Johan Paju: biotoobikesksed linnamaastikud

Katusemaastik Stockholmis on näide niisuguse loodusliku biotoobi loomisest avalikus linnaruumis, mida inimesed saaksid kasutada aastaringselt.

Viimastel aastatel olen püüdnud keskenduda ajas muutuvale looduslikule avalikule linnaruumile. Mul oli võimalus kujundada katuseprojekt Stockholmi kesklinnas, kus Skandia Real Estate Company arendas välja suure kaasaegse bürookompleksi. Nii sain linna „sotsiaalse elupaiga” – koha, kus on põimunud looduslik biotoop ja inimtegevus – ideed ka reaalses kontekstis testida.

Maastikukujundus algas põhjaliku analüüsiga, millega käsitlesime Stockholmi siluetti kõigi tema maamärkide ja pinnavormidega. Nii mõistsime antud konteksti ulatuslikumas mastaabis ning teadvustasime ruumilisust mõjutavaid varjatumaid tegureid. Kõik algab maastiku lugemisest.

Õppides looduslikest biotoopidest

Sveavägen 44 hoone kõrge katus on avatud Brunkebergsåseni oosi jalamile. Kohalikud kliimatingimused on taimestiku jaoks elulise tähtsusega, samuti määravad kliimatingimused, kuidas krunti kasutada. Uurisime krunti, et lähtuda looduslikest tingimustest. Millised on olulised parameetrid ning kuidas nende mõju hinnata? Uurisin kliima, pinnase ja võimalike taimekoosluste (biotoopide) seisukohalt sarnaseid looduslikke paiku, et leida krundi jaoks sobivaid taimekooslusi. Vaatlesin Rootsi mäestike lõunapoolseid nõlvu, kus madal ja vastupidav taimestik on end kivistes ja kuivades tingimustes sisse seadnud.

Kuivõrd soovisin luua just taimestikuga ruumi, tuli mul leida erinevaid biotoope, mis sobiksid kujundusega. Antud projekti nurgakiviks on arhipelaagis leiduvad ronitaimed, mis kasvavad vähesel pinnasel ja peavad vastu äärmuslikule kuivusele. Lisaks sellele kasutasin lubjarikaste alvarite taimestikku, mida leidub looduslikult kahel Rootsi suuremal saarel, Ölandil ja Gotlandil. Seda taimestikku iseloomustab õiterohkus, liigirikkus ning vastupidavus põuale. Vajasin ka kõrgemat puittaimestikku ning pöörasin pilgu Lõuna-Rootsi rannikuvõsale („Krattskog”), mida iseloomustavad põõsaliigid ja tuulest räsitud madalad tammed. Kui võsa aegamisi tiheneb, tekib ka maht.

/…/

Loe edasi: MAJA kevad 2018

JOHAN PAJU on maastikuarhitekt, kes tegutseb Stockholmis. Hetkel õpetab ta ka Eesti Kunstiakadeemias.

LOE VEEL

Margit Mutso: mõistatuslikud objektid

Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel mõistatuslikuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda „Arhitektuur on ruumikunst”?

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

Merle Karro-Kalberg: koledus viib mõnikord tõhusamalt edasi kui ilu

Tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. Meid huvitab, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.