Süveneva kliimakriisi ja kahanevate ressursside tingimustes arhitektuuristrateegiad otsides on tähelepanu keskpunkti tõusnud rahvaarhitektuur. Peamiseks põhjuseks on selle passiivne vastavus kohalikule ilmastikule ning võime rakendada „eestleitut“ – seda mitte üksnes loodusvarade ja ehitusmaterjalide, aga ka saadaolevate meistrite ja kohalike kogukondade oskuste tähenduses.
Saared on müstilisi lugusid ikka inspireerinud. Kas saame rääkida ka omanäolisest saare-arhitektuurist ja saare-ruumist?
Suures neoliberalistlikus peapöörituses tormasid inimesed võtma laenu, et osta betoonist kortereid ning tagatise saamiseks müüdi väga paljud tagastatud suguvõsa põlistalud, maad ja metsad. Siiani on taluarhitektuuri vaadeldud peamiselt nostalgilise pilguga ning vanade majade taastamist vahel lausa mõistetud kui romantilist minevikuihalust. Uues globaalses situatsioonis kannavad aga vanad käsitööna valminud puit- ja kivihooned uut tähendust, mis siiani ei ole ülearu palju tähelepanu saanud. Mida on nüüdisajal õppida rehielamu arhitektuurist?
