Mis oleks üks arhitektuuriajakiri ilma fotodeta, mis arhitektuurset ruumi kirjeldavad? Kas foto võib olla kõnekam ja mitmekihilisem, kui arhitektuur ise? Et mõista reaalse ruumi ja seda kirjeldava foto erisusi ja foto rolli, küsisin arhitektuurifotograaf Tõnu Tunneli, arhitekt Ott Kadariku, arhitekt-fotograaf-kunstnik Paco Ulmani ja kunstnik Paul Kuimeti käest, mis on pildil oluline.
Tõnu Tunnel on Maja lugejatele tuttav eeskätt seetõttu, et juba mitu aastat ei ole ilmunud vist ühtegi numbrit, kus tema fotosid ei kasutataks. Tema firmamärgiks on leidlik silm komponeerimisel ja hoonet ümbritseva keskkonna tajumisel. Eestis on vähe arhitekte, kes ei usaldaks talle oma hoone jäädvustamist. Tihti on pildid paremad kui arhitekti enda ettekujutus valminud hoonest.
Ott Kadarik on kaameraga arhitekt, kes teeb pilti sellest, millest huvitub, ja kui ta seda oma objektiivis parasjagu ei näe, siis loomingulise inimesena suudab selle ise luua renderdades või fotosid töödeldes. @Kodariku Instagrami konto pildikeelt rikastavad väljaspool seda maailma aset leidnud kaadrid ja tabavalt konteksti loovad pildiallkirjad.
Paco Ulman on arhitekt ja fotokunstnik, kes kasutab oma töödes fotosid just ruumiliste iseärasuste kirjeldamisel, alustades ehk sealt, kus arhitekti töö on lõppenud ning foto võimaldab hetke tabamisega välja tuua ruumis olulisima. Tema pildil on fookuses just sundimatu ruum ja ruumikasutus.
Paul Kuimet ei kirjelda ennast üldse arhitektuurifotograafina, ent pildi ruum, pildile püütud või üles seatud ruum on paljuski see, millega tema kontekstuaalne ja kontseptuaalne kunst tegeleb.
Tõnu Tunnel
Ega ma ise ei teagi öelda, mis on pildil oluline. Nagu pokud ütlevad: kui nad õigesse kohta jõuavad, tuleb suur äratundmise tunne. Oluline on, et saaks aimu, milline see ruum on. On see maja või maastik või inimmõõtmeline installatsioon? On see siseruum või väliruum või segu mõlemast? Või üldse metatasandi viide mingile veel mitteeksisteerivale ruumiformaadile? Foto funktsioon on talletada ja arhiveerida ning kahemõõtmelises meediumis edasi kanda ruumikogemust nende tarvis, kes ei ole seda veel omal nahal kogenud.
Praktika on õpetanud, et arhitektid tahavad alati kogu maja peale saada. Ja konteksti. Ja krundile iseloomulikku floorat ja faunat. Aga lainurgast tulenevaid objektiivimoonutusi ei taha. Ideaalis peaks fotost selguma arhitekti algne idee ja kliendi visioon. Ja seda ilma kaadris kiikuvate okste, elektriliinide ja maja ees ohutuledega parkiva kaubikuta. Aga mõni õiget värvi maitsekas auto võiks ikkagi olla. Ja eelarvekärped ning isetekkeline panus arhitektuuri võiks pildilt välja jääda. Aga materjali ja valguse tunnet tahaks lähedalt näidata. Fotograaf võiks jälgida ja arvestada arhitekti soovitatud vaatenurki, aga ka üllatada ja täiendada oma tõlgenduste ja seostega.
Mis kellegi jaoks pildis oluline on, on lõppude lõpuks tohutult individuaalne. Sõltub, kuhu, kellele, milleks. Ja ka olemasoleva foto funktsioon ja sisu tähendus võib ajas muutuda.
Mulle isiklikult on pilte tehes oluline, et ma ei järgiks pimesi varasemalt kirja pandud reegleid, vaid püüaks usaldada rohkem oma kõhutunnet. Teha pilte nii, et mul endal tekib hiljem fotosid läbi vaadates selle sama koha tunne, mida pildistasin. Ja igav ei tohi hakata. Ei pildistades ega pärast pilte vaadates. Tore, kui õnnestub pilt teha nii mitmetahuline, et pealtnäha lihtne kaader avab end veel ka teisel-kolmandal-neljandal vaatamisel. Ma ei ole veel läbi hammustanud, miks maastikumaali on võimalik vaadata 30 minutit, aga maastikufotot mitte. Kui ma suudaks selle sama aeglase vaatamise naudingu ühte arhitektuurifoto seeriasse sisse panna, võiksin vist lõpetada. Aga seniks tuleb jätkata otsimist.
Hea fotograaf oskab igast hoonest teha kaadri, mis pildipinnana töötab ja on intrigeeriv. Kas sa kaamera taga seistes saad aru ka arhitektuuri ruumilisest kvaliteedist ja tunned ära hea ja halva arhitektuuri? Kas sa arhitektuuri vaadates mõtled arhitektuuri protsessi peale ja üritad mõista, miks arhitekt konkreetseid ideid on rakendanud või miks midagi nii või naa on saanud?
Arhitektoonika on teema, millega ma hetkel kõige rohkem tööd teen. Proovin peas mõista ja dekonstrueerida, millest pildistatav koosneb. Õpin terminoloogiat ja meetodeid, kuidas mahulist ruumi tükeldada-liigendada, lootuses rohkem aimata-mõista arhitekti mõttekäiku. Miks need elemendid, miks see koht, miks selline mastaap või proportsioonid? Ideaalis tajun ise või saan arhitektilt sisendi, mis on n-ö projekti selgroog. See on kliendiga esimesel kohtumisel salvrätiku nurgale tehtud visand.
Kuivõrd olen veel nii noor ja tegelikult võrdlemisi vähese kogemusega, hakkab alles nüüd tasapisi tekkima julgus ise midagi arhitektuurist arvata. Aina rohkem õpin nägema kohti, kus on imelikud sõlmed, kus ehitaja on n-ö nurki lõiganud.
Hea ja halva mõistmine on vist suuresti ikkagi kõhutunde küsimus. Kas ruum funktsioneerib eesmärgipäraselt? Kas seal on hea olla? Kas ma saan aru, kus ma hoones paiknen, ja kas ma suudan orienteeruda abi küsimata? Pildistamistel on alati põnev (aga tüütu) rääkida kõikvõimalike turvatöötajatega, kes tulevad pärima, mida ma seal teen. Pärast rahuldavat vastust ei taha igavlev turvatöötaja lahkuda ning jääb suitsu tegema ja juttu ajama. Sealt selguvad tavaliselt noore hoone praktilised kitsaskohad. Kliimaautomaatika häälestuse valud, akustikaprobleemid, ebaloogilised lülitid või juba kuluma hakanud detailid – peaaegu kõik asjad, mida pildistamiste ettevalmistamisel arhitektiga arutada ja pildistamistel kohapeal jälgida. Vead-ebaõnnestumised, mida edaspidi veidi summutada, või head lahendused, mida just esile tõsta.
Paco Ulman
Kontseptsioon! – ütleb iga korralik kunstnik. Esteetika! – ütleb fotograaf. Tehniline teostus! – ütleb teine fotograaf. Ruum! – ütleb arhitekt. Nunnufaktor! – ütleb jaapani väikemaja arhitekt. Lugu! – nõuab ajakirja toimetaja. Laigid! – ohkab suunamudija. Tean täpselt, aga sulle ei ütle! – nähvab kunstikriitik. Vahetevahel on tunne, et tean! – ütleb autor.
/…/
Edasi saab lugeda Maja 2020.a. kevadnumbrist (nr 100).
JOHAN TALI töötab arhitektina büroos Molumba ning on EKA doktorant ja õppejõud ning arhitektuuriosakonna avatud loengute sarja kaaskuraator.
Ülemise foto autor Ott Kadarik, “Jenkamees”. Tokyo, 2017.
