Balti Jaama Turg – vastab linnaarhitekt Endrik Mänd

Küsis Kaja Pae

Uue Balti jaama turu kujunemine oli pikk protsess. Tagantjärele analüüsides mis on uue turu loomise käigus need võtmepunktid, mis hea tulemuse saavutamisele kaasa aitasid?

Laias laastus on võimalusi suurema linnaehitusliku mõjuga hoone ehitusprojekti koostamiseks kaks – detailplaneeringu või projekteerimistingimuste alusel. Esimesel juhul on tegu tava- ja teisel juhul eriolukorraga, mille rakendamiseks peavad olema täidetud eeltingimused nagu vastavus üldplaneeringule ja piirkondlikule hoonestuslaadile. Olulisim vahe kahe menetluse vahel on kestus, mis võib ulatuda mõnest kuust projekteerimistingimuste alusel projekteerides mitme aastani detailplaneeringut koostades.

Kohalikul omavalitsusel on õigus valida sobiv menetlusviis. Arhitektuurselt kõrgetasemelisi projekte, mis on miljööga kooskõlas, on loomulik menetleda avalikult projekteerimistingimuste alusel. Problemaatilisemad, linnaruumi koormavad ja arhitektuuri vähem panustavad ideed kaalutakse ja timmitakse laiemapõhjalises detailplaneeringu menetluses.

Balti jaama turu rajamine on hea näide mõlema praktika rakendamisest. Kunagine ettepanek, millega sooviti kogu kvartal hoonestada 8-korruseliste hoonetega ning seejuures kaotada turufunktsioon sootuks (avaturu ehitamine 8-korruselise hoone katusele ei tundunud algusest peale tõsiseltvõetava ideena), ei realiseerunud isegi aastaid kestnud planeeringumenetluses. Pakutud lahendus oli linnaehituslikult ja muinsuskaitse seisukohast sobimatu ning kogukonnaelu vaesestav.

Uute omanikega saabusid uued mõtted. Ka neil oli plaan ehitada kvartalisse toidupood, parkimismaja ja erinevaid rendiruume, samas aga ka soov säilitada turg kui selline, lisades väljakuid ja terrasse. Seejuures tuli olulises ulatuses ümber ehitada olemasolevad paekivist turuhooned. Vanad müürid säilitati, kuid kaubanduspinda ehitati ka nende alla. Tallinna linnaplaneerimise ameti arhitektid arutasid pikalt, kas sellised suuremahulised ümberehitused on tehtavad ilma detailplaneeringut koostamata.

Arvamusi selles osas oli erinevaid ning otsustamisel sai lõpuks määravaks arhitektuurne eskiisprojekt, mis veenis, et Balti jaama turust võib saada suurepärase arhitektuuriga ning nn Telliskivi vaimu kandev kogukonnakeskus. Olen kindel, et detailplaneeringu menetluses ei oleks me sellist tulemust saavutanud – oluliselt aeganõudvam menetlusprotsess oleks tõenäoliselt tinginud linnaehituslikult „kopsakama” lahenduse, et kompenseerida tulutult vinduva kinnisvara väärtust. Igal juhul oleks olevik saabunud mitu aastat hiljem.

ENDRIK MÄND on Tallinna linnaarhitekt.

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.