Eesti Rahva Muuseumi arhitektuuri modernsus

Järgnev on katse mõelda Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uue hoone arhitektuurist kui protsessist. Artiklis on tähelepanu koondatud mitte niivõrd sellele, mis ERM-i arhitektuur on, kuivõrd sellele, mida see teeb. Seejuures pole fookuses mitte üksikkasutaja kogemus, vaid Eesti ajalugu. Niisiis küsigem, mida teeb ERM-i arhitektuur Eesti ajalooga?

Jorge Otero-Pailos, arhitekt ja pärandiuuringute kriitilise koolkonna rajajaid, on hiljuti kirjutanud eksperimentaalsest pärandikaitsest (experimental preservation). Kuidas kunstnikud, arhitektid ja teised aktivistid erinevate loovinitsiatiividega seavad ühiskonna ette esemeid ja nähtusi, mis jäävad institutsionaalse muinsuskaitse pilgu alt tavaliselt välja.

Eksperimentaalpärandi rolli seatud objekti puhul pole tingimata oluline tema materiaalsus ja kestvus, pigem on tähtis kontseptuaalne ja poleemiline probleemiasetus, mis ärgitab sootsiumis arutelu selle üle, kas konkreetne nähtus on väärtuslik või mitte. Samuti võib eksperimentaalse pärandi rolli asetatud objekt olla loomult efemeerne, ajas ja ruumis kaduv.1 UNESCO maailmapärandi nimekirja kategooriaid kasutades võib seega olla tegemist vaimse pärandiga, ent mitte alati.

Otero-Pailose üks intrigeerivamaid näiteid eksperimentaalsest pärandikaitsest on kunstnik Lars Rambergi teos „Zweifel” („Kahtlus”, 2005), mis kujutas endast ajutist valguskirja Berliinis asunud, praeguseks lammutatud endise Saksa Demokraatliku Vabariigi parlamendihoone Palast Der Republik (valmis 1976) katusel. Hoone, mis 21. sajandi sakslastele sümboliseeris Berliini müüri langemise eelset perioodi, kandis mitte ainult autoritaarse idabloki halba varju, vaid oli paljude jaoks häbimärgistatud ka materiaalses mõttes.

Ometi sai tühjalt seisvast majast populaarne linnakultuurikants, kus toimusid kontserdid, peod, näitused. Rambergi teos tõi endise parlamendihoone Saksa avalikkuse teadvusesse nihestatud kujul ning ajal, mil vaieldi aktiivselt selle üle, kas kompleks tuleks lammutada või rekonstrueerida. Kunstniku žest ei andnud ühest hinnangut hoone väärtusele, vaid ärgitas avalikkust mõtlema ja sundis sakslasi teadvustama seda, mida nad oma lähiajaloost väärtustavad ja mida häbenevad.

Foto repro

Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane ja Dan Dorrell (DGT Architects) seadsid arhitektuurikonkursi võidutöös Eesti Rahva Muuseumi uue hoone kontseptuaalseks keskmeks endise sõjalennuvälja.

Too otsus tekitas mitmes eestlases vastuolulisi, isegi raevukalt vastalisi tundeid.2 Jah, tõepoolest, nõukogude perioodil oli tegemist nii tähtsa sõjabaasiga, et Tartu kuulus lausa USA tuumasihtmärkide hulka.

Raadi lennukompleksi ajalugu on siiski palju pikem, ulatudes kaugemas otsas Tsaari-Venemaa, teises aga Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgsesse perioodi. Samuti oli seal piirkonnas sõjalennuväli esimesel Eesti iseseisvusperioodil. Raadi lennukompleksi ajalugu peegeldab seega kogu Eesti omariikluse ja sellega vaheldunud okupatsiooniperioodide ajalugu. Seepärast võib DGT otsust valida asukohaks sõjalennuväli tõlgendada kui peegli seadmist Eesti rahvuse ja riigi palge ette. Kas ollakse valmis seisma silmitsi kõigega, mis minevikus juhtunud on?

Foto: Kaido Haagen

Säärane probleemiseade teeb DGT muuseumiideest Otero-Pailose kirjeldatud eksperimentaalse pärandikaitse akti. Sõjalennuvälja oma mitmekihilise ja vastuolulise ajalooga paiskasid arhitektid siinse avalikkuse ette – kas lennuväli ikka väärib muuseumi asukohaks olemist, kas suudame rääkida kõigest oma ajaloos juhtunust? Teisipidi võib Raadi lennuväljale kolimise otsust tõlgendada ka kui soovi võita ajalugu tagasi, kirjutada see enda jaoks sobivalt ümber, luua kohale uus tähendus, hakata ise uuesti peremeheks. Säärase teadliku ajaloolise mälu ja tähenduse nihestamisega on Eestis tegeletud varemgi. 

ERM-i arhitektuur seab endise sõjalennuvälja avalikkuse ette kui ajaloolise, mitmekihilise tähendusega objekti, andmata sellele ise lõplikku hinnangut või väärtust.

Võib-olla on isegi nii, et ERM-i arhitektuur seab vaadeldavaks, debateeritavaks Eesti ajaloo tervikuna, söödab siinse avalikkuse ja muuseumikülastajate ette olukordi ja ajaloolisi artefakte nagu moderaator, kellel puudub isiklik huvi ja kes on pigem neutraalses positsioonis? Kui nii on, siis säärase poleemikatekitajana tuletab ERM-i arhitektuur meelde Anthony Vidleri kirjeldatud modernsuse problemaatika. Vidleri sõnul tuleks nii modernistliku arhitektuuri ajalugusid (historiograafia tähenduses) kui ka üksikobjekte käsitleda nähtustena, mis kujundavad ja aitavad mõtesta meie endi modernsust ja ajalooteadvust, paljastada eelarvamusi ja stampideks kulunud mõttemustreid.3

Foto: Kaido Haagen

Vidler vastandab modernistliku ja postmodernistliku (arhitektuurist) mõtlemise viisi. Kui modernistlik mõtteviis on ülimalt teadlik enda ajaloost ja ajaloolisusest (ajaloolisest tingitusest), püüdes olnule aktiivselt, enamasti vastandumise kaudu reageerida, siis postmodernistlik mõtteviis kasutab ajalugu otseselt ära, valides sealt välja vaid endale sobivad lõigud.4

Postmodernistlik mõtteviis justkui eitab enda vahetut ajaloolisust ning püüab valitud ajalookildude abil konstrueerida endale sobiva tegelikkuse, illusiooni. Modernistlik mõtteviis seevastu aktsepteerib kõik, mis on olnud, ka negatiivse, ning püüab praeguses hetkes sellele vastata läbi iseenda, tuginedes nüüdisaegsele elutunnetusele ja püüdes jääda võimalikult ausaks, sõnaga, olla modernne.

Kandes Vidleri mõttekäigu analoogiana ERM-i arhitektuurile, ei tohiks tekkida kahtlust, et DGT looming, mis Raadil enam kui 350 meetri pikkuselt betoonist lennurajale laotub, on oma meelestuselt modernne. ERM-i uue hoone arhitektuur käsitleb konteksti kui väljakutset ja püüab aktiivselt suhestuda kõige sellega, mis on seal kohal olnud Tsaari-Venemaast vaba Eestini. Nii pole hoone arhitektuuri puhul tegu kitsalt rahvuslikku ambitsiooni omava arhitektuuriga; pigem iseloomustab hoone kontseptsiooni arhitektide soov mõista ajaloolist konteksti ning sellele reageerides luua uus kiht, tegevusruum ja võimalused praeguse hetke ja inimeste jaoks. Nii sisaldab ERM-i arhitektuur ka teatud psühhoanalüütilist või teraapilist komponenti, andes justkui mõista, et ajalooga tuleks leppida, kui tahes jõle ja hirmutav seal sisalduv ka poleks, ning minna edasi. Uues muuseumihoones jalutades ei tundu niisugune teraapiline lepitusfunktsioon siiski lõpuni toimivat.

Eesti Rahva Muuseumi näol on tegu institutsiooniga, mille implitsiitne tung on suhestuda rahvusliku ajalooga, anda sellele tähendusi, mis eeldavad selgeid (rahvus)ideoloogilisi valikuid. Siit joonistub välja erisus ERM-i (Vidleri mõttes) modernse arhitektuuri ja institutsiooni enda alushoiakute vahel.

Foto: Kaido Haagen

ERM-i uus hoone on sundinud nii ERM-i töötajaid kui ka siinset avalikkust ümber hindama ja mõtestama Eesti ajalugu, laiali pillutanud, osaliselt kummutanud senised narratiivid, hierarhiad ja tähendused ning andnud võimaluse uute formatsioonide tekkeks, nende sõna otseses mõttes majutamiseks.

Millisel kujul need muutused tegelikuks on saanud, ilmneb vahetuimal kujul Eesti kultuurilugu tutvustavas püsiekspositsioonis „Kohtumised” (peakuraator Kristel Rattus). Selles põimuvad nii lineaarne ja heroiline kujutlus Eesti rahvuslikust ajaloost, näiteks ajajoone idee, mis loob illusiooni Eesti ajaloo sirgjoonelisusest, samuti „rahvuslike aarete” nagu Eesti esimene trikoloor eksponeerimine,  kui ka fragmenteeritum, moodsama ajalookirjutusega haakuv mikroajaloo ja väikeste narratiivide tasand, keskendumine lihtinimeste lugudele ning argiesemete, „mitte-aarete” esitlemisele.

Kas rahvuslik mõtteviis, mis sisaldab mõnetist isolatsionistlikku ja alalhoidlikku mõõdet, saab üleüldse olla modernne (Vidleri mõttes)? Raske öelda. Teatavat meelestustasandite erisust on igatahes tajuda just ERM-i uue peahoone arhitektuuri ja eksponeeritavate näituste vahel, mille kujundused on küll moodsad, ent mis ikkagi konstrueerivad ja taastoodavad Eesti rahvuslikku ajalugu. Samas on ilmne, et ERM-i modernne arhitektuur ei alistu Eesti ajaloo ees ega ole pelk konteiner selle eksponeerimiseks, ajaloolise tõe etendamiseks.

ERM-i uues peahoones on Eesti rahvuslik ajalugu ja hoone arhitektuur loovas, ent pingestatud suhtes. Erinevalt ritualiseeritud, esteetilistest näituseruumidest, võimaldab krobeline betoonist lennurada peegeldada Eesti ajalugu tooremal, vahetumal kujul, tuues ilmsiks kollektiivsed traumad ja sisevastuolud. Kui ekspositsioone ja muuseumi sisu võib käsitleda teadlikult koostatud etenduse, esinduspildi või isegi maskina Eesti ajaloost, siis hoone modernne arhitektuur, mis lähtub endisest sõjalennuväljast, paljastab Eesti ajaloo alateadvuse, sinna tõrjutud heterogeensuse.

CARL-DAG LIGE on arhitektuurikriitik ja -ajaloolane, töötab Eesti Arhitektuurimuuseumis kuraatorina.

PÄISES: ERM-i võidutöö “Mälu väli” kontseptsiooniskeem (2006).
AVALDATUD: Maja 89-90 (suvi 2017), peateema Muutuv

1 Jorge Otero-Pailos, „Experimental Preservation”, Places Journal, september 2016, https://placesjournal.org/article/experimental-preservation/ (vaadatud 28.11.2016).
2 Vt nt Karin Hallas-Murula, „Abielluda vägistajaga?”, Eesti Päevaleht 17.01.2006.
3 Vt Anthony Vidler. Histories of the Immediate Present. Inventing Architectural Modernism. MIT Press, 2008, lk 200.
4 Vt samas lk 193.

JAGA