mõistmiseks peame koos temaga liikuma. Kui soovime, et arhitektuur suhestuks maastikuga, peame arhitektuuri maastiku järgi vormima. Seetõttu me küll algatame projekte, kuid ei lõpeta neid. Me algatame neid teatava muutuse esilekutsumiseks ning näitame pelgalt erinevad teeotsad kätte. Nii saame seda vastavalt mugandada ja lasta ka teistel kogu projekti eluea jooksul oma panus anda.
Tänasel päeval oleme loodusest võõrdunud ega mõista enam, kust ressursid pärinevad. Seosed looduse ja maastikuga tuleb uuesti mõtestada. Peame mõistma, et mida külvad, seda ka lõikad. Kui mõistame nende suhete ilu, mis aitavad meil oma kohta leida ning olulisust mõista, siis see ju annabki elule tähenduse. Selline lähenemine toetab suhtumist, mis põhineb panustamisel, mitte niivõrd tarbimisel. Oleme juba piisavalt kaua ressursse raisanud, maastikke ja kooslusi lõhkunud ning seeläbi nii mõnegi liigi välja suretanud.
Tundub, et hakkame vaikselt aru saama, kuidas asjad kokku võiksid sobida. Taas tekib huvi ja arusaam korrapärast ja sünergiatest. Linna- ja maaelu ning looduse ja kultuuri vastastikune toime on taas tajutav. Maastike võtmes ehitamist ja mõtlemist on nimetatud maastikuurbanismiks, mis loob omakorda aluse ka uuele arhitektuurile. Need põhimõtted lähtuvad sellest, kuidas me sündmuste kulgu, seoseid ja mastaape mõistame. Kui märkame mustrimaastikke, on lootus jõuda ka mõistmiseni.
Minu jaoks mängivad Põhjamaade erinevad kohalikud maastikud äärmiselt olulist rolli, et mõista, kuidas luua terveid biotoope, kus protsess ja elupaik on omavahel põimitud. Minu erihuvi ongi neid uurida ning luua vastavad töövahendid, mis lähtuvad loodusmustrite eri aspektidest. Kõikide mu projektide eesmärk on hoolitseda kogu ahela eest ning luua linnamaastikke, mis moodustavad osa tervikust ega seostu mingil moel pidevat hooldust vajava iluaiandusega. Ma mõtlen pigem talumehe seisukohast, kes väärtustab looduslähedust, milles sündmused ja ressursid on põimunud maatöö põlvkondade pidevusega. Maaharimine tähendab maa hoidmist. Tsüklid ja saagid annavad pidevuse. Püüan algatada linnaarendusi, mis ühendaksid omavahel eri mastaapide protsessid. Peame õppima, kuidas ka linnamaastikke samamoodi harida. See toetab inimsuhteid ja mõistmist. Nii saavad linnatänavatest taas kohtumispaigad ja liigirikkad keskkonnad, kus autotranspordil on teisejärguline roll. Linnast saab eeskätt elu ja protsesside lava. Elav looduslik linn – nii nagu seda tuleks alati mõista. Niisiis, alustame: „Loe maastikku, järgi loodust, armasta elu“.
JOHAN PAJU on maastikuarhitekt, kes tegutseb Stockholmis. Hetkel õpetab ta ka Eesti Kunstiakadeemias.
Foto üleval: Urban Orzolek
Avaldatud 2018.a. kevadnumbris (nr 93).
