Küsis Merle Karro-Kalberg
Hanno Kreisi Fondi nõukogu on seadnud sihiks väärtustada ja toetada eelkõige arhitekte ja arhitektide rühmitusi, kes on astunud kõrvale arhitektuuri peavoolust. Millest just selline eesmärgipüstitus?
Kristel Ausing: Vennad Kreisid, Hanno ja Erki, kellele mõeldes see fond asutatud on, olid mõlemad just sellised loojad, kes kõndisid peavoolust eemal, olid omapärase maailmatunnetusega.
Emil Urbel: Meie sõber oli rohkem noorem vendadest, Hanno Kreis. Peavoolust kõrvalolek oligi tema hoiak ja olemise viis. Mäletan, kui käisime hääletamas Nõukogude Liidu avarustes, ütles Hanno, et kunagi ei tohi piletisabas seista, tuleb minna sõjaväelaste kassase, et pilet osta. Nii oli ka muude asjadega, ta ei olnud kunagi rahul ja püüdis leida teist teed. Mõned asjad jäidki tal pooleli, kuid ta andis ideedele hoopis teise vaate, mille peale keegi poleks tulnud. Sealt meil mõte kerima hakkas, et fond võiks tunnustada just sellist hoiakut.
Mart Kalm: Tänapäeval ringleb palju klišeesid heast arhitektuurist ning kuidas seda õigesti teha. Mulle meeldib, et Kreisi fondi preemia on kahtluse alla seadnud traditsioonilise väärtuse ehk klišee sellest, mis on edukas arhitektuur. Sellist n-ö edukat arhitektuuri oleks olnud raske ellu viia vendade Kreiside eluajal, millest suurem osa jäi nõukogude perioodi. Siis polnud klišee nii tugev. Praeguses kapitalistlikus kommertsmaailmas on eduarhitekt väga tähtis. Meie preemia on mõeldud pigem otsingulisele, peavoolust kõrvalejäänule. Viimastel aastatel pole see enam nii aktuaalne olnud, kuid alguses ütlesime isekeskis tihti, et anname preemia kasvõi Lubi Vaikele. Lubi Vaike oli Suure-Jaani lähedal üks n-ö hull, rahvaarhitektiks kutsutu, kes 1980. aastatel ehitas endale elamiseks vitstest hiiglasliku torni.
Emil Urbel: Praegu elab samasugune tegelane, Jaan Alliksoo, Hiiumaal. Tema ehitas endale roigastest Eiffeli torni, Hiiumaa ühe vaatamisväärsuse.
Mart Kalm: Minu arust tuleb siin siiski vahet teha. Paljud teevad sellist alternatiivarhitektuuri tähelepanuvajadusest. Lubi Vaike ei tahtnud oma kätetööga kuulsaks saada, pigem tegi ta seda oma veidra maailmavaate ja sisemise vajaduse pärast.
Kristel Ausing: Lubi Vaike torni pilt on jäänud ka Kreisi fondi preemia diplomi taustapildiks.
Miks on üldse vaja märgata ja esile tõsta peavoolust kõrvale astumist?
Emil Urbel: Alustuseks peaksime küsima, mis see peavool üldse on. Arhitektuur – ehitatav – on muutunud üsna primitiivseks. Kõik uued majad on ühtemoodi: postid, plaat ja midagi nende ümber. Kas see on natuke nii või naa, no mis siis. Ka see sunnib otsima midagi, mis on teistmoodi. Järjest raskem on sellist ideed leida. Turg ja raha seavad omad mängureeglid. Surve raha teenida, olla edukas, näiteks kasvõi kontorit pidada on suur. Selline mudel ei soosi teistmoodi mõtlemist. Kes aga maksab kinni selle innovatsiooni või teistmoodi mõtlemise? Neid, kes üritavad teisiti olla ja teha, on väga väheks jäänud.
Kristel Ausing: See vahemik, kus see hästi välja kukub, on väga väike. See teisiti mõtlemine ja tegemine võib ka kehvalt välja tulla.
Emil Urbel: Meil pole küll kirja pandud, aga on omavahel kokku lepitud, et see teistmoodi mõte, mida premeerime, peab ka hästi välja kukkuma. Oleme auhinnanud ju ka väga tunnustatud loojaid, näiteks Toomas Reinu. Tema pälvis meie tähelepanu, sest lisaks sellele, et ta on hea arhitekt, on ta ka kunstnik, akvarellist ja õppejõud.
Mart Kalm: Minu arvates on oluline arhitektuuri kui distsipliini vaadata laiemalt. Arhitektuur ei taandu ju ainult kutsetunnistusega inimese praktilisele tegevusele ruumi korraldamisel. See on ikkagi intellektuaalne tegevus. See väli on palju laiem kui pelk praktiline peavool ehk nagu enamik teeb. Me ei saa öelda, et meil oleks kehvad arhitektuuripreemiate žüriid, kes oleks jaganud tunnustust n-ö valede saavutuste eest. Ühed kõige originaalsemad tegijad praegu on kindlasti Indrek Peil ja Siiri Vallner arhitektuuribüroost Kavakava, kes pole ka kindlasti peavoolu tegijad. Vaatamata sellele on neil ootamatult hästi läinud, nad on saanud palju olulisi tellimusi, võitnud arhitektuurivõistlusi ja pälvinud preemiaid. Nad on piisavalt veidrad ja kummalised, et teha ruumi teistmoodi, kuid meie üldedumeelsed preemiad on nad niimoodi tippu tõstnud, et Kreisi fondi preemiate kontekstis pole vaja olnud neid tunnustada. Me oleme otsinud pigem neid, kes on jäänud kõrvale.
Milline on fondi preemiažürii töö? Igal aastal kuulutatakse preemiakonkurss välja erialaliidu nimekirjas ja meedias. Kui palju tuleb ettepanekuid läbi avaliku üleskutse, mil määral leiab sobivad laureaadid fond ise?
Mart Kalm: Avaliku üleskutse kaudu oleme leidnud tohutult palju häid mõtteid. Kui mõtlen nendele pikkadele-pikkadele ja põhjalikele žürii aruteludele, siis julgen öelda, et umbes pooled kandidaadid on tulnud avaliku korjega, teine pool on meie enda leitud.
Kristel Ausing: On ka kandidaate, kes aastate jooksul käivad koosolekutelt läbi ja nihkuvad pidevalt ettepoole. Meie hakkame iga kandidaadi puhul urgitsema neid aspekte, mille poolest ta peavoolust kõrvale kaldub.
Mart Kalm: Samuti on ka neid, kes teatud põhjustel ühel aastal valituks ei osutu, kuid kandideerib järgmistel aastatel.
Emil Urbel: Meid ümbritsevad teemapüstitused ju muutuvad ning mõnikord keerab aeg mõne kandidaadi kasuks. Preemia kaudu püüame ju teha ka ruumipoliitikat, tõsta esile meile olulist ja seda, mida teised ehk ei märka või ei taha märgata.
Mart Kalm: Ma usun, et meil on ka peavoolu kujundamisel olnud oma roll ja edu. Pärast seda, kui me Tšehhist pärit Valga linnaarhitektile Jiří Tintěrale preemia andsime, tõusis ta ka laiemalt esile. Näiteks peamiselt tema ideede alusel võitis Kalle Vellevoo juhitud meeskond selleaastase Eesti Veneetsia arhitektuuribiennaali paviljoni konkursi. Tintěra on muidugi ise ka aktiivne olnud, kuid ma usun, et tema jõudmisele Veneetsiasse oleme ka meie kaasa aidanud.
Kuidas te enda jaoks ikkagi peavoolu lahti mõtestanud olete? Kas võib välja tuua mingid kriteeriumid või aspektid, mis peavoolu iseloomustavad?
Mart Kalm: Me ei ole selgeid printsiipe kirja pannud. See oleks natuke liiga keeruline. Eelkõige oleme iga kaalutava kandidaadi osas mõelnud, kas tema looming kuulub peavoolu või mitte.
Kristel Ausing: Jaa, pigem oleme igal konkreetsel juhul läbi mõelnud, kas kandidaadi loomingus on huvitavaid kõrvalharusid.
Emil Urbel: Kas Frank Gehry on peavoolu arhitekt? Kuidas peavoolu saakski defineerida? Meile on oluline leida tegija, kes teeb midagi olulist või isikupärast: keskendub regioonile või tegeleb asjaga, millega teised ei taha või ei oska tegeleda ega jaksa süveneda.
Mart Kalm: Nüüdseks oleme juba harjunud, et Katrin Koov on arhitektide liidu president. Aga Kreisi preemiaga tahtsime esile tõsta tema alternatiivseid maastikukujundusi.
Millised näevad välja žürii arutelud?
Kristel Ausing: Need on väga pikad ja emotsionaalsed. Ka meile endale on see väga huvitav, tihti saame palju asju selgeks räägitud.
Emil Urbel: Tihti on ka nii, et esialgne arvatav preemia saaja heidetakse lõpuks kõrvale ja võidab keegi, kellele seda esmapilgul poleks ehk andnudki. Vaidleme palju, kuid lõpuks otsustame üksmeelselt. Hääletanud pole me kunagi.
Mart Kalm: Kõrvalradade otsimiseks kulub päris palju aega. Oluline on ikkagi see, et head arhitektuuri tehtaks ka väljaspool neid linnu, kuhu raha niikuinii koguneb. Näiteks hindasime ühel aastal seda, mida Ülevi Eljand Võrus ja Valgas linnaarhitektina teinud on. Ta on mees, kes 1970. aastatel Tallinna kooli kõrval oli ka väga hea kunstnik. Teda on esile tõstnud ka Kumu ja noored kunstiteadlased. Sellest mehest on saanud rahulik linnaarhitekt, kes võitleb „depressiivsetes väikelinnades“ kvaliteetse ruumi eest.
Emil Urbel: Ta on kõige paremas mõttes maa sool, kes tegeleb arhitektuuri ekspordiga väikelinnadesse.
Mart Kalm: Andres Põime tõstime esile selle eest, et ta hoidis lihtsat klassikalist Põhjamaade modernismijoont olukorras, kus moe ja olude sunnil pöörasid paljud teised arhitektid sellisele mõtteviisile selja. Temas on olnud sisemist kindlust teha just oma asja.
Emil Urbel: Tema puhul tuleb välja tuua regionaalsuse mõõde. Tal on hea koostöö endise A&O, praeguse Coopi kauplustega Lõuna-Eestis. Ta on teinud palju sellist, mis pole klassikaline šõuarhitektuur, vaid mille arhitektuurne kvaliteet ja detailide läbitöötatus jääb tihti märkamatuks.
Preemia saajad on peamiselt arhitektid, kuid ühe erandiga. Arhitektide kõrval on ka Ingrid Ruudi, kes on ju hoopiski kunstiteadlane. Kuidas te temani jõudsite?
Mart Kalm: Ta tõi Eesti arhitektuuriuurimusse näitusega „Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994“ täiesti uued teemad, mida seni polnud käsitletud. Ajalookirjutus polnud seda sel ajal veel läbi seedinud. Tema käsitlus oli põnev ja nüüdisaegne. Tänapäeval kirjutatakse arhitektuurist peamiselt kodukujunduslike aspektide kaudu sisustusajakirjades. See pole vale ega halb, aga tõsisemat vaadet see arhitektuurile ei anna. Meil pole olnud sügavat ja intellektuaalset arhitektuurikäsitlust ja seda Ingrid Ruudi just esindabki.
Emil Urbel: See näitus puudutas sügavamalt ka mind ja üldse meie põlvkonda, kes me seal fondis istume. Ju see avaldas mingit mõju, kuigi rõhutan veelkord, et oluline on ikka kvaliteet.
Mulle tundub ka, et Kreisi fondi preemia laureaadid on loojad, kes valdavad nii peavoolu, kuid suudavad ka sellele vastu ujuda. Toomas Reinul on ju pigem klassiku staatus. Suuremaid ja väiksemaid preemiad on teisedki saanud.
Kristel Ausing: Ega me ju tõesti äärealadele pole päriselt läinud.
Mart Kalm: Eks me natuke ikka oleme jälginud, kes mis preemia ka varem saanud on, kuid praeguseks on preemiaid tekkinud juba omajagu ja päris iga tähte närida me ka ei jõua. Oluline on ilmselt ka see, kuidas me tajume inimese esilolekut: kes on meediasõbralikum, kelle majad pääsevad rohkem löögile. Meediakuvand pole ju alati kvaliteediga seotud. Majad, mis on fotogeenilised, paistavad rohkem välja, see aga ei tähenda, et ruum ise oleks kvaliteetsem.
Alternatiivsuse ja peavoolust kõrvale kaldumise kõrval oleme oluliseks pidanud ka kõrvale ja märkamata jäänud arhitektuuri esiletõstmist. Totaalne alternatiivsus pole kunagi olnud eesmärk omaette. Ka eetilised hoiakud mitte.
Kristel Ausing: Pigem tahame esile tõsta looja, kes on igapäevatöös hea, kuid kel on ka midagi lisaks, mingi nüanss.
Emil Urbel: Oluline on ka kvaliteet, mida pole märgatud või esile osatud tõsta. Päris isetegijale kuskilt Kapa-Kohilast me ikkagi ka preemiat ei anna. Me ei otsi veidrusi, laureaadi looming peab kooskõlas olema meie eluolu, eetiliste tõekspidamiste ja nüüdisaegse mõttega.
MERLE KARRO-KALBERG on maastikuarhitekt ja kultuurilehe Sirp arhitektuuritoimetaja.
Marika Lõoke
Marika Lõoke säras juba 1970.-80. aastatel EKE Projektis, kui kerkisid Ministrite Nõukogu puhkebaas Narva-Jõesuus, Võru KEKi ja Saare KEKi hooned. Kuressaare ringtee äärne Saare KEKi hoone oli muinsuskaitsealusena varjusurmas aastaid, kuni paar aastat tagasi kohalik ettevõtja Helle Susi hakkas seda hobi korras restaureerima, mis on kindlasti lugupidamisavaldus Marika Lõokese loomingu vastu.
Uues Eestis moodustasid nad koos kunstniku ja arhitekti Jüri Okasega menuka arhitektuuribüroo, mis üle paarikümne aasta on kavandanud rangelt lakoonilisi ärihooneid ja korterelamuid, vastandudes peavoolu edevamale lähenemisele.
Ent Marika Lõokese teeb suureks ja eriliselt preemiavääriliseks panus Arhitektide Liidu ja Kultuurkapitali töösse ning arhitektuurivõistluste korraldamisse. Ta on üks enim žüriides osalenud arhitekte, kes kompromissitult nõuab arhitektuurset kvaliteeti.
Preemia määranud fondi nõukogu esimees Mart Kalm leiab, et Marika Lõokese avalikkuse teenimine kvaliteetarhitektuuri eest seismisega, on arendajate surve, nõrkade omavalitsuste ja võõrastele huvidele alluvate kolleegide keskel haruldane ning seda pole seni märgatud tunnustada
PÄISES: Perekond Kreisi Fondi nõukogu esimees Mart Kalm ning 2019.a. preemia laureaat Marika Lõoke diplomiga. Foto: Aleksander Siim
AVALDATUD: Maja 98 (sügis 2019), peateema Autor
