Laura Linsi kirjutab arhitektist ja õppejõust algatuse „Moratoorium uuele ehitusele“ taga, initsiatiivi, mis seisab selle eest, et vaataksime uuesti üle, mis ruumiloome osad on praegu ihaldusväärsed ja mis enam mitte.
„Ehitada on hävitada,“1 algab tutvustus Charlotte Malterre-Barthes’i peagi Sternbergi kirjastuse alt ilmuvale raamatule „A Moratorium on New Construction“ („Moratoorium uuele ehitusele“). Kui iga ehitatud keskkonna koostisosa on ekstraheerivate protsesside tulem ning kui ruumiloomet suunavad enim ahned finants-, kinnisvara- ja korporatiivne ehitustööstusmajandus, siis kuidas võiksime ehitada keskkonnale ja laiemalt ühiskonnale kahju tegemata? Või ehk veelgi olulisemana: kuidas tegutseda arhitektina nii, et looksime lisandväärtust, et püüdleksime tähendusrikka agentsuse poole? Kuidas saada üle lootusetusest (samal ajal apaatseks muutumata) ja kuidas olla taas maailmast lummatud?
Charlotte Malterre-Barthes on arhitekt, linnaplaneerija ning arhitektuuri ja linnaplaneerimise dotsent Šveitsi föderaalses tehnoloogia instituudis Lausanne’is (EPFL), kus ta juhib RIOT-i laboratooriumit. Algatuse „Globaalne moratoorium uuele ehitusele“ lõi ta 2021. aastal linnaplaneerimise eriala dotsendina Harvardi ülikooli kõrgemas disainikoolis (GSD). Malterre-Barthes’i teadustöö keskmes on ruumiloome poliitökonoomia.2 Ta ütleb selgelt välja, et keskkonna seisundi halvenemine on tihedalt põimunud sotsiaalse ebaõiglusega, osutab ehitusvaldkonna seotusele sellesse mässitud suhtesse (väitmata, et ehitusvaldkonnal lasub ainuvastutus) ning rõhutab, et kõigil ehitusvaldkonna osalistel on selles suhtes roll ning seega võimalus agentsuseks, mille kasutamist, isegi kui seda ei suunata, saab vähemalt mõtestada.
Raamat järgneb Malterre-Barthes’i organiseeritud ümarlaudadele ja õppeainetele, peetud loengutele ning kirjutatud postitustele ja artiklitele, mis keskenduvad rahvusvaheliselt arhitektides ja akadeemikutes huvi tekitanud moratooriumi ideele. Malterre-Barthes väidab, et drastiline muudatus ehitusreeglistikus on hädavajalik ja selleks, et töötada välja uus reeglikogum, tuleb kogu uus ehitus ajutiselt peatada. Moratooriumiteemaline algatus paigutub tema sõnul üleskutse ja mõtteharjutuse vahepeale. Üleskutse on aga enamat kui uue ehitamise peatamine, kui täielikule tegevusetusele toetumine. See on üleskutse rakendada aktiivselt viise parema maailma ülesehitamiseks, jättes sealjuures lammutamata, uut ehitamata, ehitades üleüldiselt vähem, ehitades juba olemasolevast ja – lõpuks – kasutades hooneid läbimõeldumalt ja nende eest hoolt kandes. Selle eesmärk on ette kujutada vähem kurnavat tulevikku, mis toetub valdavalt juba olemasolevale ainesele.3 Moratoorium, vaatamata selle sõna teatavale teatraalsele morbiidsele kõlale, on lõpuks lihtsalt hingetõmbehetk, paus, et ümber mõelda ja uusi sihte seada.
2020. aastal näis kõik peatuvat. Ajakiri AOC avaldas 29. märtsil 2020. aastal prantsuse filosoofi Bruno Latouri essee „Mis ettevaatusabinõusid pakute välja selleks, et me ei naaseks kriisi-eelsesse tootmismudelisse?“. Ta kirjutas seal: „Esimene õppetund, mille koroonaviirus meile andis, on ühtlasi kõige jahmatavam: me oleme tõestanud, et paari nädalaga on korraga võimalik peatada majandussüsteem kõikjal maailmas; süsteem, mille kohta on meile öeldud, et selle aeglustamine või ümbersuunamine on võimatu.“4 Võib-olla tuli see väide liiga vara või ehk olid Latouri põlatud „globaliseerijad“ kiiremad tegutsema, kui ta lootis, aga kolm aastat hiljem näeme vähe muudatusi ühiskondlikes, majanduslikes, kultuurilistes väärtushinnangutes. Sellest olenemata ei tohiks me unustada loodud pretsedenti peatamisele. Kujutades ette võimalusi, mida peatumine võiks luua, jätkas Latour: „Kui kõik on peatatud ja kõik kaardid lauale asetatud, saab võimalikuks nende ümberpööramine, valimine, ringijaotamine, igaveseks kõrvale heitmine või, miks mitte, ka kiirendatud kasutusele võtmine. On aeg inventuur teha. Kui terve mõistus palub: „Alustage uuesti tootmist, nii kiiresti kui võimalik!“, peame vastu karjuma: „Kindlasti mitte!“ Viimane asi, mida tuleks teha, on olnu täpne kordamine.“5
Mida tähendab arhitektidele ehitamise lõpetamine? Kuidas navigeerida elamuehitamise vajaduse ja destruktiivse ehituspraktika vahel? Kuidas inventeerida seda, mis meil juba olemas on? Kuidas sisse viia vakantsusevastast poliitikat ja reformida omandit? Oma 2022. aasta Harvardi GSD disainistuudio tutvustuses tsiteerib Charlotte Malterre-Barthes arhitekti ja teadurit Menna Aghat: „Peame peatama ehitustegevuse selleks, et alustada ülesehitamist.“6
Artikkel on avaldatud Maja 2023 kevadnumbris (111) teemal “Moratoorium“
Portreefoto päises: Caroline Palla
1 Tsitaat Charlotte Malterre-Barthes’i peagi ilmuvat raamatut „A Moratorium on New Construction“ (Sternberg Press, sari „Critical spatial practice“, toimetanud Nikolaus Hirsch ja Markus Miessen) tutvustavalt veebilehelt.
2 „Statement“, Charlotte Malterre-Barthes’i veebileht.
3 „A Global Moratorium on New Construction“, „Strategic Practice“ – „Research Practice“, Charlotte Malterre-Barthes’i veebileht.
4 Bruno Latour, „What protective measures can you think of so we don’t go back to the pre-crisis production model?”, Analyse Opinion Critique (29.03.2020), http://www.bruno-latour.fr/fr/node/849. Tõlge prantsuse keelest Stephen Muecke, tsitaadid eesti keelde tõlkinud Laura Linsi.
5 Ibid.
6 „A Moratorium on New Construction“, Harvardi ülikooli kõrgema disainikooli õppeaineid tutvustav veebileht.
