Küsis Merle Karro-Kalberg
Fondi nõukogu on seadnud sihiks väärtustada ja toetada eelkõige arhitekte ja arhitektide rühmitusi, kes on astunud kõrvale arhitektuuri peavoolust. Millest just selline eesmärgipüstitus?
Kristel Ausing: Vennad Kreisid, Hanno ja Erki, kellele mõeldes see fond asutatud on, olid mõlemad just sellised loojad, kes kõndisid peavoolust eemal, olid omapärase maailmatunnetusega.
Emil Urbel: Meie sõber oli rohkem noorem vendadest, Hanno Kreis. Peavoolust kõrvalolek oligi tema hoiak ja olemise viis. Mäletan, kui käisime hääletamas Nõukogude Liidu avarustes, ütles Hanno, et kunagi ei tohi piletisabas seista, tuleb minna sõjaväelaste kassase, et pilet osta. Nii oli ka muude asjadega, ta ei olnud kunagi rahul ja püüdis leida teist teed. Mõned asjad jäidki tal pooleli, kuid ta andis ideedele hoopis teise vaate, mille peale keegi poleks tulnud. Sealt meil mõte kerima hakkas, et fond võiks tunnustada just sellist hoiakut.
Mart Kalm: Tänapäeval ringleb palju klišeesid heast arhitektuurist ning kuidas seda õigesti teha. Mulle meeldib, et Kreisi fondi preemia on kahtluse alla seadnud traditsioonilise väärtuse ehk klišee sellest, mis on edukas arhitektuur. Sellist n-ö edukat arhitektuuri oleks olnud raske ellu viia vendade Kreiside eluajal, millest suurem osa jäi nõukogude perioodi. Siis polnud klišee nii tugev. Praeguses kapitalistlikus kommertsmaailmas on eduarhitekt väga tähtis. Meie preemia on mõeldud pigem otsingulisele, peavoolust kõrvalejäänule. Viimastel aastatel pole see enam nii aktuaalne olnud, kuid alguses ütlesime isekeskis tihti, et anname preemia kasvõi Lubi Vaikele. Lubi Vaike oli Suure-Jaani lähedal üks n-ö hull, rahvaarhitektiks kutsutu, kes 1980. aastatel ehitas endale elamiseks vitstest hiiglasliku torni.
Emil Urbel: Praegu elab samasugune tegelane, Jaan Alliksoo, Hiiumaal. Tema ehitas endale roigastest Eiffeli torni, Hiiumaa ühe vaatamisväärsuse.
Mart Kalm: Minu arust tuleb siin siiski vahet teha. Paljud teevad sellist alternatiivarhitektuuri tähelepanuvajadusest. Lubi Vaike ei tahtnud oma kätetööga kuulsaks saada, pigem tegi ta seda oma veidra maailmavaate ja sisemise vajaduse pärast.
Kristel Ausing: Lubi Vaike torni pilt on jäänud ka Kreisi fondi preemia diplomi taustapildiks.
Miks on üldse vaja märgata ja esile tõsta peavoolust kõrvale astumist?
Emil Urbel: Alustuseks peaksime küsima, mis see peavool üldse on. Arhitektuur – ehitatav – on muutunud üsna primitiivseks. Kõik uued majad on ühtemoodi: postid, plaat ja midagi nende ümber. Kas see on natuke nii või naa, no mis siis. Ka see sunnib otsima midagi, mis on teistmoodi. Järjest raskem on sellist ideed leida. Turg ja raha seavad omad mängureeglid. Surve raha teenida, olla edukas, näiteks kasvõi kontorit pidada on suur. Selline mudel ei soosi teistmoodi mõtlemist. Kes aga maksab kinni selle innovatsiooni või teistmoodi mõtlemise? Neid, kes üritavad teisiti olla ja teha, on väga väheks jäänud.
Kristel Ausing: See vahemik, kus see hästi välja kukub, on väga väike. See teisiti mõtlemine ja tegemine võib ka kehvalt välja tulla.
Emil Urbel: Meil pole küll kirja pandud, aga on omavahel kokku lepitud, et see teistmoodi mõte, mida premeerime, peab ka hästi välja kukkuma. Oleme auhinnanud ju ka väga tunnustatud loojaid, näiteks Toomas Reinu. Tema pälvis meie tähelepanu, sest lisaks sellele, et ta on hea arhitekt, on ta ka kunstnik, akvarellist ja õppejõud.
Mart Kalm: Minu arvates on oluline arhitektuuri kui distsipliini vaadata laiemalt. Arhitektuur ei taandu ju ainult kutsetunnistusega inimese praktilisele tegevusele ruumi korraldamisel. See on ikkagi intellektuaalne tegevus. See väli on palju laiem kui pelk praktiline peavool ehk nagu enamik teeb. Me ei saa öelda, et meil oleks kehvad arhitektuuripreemiate žüriid, kes oleks jaganud tunnustust n-ö valede saavutuste eest. Ühed kõige originaalsemad tegijad praegu on kindlasti Indrek Peil ja Siiri Vallner arhitektuuribüroost Kavakava, kes pole ka kindlasti peavoolu tegijad. Vaatamata sellele on neil ootamatult hästi läinud, nad on saanud palju olulisi tellimusi, võitnud arhitektuurivõistlusi ja pälvinud preemiaid. Nad on piisavalt veidrad ja kummalised, et teha ruumi teistmoodi, kuid meie üldedumeelsed preemiad on nad niimoodi tippu tõstnud, et Kreisi fondi preemiate kontekstis pole vaja olnud neid tunnustada. Me oleme otsinud pigem neid, kes on jäänud kõrvale.
/…/
Edasi saab intervjuud lugeda MAJA 2019.a. sügisnumbrist.
MERLE KARRO-KALBERG on maastikuarhitekt ja kultuurilehe Sirp arhitektuuritoimetaja.
Foto üleval: Perekond Kreisi Fondi nõukogu esimees Mart Kalm ning 2019.a. preemia laureaat Marika Lõoke diplomiga.
