Johan Paju: biotoobikesksed linnamaastikud

Katusemaastik Stockholmis on näide niisuguse loodusliku biotoobi loomisest avalikus linnaruumis, mida inimesed saaksid kasutada aastaringselt.

Viimastel aastatel olen püüdnud keskenduda ajas muutuvale looduslikule avalikule linnaruumile. Mul oli võimalus kujundada katuseprojekt Stockholmi kesklinnas, kus Skandia Real Estate Company arendas välja suure kaasaegse bürookompleksi. Nii sain linna „sotsiaalse elupaiga” – koha, kus on põimunud looduslik biotoop ja inimtegevus – ideed ka reaalses kontekstis testida.

Maastikukujundus algas põhjaliku analüüsiga, millega käsitlesime Stockholmi siluetti kõigi tema maamärkide ja pinnavormidega. Nii mõistsime antud konteksti ulatuslikumas mastaabis ning teadvustasime ruumilisust mõjutavaid varjatumaid tegureid. Kõik algab maastiku lugemisest.

Õppides looduslikest biotoopidest

Sveavägen 44 hoone kõrge katus on avatud Brunkebergsåseni oosi jalamile. Kohalikud kliimatingimused on taimestiku jaoks elulise tähtsusega, samuti määravad kliimatingimused, kuidas krunti kasutada. Uurisime krunti, et lähtuda looduslikest tingimustest. Millised on olulised parameetrid ning kuidas nende mõju hinnata? Uurisin kliima, pinnase ja võimalike taimekoosluste (biotoopide) seisukohalt sarnaseid looduslikke paiku, et leida krundi jaoks sobivaid taimekooslusi. Vaatlesin Rootsi mäestike lõunapoolseid nõlvu, kus madal ja vastupidav taimestik on end kivistes ja kuivades tingimustes sisse seadnud.

Kuivõrd soovisin luua just taimestikuga ruumi, tuli mul leida erinevaid biotoope, mis sobiksid kujundusega. Antud projekti nurgakiviks on arhipelaagis leiduvad ronitaimed, mis kasvavad vähesel pinnasel ja peavad vastu äärmuslikule kuivusele. Lisaks sellele kasutasin lubjarikaste alvarite taimestikku, mida leidub looduslikult kahel Rootsi suuremal saarel, Ölandil ja Gotlandil. Seda taimestikku iseloomustab õiterohkus, liigirikkus ning vastupidavus põuale. Vajasin ka kõrgemat puittaimestikku ning pöörasin pilgu Lõuna-Rootsi rannikuvõsale („Krattskog”), mida iseloomustavad põõsaliigid ja tuulest räsitud madalad tammed. Kui võsa aegamisi tiheneb, tekib ka maht.

/…/

Loe edasi: MAJA kevad 2018

JOHAN PAJU on maastikuarhitekt, kes tegutseb Stockholmis. Hetkel õpetab ta ka Eesti Kunstiakadeemias.

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.