On tavapärane, et kui eemaldutakse inkubaatorilaadsete tüüpprojektide ehituse ideest, säilib eramu projekteerimisel autori omapära. See, et 1965. aastal kehtinud riigikorra nüansid ei arvestanud individuaalelamute projekteerimisel autorlusega, oli üks põhjustest, miks levisid tüüperamud ja looming oli varjus.
Hoolimata arhitektuurialase hariduse puudumisest ja seatud piirangutest, tõi kartmatu Jaan Vomm sama aasta septembris oma filigraansed joonised Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee lauale. Eramu projekt oli julge ega sobinud miljöösse, kuid sai sellegipoolest kinnituse tingimusel, et uus hoone saab katuse peale kolme aasta jooksul. Individuaalelamu projekteerimine ja ehitus muutus aga veterani elutööks – lubatud kolme aasta asemel kestis ehitusprotsess 22 aastat.
Töö venis ilmselt seetõttu, et tülikas individualist ei lasknud loomeprotsessile võõraid käsi ligi: enesekeskse, isikupärase eramu ehitus oli pidevas muutuses, sõltudes autori tujudest ja materjali kättesaadavusest. Hõivatus elutööst juurutas pühendumist, mille tulemusena sündisid loovad detailid, ning seetõttu erines lõpptulemus esialgsetest joonistest. Väljast suurejooneline ja üksikasjalik elumaja oli sisustuselt askeetlik. „Ruumis olid vaid magamisase ja taburet, muud tal ei olnudki vaja,“ kõlas naabrite suust.
Vommi loomekeskuseks kujunes ajapikku kõrvalhoone – karaš (just sellist kirjapilti kasutas autor oma joonistel ja dokumentides) –, kus varjusid tööks vajalikud tarbed ja lemmikmootorratas. Abihoone lahendus on eksperimentaalne ja ekspressiivne. Loometöö oli Vommi prioriteet, suuremgi väärtus kui esmased igapäevased vajadused.
Veterani pojale pärandatud individuaalelamu müüdi esmalt käesoleva sajandi algusaastatel. 2010. aastal ostis vanapaar kinnistu välja pankroti mõistetud omanikult. Praegune omanik Helle on endine joonestaja ja insener. Lisaks autori jooniste hoolikale säilitamisele väärtustab praegune elanik eramu juures selle valgusküllust ja „parajat suurust“. Tänu küllaltki avarale planeeringule saab omanik mööbliesemeid regulaarselt ümber paigutada. Suvekuudel on märgata Hellet puhkamas rohelises tagaaias, kus kunagi valitses mugulapõld.
DIANA DROBOT on Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri- ja linnaplaneerimise tudeng.
PÄÄR KEEDUS on arhitektuurifotograaf ja Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri tudeng.
FOTOD: Päär Keedus
AVALDATUD: Maja 98 (sügis 2019), peateema Autor
