Fotograafiline projekt

Mis oleks üks arhitektuuriajakiri ilma fotodeta, mis arhitektuurset ruumi kirjeldavad? Kas foto võib olla kõnekam ja mitmekihilisem, kui arhitektuur ise? Et mõista reaalse ruumi ja seda kirjeldava foto erisusi ja foto rolli, küsisin arhitektuurifotograaf Tõnu Tunneli, arhitekt Ott Kadariku, arhitekt-fotograaf-kunstnik Paco Ulmani ja kunstnik Paul Kuimeti käest, mis on pildil oluline.

Tõnu Tunnel on Maja lugejatele tuttav eeskätt seetõttu, et juba mitu aastat ei ole ilmunud vist ühtegi numbrit, kus tema fotosid ei kasutataks. Tema firmamärgiks on leidlik silm komponeerimisel ja hoonet ümbritseva keskkonna tajumisel. Eestis on vähe arhitekte, kes ei usaldaks talle oma hoone jäädvustamist. Tihti on pildid paremad kui arhitekti enda ettekujutus valminud hoonest.

Ott Kadarik on kaameraga arhitekt, kes teeb pilti sellest, millest huvitub, ja kui ta seda oma objektiivis parasjagu ei näe, siis loomingulise inimesena suudab selle ise luua renderdades või fotosid töödeldes. @Kodariku Instagrami konto pildikeelt rikastavad väljaspool seda maailma aset leidnud kaadrid ja tabavalt konteksti loovad pildiallkirjad.

Paco Ulman on arhitekt ja fotokunstnik, kes kasutab oma töödes fotosid just ruumiliste iseärasuste kirjeldamisel, alustades ehk sealt, kus arhitekti töö on lõppenud ning foto võimaldab hetke tabamisega välja tuua ruumis olulisima. Tema pildil on fookuses just sundimatu ruum ja ruumikasutus.

Paul Kuimet ei kirjelda ennast üldse arhitektuurifotograafina, ent pildi ruum, pildile püütud või üles seatud ruum on paljuski see, millega tema kontekstuaalne ja kontseptuaalne kunst tegeleb. 

TÕNU TUNNEL 

Ega ma ise ei teagi öelda, mis on pildil oluline. Nagu pokud ütlevad: kui nad õigesse kohta jõuavad, tuleb suur äratundmise tunne. Oluline on, et saaks aimu, milline see ruum on. On see maja või maastik või inimmõõtmeline installatsioon? On see siseruum või väliruum või segu mõlemast? Või üldse metatasandi viide mingile veel mitteeksisteerivale ruumiformaadile? Foto funktsioon on talletada ja arhiveerida ning kahemõõtmelises meediumis edasi kanda ruumikogemust nende tarvis, kes ei ole seda veel omal nahal kogenud. 

Praktika on õpetanud, et arhitektid tahavad alati kogu maja peale saada. Ja konteksti. Ja krundile iseloomulikku floorat ja faunat. Aga lainurgast tulenevaid objektiivimoonutusi ei taha. Ideaalis peaks fotost selguma arhitekti algne idee ja kliendi visioon. Ja seda ilma kaadris kiikuvate okste, elektriliinide ja maja ees ohutuledega parkiva kaubikuta. Aga mõni õiget värvi maitsekas auto võiks ikkagi olla. Ja eelarvekärped ning isetekkeline panus arhitektuuri võiks pildilt välja jääda. Aga materjali ja valguse tunnet tahaks lähedalt näidata. Fotograaf võiks jälgida ja arvestada arhitekti soovitatud vaatenurki, aga ka üllatada ja täiendada oma tõlgenduste ja seostega.

Mis kellegi jaoks pildis oluline on, on lõppude lõpuks tohutult individuaalne. Sõltub, kuhu, kellele, milleks. Ja ka olemasoleva foto funktsioon ja sisu tähendus võib ajas muutuda.

Mulle isiklikult on pilte tehes oluline, et ma ei järgiks pimesi varasemalt kirja pandud reegleid, vaid püüaks usaldada rohkem oma kõhutunnet. Teha pilte nii, et mul endal tekib hiljem fotosid läbi vaadates selle sama koha tunne, mida pildistasin. Ja igav ei tohi hakata. Ei pildistades ega pärast pilte vaadates. Tore, kui õnnestub pilt teha nii mitmetahuline, et pealtnäha lihtne kaader avab end veel ka teisel-kolmandal-neljandal vaatamisel. Ma ei ole veel läbi hammustanud, miks maastikumaali on võimalik vaadata 30 minutit, aga maastikufotot mitte. Kui ma suudaks selle sama aeglase vaatamise naudingu ühte arhitektuurifoto seeriasse sisse panna, võiksin vist lõpetada. Aga seniks tuleb jätkata otsimist.

Hea fotograaf oskab igast hoonest teha kaadri, mis pildipinnana töötab ja on intrigeeriv. Kas sa kaamera taga seistes saad aru ka arhitektuuri ruumilisest kvaliteedist ja tunned ära hea ja halva arhitektuuri? Kas sa arhitektuuri vaadates mõtled arhitektuuri protsessi peale ja üritad mõista, miks arhitekt konkreetseid ideid on rakendanud või miks midagi nii või naa on saanud? 

Arhitektoonika on teema, millega ma hetkel kõige rohkem tööd teen. Proovin peas mõista ja dekonstrueerida, millest pildistatav koosneb. Õpin terminoloogiat ja meetodeid, kuidas mahulist ruumi tükeldada-liigendada, lootuses rohkem aimata-mõista arhitekti mõttekäiku. Miks need elemendid, miks see koht, miks selline mastaap või proportsioonid? Ideaalis tajun ise või saan arhitektilt sisendi, mis on n-ö projekti selgroog. See on kliendiga esimesel kohtumisel salvrätiku nurgale tehtud visand.

Kuivõrd olen veel nii noor ja tegelikult võrdlemisi vähese kogemusega, hakkab alles nüüd tasapisi tekkima julgus ise midagi arhitektuurist arvata. Aina rohkem õpin nägema kohti, kus on imelikud sõlmed, kus ehitaja on n-ö nurki lõiganud.

Hea ja halva mõistmine on vist suuresti ikkagi kõhutunde küsimus. Kas ruum funktsioneerib eesmärgipäraselt? Kas seal on hea olla? Kas ma saan aru, kus ma hoones paiknen, ja kas ma suudan orienteeruda abi küsimata? Pildistamistel on alati põnev (aga tüütu) rääkida kõikvõimalike turvatöötajatega, kes tulevad pärima, mida ma seal teen. Pärast rahuldavat vastust ei taha igavlev turvatöötaja lahkuda ning jääb suitsu tegema ja juttu ajama. Sealt selguvad tavaliselt noore hoone praktilised kitsaskohad. Kliimaautomaatika häälestuse valud, akustikaprobleemid, ebaloogilised lülitid või juba kuluma hakanud detailid – peaaegu kõik asjad, mida pildistamiste ettevalmistamisel arhitektiga arutada ja pildistamistel kohapeal jälgida. Vead-ebaõnnestumised, mida edaspidi veidi summutada, või head lahendused, mida just esile tõsta.

PACO ULMAN

Kontseptsioon! – ütleb iga korralik kunstnik. Esteetika! – ütleb fotograaf. Tehniline teostus! – ütleb teine fotograaf. Ruum! – ütleb arhitekt. Nunnufaktor! – ütleb jaapani väikemaja arhitekt. Lugu! – nõuab ajakirja toimetaja. Laigid! – ohkab suunamudija. Tean täpselt, aga sulle ei ütle! – nähvab kunstikriitik. Vahetevahel on tunne, et tean! – ütleb autor.

Hea arhitektuurifoto on arhitektuurse teose jätk. Kuna on võimatu kõiki hooneid maailmas oma silmaga kaemas käia, muutub pilt omamoodi arhitektuuri propagandaks või hoopis hukkamõistjaks. Kui seda mõtet jätkata, siis enamus meie arhitektuursest mälust ongi see, mida oleme ajakirjade või veebisaitide piltidel näinud. Foto on ehitusprotsessi üks viimaseid lülisid, siin on võimalus kokkuvõtteid teha ja mõelda, kas tuli hästi välja. Arhitektuurifoto mõjub alati kaasaegselt, see on justkui viimane sõna arhitektuuris, mida ületab ainult järgmine fotoseeria järgmisest objektist. Nende piltide järgi tõlgendame ruumi, taastoodame lugu kaasaegsest arhitektuurist. Siin on ka oht, et oleme lummatud sellest uudsuse-efektist ja pildi kvaliteedist, et kaotame ennast pildi sisse ja unustame, et tegemist on siiski ruumiga, milles keegi olema hakkab.

Minu kogemuse järgi on arhitektuurifoto olnud enamasti tellimustöö, milles järgin välja kujunenud pildi ülesehitust ja vormistust, kuna see žanr on suhteliselt rangete reeglitega ja konservatiivne. Nii tellija kui ka publik tahavad rääkida väljakujunenud keeles. Fotograafi töö objektil on justkui tema peas toimuv dialoog arhitektiga. See on sarnane suhe, nagu arhitektil tellijaga, kus proovitakse vormistada komplekssed ruumisuhted üheks tervikuks. Selle mahulise abstraktsiooni tõlgendamine kahemõõtmeliseks kaadriks on arhitektuurifotograafi töö kõige huvitavam osa. Kui arhitekt-tellija dialoog õnnestub, kajastub see ka fotodel. Sel juhul pole raske välja tuua olulisi ruumilisi nüansse, kuna on näha, et keegi on kaadri juba varem läbi mõelnud ja minul on tarvis see ainult üles noppida.

Sa kirjeldad ruumifotot kui arhitektuuri loomise viimast etappi, kuid kas tegelikult ei hakka alles siis hoone eluteljel kõik alles pihta? Kogu see elu ja olu, mis hakkab seal arhitektuuris olema, võiks ju anda päris huvitava tunnistuse sellest, kas tegu on hea arhitektuuriga või mitte? Kuidas orienteeruda formaalse projektijärgse arhitektist lähtuva imago ja informaalse kasutajakeskse pärismaailma vahel? Varem või hiljem tuleb barokne köögimööbel ikka mängu. Kas see tuleks kaadrist välja lõigata?

See ongi huvitav! Arhitektuuripubliku jaoks on hoone tehtud ja valmis ning käes aeg paigutada see ajalooriiulile ja edasi minna, samas kui elaniku või kasutaja jaoks hoone elukäik alles algab. Tundub, et arhitektuur tahabki olla pidevalt uus ja põnev, väga harva võib näha näiteks 10 aasta vanuste objektide käsitlust ajakirja kaante vahel. Vastupidi, 10 aastat vana objekt on tihti moest väljas ja veidi piinlik. Mis kodubarokki puutub, siis minule isiklikult meeldib fotodele elu sisse tuua, isegi kui see on absurdne. See elavdab pilti ja suhestab ruumiga paremini, annab aimu, kes seal töötab või elab. Probleemne on see, kui disain ei jäta ruumi elanikule või kasutajale – kui autor on proovinud iga viimase otsa lõpuni ära lahendada ja kõige muu välja puksida. See meenutab nullindate algust, kui sisekujunduses oli tunda minimalismi mõjusid. Moes olid iseloomutud materjalid ja väike tootevalik. Püüti olla avar ja õhuline, tulemusena mõjus kõik ühetaolise ja lagedana. Usun pildi võimesse ruumilugu rääkida ja pean seda arhitektuuris väga oluliseks. Seda enam paeluvad mind küsimused, mis lähevad pildi pinnast sügavamale.

OTT KADARIK

Minu pikaajaline kogemus @kodarik ütleb, et ükskõik millise pildi teevad oluliseks järgmised asjad:

#abandoned #abandonedafterdark #abandonedbuilding #abandonedmilitaryplace #abandonedplaces #agameoftones #archidesign #archiloversarchilovers #architect #architecture #architecturedose #architecturelovers #architecturephotography #arhitektuur #asia #awesome_earthpix #awesomeglobe

#beach #beautifuldestinations #bonfire #broadcasting #broadmag #brutalism #brutalistarchitecture #building

#capturestreets #china #chinaculture #chinalife #chongqing #city #citybynight #cityexplorer #citykillerz #citylife #coalmine #colorphotography #colors_of_day #communistarchitecture #concrete #construction #contemporaryphoto #contemporaryphotography #countryside #createexplore #createexploretakeover

#d #decay #design #detail #discoverglobe #documentary #documentaryphotographer #documentaryphotography #documentyourdays #droneoftheday #dronephoto #dronephotography #dronepilot #dronepointofview #droneshot #dronestagram #droneview #dscvr_earth

#earth_portraits #earth_shotz #earthexperience #earthfocus #EarthOfficial #ecofriendly #estonia #europe #everydayvietnam #explore #exploresaigon #exploretocreate #explorevietnam

#fantastic_earth #feature #featuremeinstagood #fire #focus #fog #foggy #foggycity #follow #forgotten #friends #fubiz #futureoffices

#georgia #getlost #getlostwithme #globetrotter #gunkanjima #gunkanhigashishinjuku

#haikyo #haikyoist #hanoi #harasadam #heatercentral #heritage #hochiminhcity #hongkong

#idavirumaa #ig_europe #ig_landscape #igersone #igworldglobal #illgrammers #illkillers #ilovechina #ilovejapan #ilovenature #imaginatones #industrial #instadaily #instagood #instagramjapan #instajapan #instamagazine #instatravel #inthecity #istanbul

#japan #japanculture #japanesemetabolism #japanlife #japanlover #japantravel #jokhang #jp

#kadariktüürarhitektid #kenzotange #kihnu #killergrams #killyourcity #kishokurokawa #kodarik

#landscape #landscapehunter #landscapelover #landscapephoto #lasnamäe #lensculture #lhasa #livingenvironment #lostplace #lostplaces #love

#magazine #magnumphotos #manaboutmodernism #metabolist #metabolistmovement #midcenturyarchitecture #midcenturymodern #midcenturymodernarchitecture #militarybase #mining #modernism #modernismweek #modernismweek2020 #modernmovement #moodygrams #myfeatureshoot

#nakagincapsuletower #nakedplanet #natgeoadventure #natgeohub #natgeolandscape #natgeotravelpic #natgeowild #natgeoyourshot #nature #naturephotography #neverstopexploring #newdevelopment #newtallinn #newtopographics #nightlights #nightpark #nightstreet #nightvibes #noicemag

#oftheafternoon #oldbuildings #ourplanetdaily #outdoors

#peopleinsquare #photo #photodocumentary #photography #photojournalist #photomagazine #photooftheday #photoshoot #photostory #picoftheday

#quality

#reportage #roamtheplanet #roofscape #ruins #rural

#saigon #saigonhistory #saigonlandscape #sea #shizuoka #shoot2kill #shotaroundmag #shotaward #shotzdelight #socialistarchitecture #southeastasia #sovietarchitecture #spicollective #stone #street #streetactivityteam #streetdreamsmag #streetexploration #streetmagazine #streetmobs #streetphotography #streetphotos #streetshared #streettogether #stunning_shots #subjectivelyobjective #submarinebase #superhubs #sustainableliving

#taio #tallinn #tallinncity #tallinngram #tallinnonline #tallinnstreetphotography #tallinnstreets #tallinnonline #tbilisi #techno #thediscoverer #theworldshotz #tibet #timberarchitecture #tokyo #tokyotravel #travel #travelblogger #travelgram #traveling #traveller #travelling #travelphoto #travelphotography #turkey #twgrammers

#unknownjapan #urban #urbanandstreet #urbanlandscape #urbanphotography #urbanromantix #urbex #urbexpeople #urbexphotography #urbexworld #utilitarianarchitecture #utopia

#vernacular #vietnam #vietnamese #vietnamhistory #vietnamtravel #visittallinn #visual_heaven #visualambassadors #visualsoflife #vsco #vscocam

#wanderlust #way2ill

#yngkillers

#колхоз

PAUL KUIMET

Ma ei pea ennast traditsioonilises mõttes arhitektuurifotograafiks, kuigi olen arhitektuuri nii kujutanud kui ka kasutanud arhitektuurset lähenemist oma teoste esitlemisel näituseruumis.

Küsimusele „Mis on pildil oluline?“ on keeruline vastata, sest foto õnnestumist või ebaõnnestumist on võimalik kirjeldada pildi formaalsete aspektide abil – valitud vaatepunkti ehk perspektiivi kaudu, sealt edasi kompositsiooni, tonaalsuse ja valguse kaudu. Pildilt jääb välja kontekst, ja seepärast on raskem tuua foto kaudu esile ideoloogiat, mida üks või teine hoone esindab.

Seega oleks parem küsimus, mis on piltidel oluline. Kui kasutada mitmust, on juba hõlpsam rääkida piltide järgnevusest ja seeläbi kontekstist. Ilmselt iga n-ö päris arhitektuurifotograaf nõustub, et kontekst on oluline. Pool meetrit vasakule või paremale tõstetud kaamera annab väga erineva kujutise ükskõik millisest hoonest. Fotograafi välja valitud ühe kujutise puhul jääb see kontekst vaatajale nähtamatuks.

Kuna kunstnikuna tegelen lisaks formaalsele ka kujutiste kontekstualiseerimisega, siis mingis mõttes on mul lihtsam töötada filmiga. Filmikujutiste järgnevus (ja seeläbi kontekstualiseeritus) on tihe – teadupärast mahub ühte sekundisse 24 pilti. See tihedus tähendab samal ajal ka seda, et kontekst pidevalt muutub ja on amorfne – kuigi tänapäeval võiks kunstnikult oodata selgust, läbipaistvust ja artikuleeritust.

Nendel filmikaadritel on näha ühe arhitektuurse kujundi muutumist ajas – Dallases asuv Infomart morfeerub oma formaalseks eelkäijaks Londoni Crystal Palace’iks, mis omakorda muutub Euroopa parlamendihooneks Brüsselis. See formaalne seos ja sarnasus koos kujutiste tihedusega (nagu öeldud, 24 pilti sekundis) paneb nad seega konteksti ning annab võimaluse ja lähtepunkti rääkida ka ideoloogiatest, mis neid hooneid ümbritsevad.

Vaatajana tajun su pildikeeles dokumentaalsust ja kontseptsiooni, mis kirjeldab toimuvaid ruumiprotsesse. Samas saad sa selliseid protsesse ka ise lavastada, fotot ja konteksti kasutades manipuleerida ning ruumiprotsesse välja mõelda ka päris maailma pildistades. Kui palju sa autori ja kontseptuaalse mõtlejana tegelikult pildi taga toimuvat mõtestad ja üritad seda edasi anda nagu dokumentalist? Või jätad esteetilistel kaalutlustel endale teatava lavastaja-kirjaniku-kunstniku fantaasia?

Dokumentalistiks ma ennast ei pea – kui räägime sellest dokumentalistikast, mis eeldab, et foto või filmimaterjaliga pärast salvestamist ei manipuleerita; või kui, siis piirdub see värvi- ja kontrastikorrektuuri, heli lisamise ja montaažiga – mis tegelikult ongi juba suured manipulatsioonid. Aga seda sa vist ei küsinudki?

Mul on lihtsam rääkida konkreetsete teoste näitel. Näiteks filmi „Kuldne kodu“ (2017) eelduseks on „dokumentaalne“ hoonete paigutus – Toomas Reinu „Kuldne Kodu“ ja selle neoliberaalne vaste hoone tagahoovis. Ometi olen filmi järeltöötluses midagi filmist välja retušeerinud, stseeni lisanud rekvisiite ja lõpuks „ujub“ kaamera läbi majaseinte ja film algab uuesti. Ma käin seega materjaliga väga vabalt (et mitte öelda plastiliselt) ringi. Aga kuivõrd filmi algpunkt on ikkagi see arhitektuurne reaalsus, siis loomulikult mõtlen kujutatud arhitektuuri ajaloole, tema (ideoloogilisele) seisundile tänapäeval, poliitikale Nõukogude ajal ja praegu. See annab tõuke filmi tegemiseks, formaalsed ja kompositsioonilised otsused tulevad selle järel. Samas, arhitektuur, värvid, valgus jms pidid ikkagi olema teatud kvaliteediga algusest peale. Vastasel juhul poleks ma ilmselt seda stseeni üldse märganud.

Traditsioonilises mõttes on kujutava kunsti eesmärk ikkagi kujutada. Näiteks vaadates Gustave Courbet maali „Laine” (1870), peaks vaataja „kuulma” merd ja lainet seeläbi, kuidas teda on kujutatud, mitte tänu sellele, et me lisame kujutisele päriselt heli.

16 mm film „Materiaalsed aspektid“ (2017) on minu praktikas erandlik teos, kuivõrd siin on kogu uurimistöö ja mõtisklus (mis varem on jäänud kujutiselt välja) otseselt nähtav, võiks isegi öelda, et see ongi filmi kese. Kas see film mitte ei olegi ideaalne vastus sinu küsimusele? Film põhineb ajaloos päriselt toimunud sündmustel, kuid kunstniku töölaual langeb materjal kunstiliste liialduste, võrdluste ja seoste ahelasse, mida ma siis poeetilise litsentsiga ära kasutan.

Formaalses mõttes on see minu kõige läbikomponeeritum film – ta on algusest peale üles võetud minu stuudios. Seetõttu on igas kompositsioonis väga vähe n-ö juhuslikku, võrreldes näiteks dokumentalistikaga ning tema „heldusega“ anda kaadrisse rohkem, kui autor esialgu plaanis salvestada. Kompositsioon, toonid, valguse muutumine jms on siin filmis sama olulised kui minu teistes teostes, samas pean siin ometi leppima, et seda filmi „juhib“ suures osas heli või tekst. Sellel põhjusel (või isegi pettumusel) olen siiani heli kasutamisest (peale ühe ammuse erandi) hoidunud. Heli ja muusika manipuleerib emotsionaalselt ja sentimentaalselt, võttes sellega kujutiselt midagi ära. Traditsioonilises mõttes on kujutava kunsti eesmärk ikkagi kujutada. Näiteks vaadates Gustave Courbet maali „Laine“ (1870), peaks vaataja „kuulma“ merd ja lainet seeläbi, kuidas teda on kujutatud, mitte tänu sellele, et me lisame kujutisele päriselt heli. Mingis mõttes ma ei näe, et optiliselt vahendatud kujutis (foto või film) peaks sellest kuidagi erinema.

Foto päises: Ott Kadarik, „Puntras”. Tokyo, 2018.

Avaldatud Maja ajakirja 2020 kevadnumbris Maja 100! (100).