Johan Paju: biotoobikesksed linnamaastikud

Katusemaastik Stockholmis on näide niisuguse loodusliku biotoobi loomisest avalikus linnaruumis, mida inimesed saaksid kasutada aastaringselt.

Viimastel aastatel olen püüdnud keskenduda ajas muutuvale looduslikule avalikule linnaruumile. Mul oli võimalus kujundada katuseprojekt Stockholmi kesklinnas, kus Skandia Real Estate Company arendas välja suure kaasaegse bürookompleksi. Nii sain linna „sotsiaalse elupaiga” – koha, kus on põimunud looduslik biotoop ja inimtegevus – ideed ka reaalses kontekstis testida.

Maastikukujundus algas põhjaliku analüüsiga, millega käsitlesime Stockholmi siluetti kõigi tema maamärkide ja pinnavormidega. Nii mõistsime antud konteksti ulatuslikumas mastaabis ning teadvustasime ruumilisust mõjutavaid varjatumaid tegureid. Kõik algab maastiku lugemisest.

Õppides looduslikest biotoopidest

Sveavägen 44 hoone kõrge katus on avatud Brunkebergsåseni oosi jalamile. Kohalikud kliimatingimused on taimestiku jaoks elulise tähtsusega, samuti määravad kliimatingimused, kuidas krunti kasutada. Uurisime krunti, et lähtuda looduslikest tingimustest. Millised on olulised parameetrid ning kuidas nende mõju hinnata? Uurisin kliima, pinnase ja võimalike taimekoosluste (biotoopide) seisukohalt sarnaseid looduslikke paiku, et leida krundi jaoks sobivaid taimekooslusi. Vaatlesin Rootsi mäestike lõunapoolseid nõlvu, kus madal ja vastupidav taimestik on end kivistes ja kuivades tingimustes sisse seadnud.

Kuivõrd soovisin luua just taimestikuga ruumi, tuli mul leida erinevaid biotoope, mis sobiksid kujundusega. Antud projekti nurgakiviks on arhipelaagis leiduvad ronitaimed, mis kasvavad vähesel pinnasel ja peavad vastu äärmuslikule kuivusele. Lisaks sellele kasutasin lubjarikaste alvarite taimestikku, mida leidub looduslikult kahel Rootsi suuremal saarel, Ölandil ja Gotlandil. Seda taimestikku iseloomustab õiterohkus, liigirikkus ning vastupidavus põuale. Vajasin ka kõrgemat puittaimestikku ning pöörasin pilgu Lõuna-Rootsi rannikuvõsale („Krattskog”), mida iseloomustavad põõsaliigid ja tuulest räsitud madalad tammed. Kui võsa aegamisi tiheneb, tekib ka maht.

/…/

Loe edasi: MAJA kevad 2018

JOHAN PAJU on maastikuarhitekt, kes tegutseb Stockholmis. Hetkel õpetab ta ka Eesti Kunstiakadeemias.

LOE VEEL

Laura Linsi: East projektiläbirääkimised

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?