Diana Drobot, Päär Keedus: šedööver keset kartulipõldu

Jaan Vommi individuaalelamu Abja-Paluojas

On tavapärane, et kui eemaldutakse inkubaatorilaadsete tüüpprojektide ehituse ideest, säilib eramu projekteerimisel autori omapära. See, et 1965. aastal kehtinud riigikorra nüansid ei arvestanud individuaalelamute projekteerimisel autorlusega, oli üks põhjustest, miks levisid tüüperamud ja looming oli varjus.

Hoolimata arhitektuurialase hariduse puudumisest ja seatud piirangutest, tõi kartmatu Jaan Vomm sama aasta septembris oma filigraansed joonised Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee lauale. Eramu projekt oli julge ega sobinud miljöösse, kuid sai sellegipoolest kinnituse tingimusel, et uus hoone saab katuse peale kolme aasta jooksul. Individuaalelamu projekteerimine ja ehitus muutus aga veterani elutööks – lubatud kolme aasta asemel kestis ehitusprotsess 22 aastat.

Töö venis ilmselt seetõttu, et tülikas individualist ei lasknud loomeprotsessile võõraid käsi ligi: enesekeskse, isikupärase eramu ehitus oli pidevas muutuses, sõltudes autori tujudest ja materjali kättesaadavusest. Hõivatus elutööst juurutas pühendumist, mille tulemusena sündisid loovad detailid, ning seetõttu erines lõpptulemus esialgsetest joonistest. Väljast suurejooneline ja üksikasjalik elumaja oli sisustuselt askeetlik. „Ruumis olid vaid magamisase ja taburet, muud tal ei olnudki vaja,“ kõlas naabrite suust. Vommi loomekeskuseks kujunes ajapikku kõrvalhoone – karaš (just sellist kirjapilti kasutas autor oma joonistel ja dokumentides) –, kus varjusid tööks vajalikud tarbed ja lemmikmootorratas. Abihoone lahendus on eksperimentaalne ja ekspressiivne. Loometöö oli Vommi prioriteet, suuremgi väärtus kui esmased igapäevased vajadused.

Foto Päär Keedus

Veterani pojale pärandatud individuaalelamu müüdi esmalt käesoleva sajandi algusaastatel. 2010. aastal ostis vanapaar kinnistu välja pankroti mõistetud omanikult. Praegune omanik Helle on endine joonestaja ja insener. Lisaks autori jooniste hoolikale säilitamisele väärtustab praegune elanik eramu juures selle valgusküllust ja „parajat suurust“. Tänu küllaltki avarale planeeringule saab omanik mööbliesemeid regulaarselt ümber paigutada. Suvekuudel on märgata Hellet puhkamas rohelises tagaaias, kus kunagi valitses mugulapõld.

DIANA DROBOT on Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri- ja linnaplaneerimise tudeng.

PÄÄR KEEDUS on arhitektuurifotograaf ja Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri tudeng.

Artikkel on avaldatud MAJA 2019.a. sügisnumbris.

Foto üleval: Päär Keedus, rohkem fotosid ajakirjas.

Facebook

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.