Johan Paju: biotoobikesksed linnamaastikud

Katusemaastik Stockholmis on näide niisuguse loodusliku biotoobi loomisest avalikus linnaruumis, mida inimesed saaksid kasutada aastaringselt.

Viimastel aastatel olen püüdnud keskenduda ajas muutuvale looduslikule avalikule linnaruumile. Mul oli võimalus kujundada katuseprojekt Stockholmi kesklinnas, kus Skandia Real Estate Company arendas välja suure kaasaegse bürookompleksi. Nii sain linna „sotsiaalse elupaiga” – koha, kus on põimunud looduslik biotoop ja inimtegevus – ideed ka reaalses kontekstis testida.

Maastikukujundus algas põhjaliku analüüsiga, millega käsitlesime Stockholmi siluetti kõigi tema maamärkide ja pinnavormidega. Nii mõistsime antud konteksti ulatuslikumas mastaabis ning teadvustasime ruumilisust mõjutavaid varjatumaid tegureid. Kõik algab maastiku lugemisest.

Õppides looduslikest biotoopidest

Sveavägen 44 hoone kõrge katus on avatud Brunkebergsåseni oosi jalamile. Kohalikud kliimatingimused on taimestiku jaoks elulise tähtsusega, samuti määravad kliimatingimused, kuidas krunti kasutada. Uurisime krunti, et lähtuda looduslikest tingimustest. Millised on olulised parameetrid ning kuidas nende mõju hinnata? Uurisin kliima, pinnase ja võimalike taimekoosluste (biotoopide) seisukohalt sarnaseid looduslikke paiku, et leida krundi jaoks sobivaid taimekooslusi. Vaatlesin Rootsi mäestike lõunapoolseid nõlvu, kus madal ja vastupidav taimestik on end kivistes ja kuivades tingimustes sisse seadnud.

Kuivõrd soovisin luua just taimestikuga ruumi, tuli mul leida erinevaid biotoope, mis sobiksid kujundusega. Antud projekti nurgakiviks on arhipelaagis leiduvad ronitaimed, mis kasvavad vähesel pinnasel ja peavad vastu äärmuslikule kuivusele. Lisaks sellele kasutasin lubjarikaste alvarite taimestikku, mida leidub looduslikult kahel Rootsi suuremal saarel, Ölandil ja Gotlandil. Seda taimestikku iseloomustab õiterohkus, liigirikkus ning vastupidavus põuale. Vajasin ka kõrgemat puittaimestikku ning pöörasin pilgu Lõuna-Rootsi rannikuvõsale („Krattskog”), mida iseloomustavad põõsaliigid ja tuulest räsitud madalad tammed. Kui võsa aegamisi tiheneb, tekib ka maht.

/…/

Loe edasi: MAJA kevad 2018

JOHAN PAJU on maastikuarhitekt, kes tegutseb Stockholmis. Hetkel õpetab ta ka Eesti Kunstiakadeemias.

LOE VEEL

Indrek Peil: lokaalne linlane

Spektermõtlemine on ta vabastanud kammitsevast must-valgest maailmanägemisest: pooltoonides triivimine võimaldab vabalt valida neid teemasid, mis käivitavad. Alustatu tuleb lõpuni viia; seda hõlbustab süvenemine kui peamine töömeetod, mis väljapoole tundub petlikult kaootiline.
Intervjueeris Mirko Traks.

Terje Ong, Risto Kozer: arhitektuur, mis kutsub liikuma

Paraku ei mõelda igapäevaste liikumisteede – tänavate jmt loomisel, et needki võiks pakkuda mängulist ja nauditavat liikumisvõimalust. Liikumisaktiivsus ei piirdu vaid spordiga. Liikumist saab ja peabki nägema palju laiema mõistena. Avaliku ruumi võrgustik saab pakkuda igapäevast liikumisrõõmu märksa rohkematele kasutajatele, kui suudavad üksikute fragmentidena paiknevad sihtotstarbelised mängu- ja palliplatsid.

Yael Reinser: nauding ilust

Samas on meile, arhitektidele, selge, et meie hea silm (vanamoeline väljend, mida kasutavad siiani eurooplased) – või projekteerimisintelligentsus (vaste, mida kasutavad ameeriklased) – mängib pidevalt olulist rolli ning on projekteerimisprotsessis justkui salarelv, mis aitab filtreerimise ja mugandamise teel jõuda ilusama tulemuseni.