kaire 
Edukate energiatõhusate renoveerimiste taustal võib märgata kahte murettekitavat suundumust: elanikud lahkuvad elamutest nii renoveerimatuse kui ka renoveerimise tõttu.
Rein Einastoga vesteldes avaldub interdistsiplinaarsuses midagi enamat kui erinevate oma ala ekspertide eesmärgistatud koostöö. Selle tähendus on pigem kultuuriline kui projektipõhine: ühiselt jagatud ühiskondliku vastutuse võtmine, ühistegevuse mõtestamine või ka kasutades Einasto mõistet – ühisvaimus olemine.
Koolide, vallamajade ja muude ühiskondlike hoonete puhul on arhitektuurivõistlus muutunud tavapäraseks nähtuseks. Võistlusega otsitakse uusi ideid ja hoonetele senisest teistsugust lähenemist. Ruumi, mis saab paljude inimeste viimaseks elupaigaks, selles loos aga eraldi mõtestamist väärivaks ei peetud. Ühiskond ülistab noorust ja ilu ning vananemine – see võiks silma alt ära olla. Kui elu on juba elatud, siis mis seal enam muud tarvis kui koridoriveeres kohta, kus pikali visata ja vaikselt lõppu oodata.
Kui kuulsin uudist, et Niguliste kirikusse on rajatud lift, tuli kohe meelde kuulus Gustave Eiffeli õpilase Raoul Mesnier du Ponsardi projekteeritud Santa Justa lift Lissabonis. Kui asja süveneda, siis on see muidugi pisut teistlaadne: Santa Justa lift ühendab seitsmele mäele ehitatud linna kahte eri tasandit, olles küll samal ajal vaateplatvorm ja turismimagnet. Analoogse lifti kavandas Nunne tänava Kitsepargi ja Toompea vaateplatvormi vahelisele alale 1935. aastal arhitekt Herbert Johanson. Samuti on lifti (tõstetooli) proovitud joonistada Patkuli trepi tsooni ja seda juba möödunud sajandi 20-ndatel ja siis 50-ndatel ning kolmas kord 90-ndatel. Mida aga ikka pole, on tõstetool!
„… kui humanistid kaebavad, et inimesi koheldakse kui objekte, on nad täielikult ebateadlikud, et nad kohtlevad objekte ebaõiglaselt.“ Bruno Latour
Termin „ligipääsetavus“ tähistab kogu elanikkonna kaasatust elu- ja infokeskkonda, tagades inimesele olenemata vanusest või tervislikust seisundist võrdsed võimalused ühiskonnaelust osa võtta. Sellest räägitakse üha rohkem nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, valmivad erinevad aruanded ja eeskirjad. Mõistetavalt tegeletakse pidevalt ligipääsetavuse parendamisega ka kultuuriasutustes, sealhulgas muuseumides, mis asutusetüübina on selle artikli keskmes.
Aprilli lõpul võttis minuga ühendust üks vana tuttav, kes on Szolnoki poe alaline klient. Ta kirjeldas sealset olukorda, kus kõik kassapidajad on koondatud ning kauba eest saab tasuda vaid makseautomaatidele. Kuna Rimis on kokku hoitud ka konsultandi või abistaja arvelt, tunnevad paljude vanemad inimesed end seal äärmiselt ebamugavalt, et mitte öelda alandatult.
Jacob D’herde käsitleb vanemaealiste koduloomet, tuginedes oma doktoritööle „Kodu(s)elamine: vanemaealiste kodu- ja väärikuseloomest“. Ta väidab, et koduloome on pidev läbirääkimisprotsess eluaseme ja inimese kodukujutelma vahel. Kui see protsess osutub edukaks, sulavad kodu ja eluase kokku selleks, mida ta nimetab majakoduks.
Kuidas mõista vanust? Või vanadust? Mõnel puhul on see hinnatud väärtuseks – midagi head, nagu veinid, mis ajaga paremaks muutuvad. Ka vanades linnades ja arhitektuuris peitub hulk väärtusi, mida vastloodutes pole, ja inimestegi puhul peetakse üldiselt positiivseks, et ajaga inimene küpseb, saab targemaks ja kogenumaks.
Eesti, Läti ja Leedu – Baltimaad – on suuremale osale maailmale kolm sisuliselt eristamatut väikeriiki. Geopoliitilise terminina on „Baltikum“ kinnistunud alles 20. sajandil. Kolme riigi varasem aja- ja kultuurilugu erineb mitmel tasandil. Ehk ongi see trots väljastpoolt seatud ühtlustava lihtsustuse vastu, et kipume eeskujusid otsima ikka kuskilt kaugemalt ja kohalikke kalduvusi käsitlema ainult oma riigi piires, omavahelist eluolu vaid sportlikus ja lihtsustavas võtmes võrreldes.
Ärevad ajad ühendavad ja ärgitavad väliste määratluste kõrval ka iseennast oma identiteeti mõtestama ja avastama—selleks, et meid kannaks ja koondaks hirmu asemel rõõm, nauding ja uudishimu.
Avarus, hägusad piirid, ebamäärased lõpud ja algused – Baltimaade olustiku võlu ei ole lihtne tabada. Aga nagu ütlevad Reinis Salinsi sõnutsi lätlased: „Katram savs stūrītis“ („Igaühel on oma nurgake“).
