ERM – intervjuu Lina Ghotmehiga

Intervjueeris Sille Pihlak

Nüüd, mil lihvimata teemantist on saanud pilkupüüdev (arhitektuuriline) kalliskivi, on aeg uurida, millise peentöötluse abil tulemus saavutati. Projekti üle arutades lähtume kolmest üldisest märksõnast: sõnavara ehk hoone põhiterminite määratlemine, linlikkus ehk hoone kontekst väikeses ja suures plaanis ning sisemusinterjöörist majasiseste suheteni.

Kasutate oma loengutes sageli väljendit „arhitektuuri arheoloogia“. Kas see väljendab Teie jaoks muuseumi olemust või kuidas seda mõista? Ja mida tähendab Teie büroo jaoks „rahvusmuuseum“?

Muuseum“ tuleb sõnast mouseion, mis tähendab Kreeka mütoloogia kunstijumalustele – muusadele pühendatud templit. Muuseumide areng on seotud ka inimeste suhtega materiaalsesse kultuuri, inimese loodud esemete tajumise ja tähtsusega. Muuseumid on ajaloo jooksul võtnud mitmeid kujusid, mis on seotud kogumisega – alates pühakodadest (kirikud kunsti eestkoste ja väljapaneku kohana) ja lõpetades ilmalike kurioosumite kabinettide ehk „imede kambritega“.

Erilise auraga „imede kambrid“ avasid oma uksed, muuseumid pühendusid kunstilise, kultuurilise või teadusliku tähtsusega esemete kogumisele, säilitamisele ja väljapanekule eesmärgiga rahvast harida. Viimase sajandi kapitalimajanduse tõusuga on muuseumid muutunud hoidlatest omaette objektideks, arhitektuuriteosteks, mis kannavad muuseumi nime või kaubamärki. Arhitektuurist sai töövahend, mis võimaldas sellise olukorra tekkimist. Muuseumid on jätnud oma kaubamärgi jälgi igale ad hoc territooriumile, kuid samas häbimärgistanud ühiskonna kiiret digitaalset ümberkujunemist ja seadnud küsimärgi alla kunsti esitlemise viisid, keskendudes üha rohkem kogemuslikule, nn immersiivsele kunstile.

Selles kontekstis jõuangi küsimuseni, milline võiks muuseum tänapäeval olla. Mis roll on tal ühiskonnas? Milline on tema koht meie linnades? Kuidas aitavad muuseumid kaasa kultuurilise kapitali tootmisele?

Minu arvates on muuseumidel kui institutsioonidel meie linnades tähtis osa. Nad saavad üha vaesuvas avalikus ruumis toimida ligitõmbavate avalike kohtadena, mis on nagu omaette mikrolinnad. Nad suudavad olla hübriidsed ja multifunktsionaalsed ning toimida oma kontekstis sotsiaalsete ja kultuuriliste inkubaatoritena. Selles mõttes ei saa muuseumid jääda lihtsalt esemete hoidlateks või passiivseteks kultuuri tarbimise kohtadeks. Nad peavad olema produktiivsed paigad, mis vastastiktoime kaudu suudavad algatada tegevusi. Muuseumid on ka kohad, kus ülenduvad ja innustuvad meie meeled.

Tänapäeval saame muuseumides esitada küsimusi, arutleda, mängida, vestelda, mõtiskleda, kohtuda, töötada, luua, õppida, jagada … Sellest vaatenurgast mõtlesingi Eesti Rahva Muuseumist kui arhitektuurist, mis peab kuuluma oma maale, suutma mõjutada linna ja ühiskondlikku konteksti. Hoone on kujundatud linliku elu käivitajana, mille mõju ulatub ka väljapoole hoonet, ümbritsevale territooriumile. Seos 1 km pikkuse maandumisrajaga hägustab muuseumi piire – see on korraga nii linlik maamärk, arhitektuuriobjekt kui ka maastikukunst. Muuseum pakub uut territooriumi kultuuritootmisele ja laiendab muuseumi programmi, kaasates hulga hariduslikku ja interaktiivset n-ö programmeerimata ruumi. Hoone peaks avama uusi perspektiive nii arhitektuuri kui ka kultuuri tasandil. Ankurdudes küll konkreetsele territooriumile, väljendab see tänapäeva üha arenevat ja avarduvat maailma. Muuseumihoone toetub ühtaegu Eesti kultuuri minevikule, olevikule ja tulevikule.

Tallinnas peetud loengus tõite esile mälu ja koha idee ajas ja ruumis – palun selgitage seda lähemalt.

Minu meelest on arhitektuuril imeline võime esile tuua koha aurat või vaimset atmosfääri – see on koha kaitsev ja noorendav vaim. Arhitektuurteos omandab seda tugevama tähenduse, mida rohkem ta suudab astuda dialoogi oma keskkonnaga (sotsiaalse, kultuurilise ja samuti füüsilise või klimaatilise keskkonnaga). Siin mängib tähtsat rolli projekteerimisprotsess. Minu jaoks on iga projekt nagu arheoloogi töö, mis kutsub mind uute lugude taasloomiseks üha sügavamale kaevama, jälgi ja lugusid avastama, dünaamikat mõistma. Projekt ei sünni tühjalt kohalt, vaid paika, kus uus ehitis suudab hoida selle koha, rahva ja geograafia – ajaloo mälestust. Tegemist on uue imago ja uue arhitektuuriga, mis oma olemusega väljendab aja lõpmatust, ruumi universaalsust, koha eripära ja mälu poeetikat.

Palun kirjeldage oma isklikke ERMi ehitusetappe, kuidas on need nime saanud ja millel liigitus põhineb?

ERMi ehitamise ajal ilmnesid selle eri iseloomud ja hoiakud ning kujunes ümber keskkond. Lummav oli näha, kuidas selle arhitektuuri eri tahud ehitamise ajal avanesid. Kui hoone on valminud, muutuvad need tahud peidetuks, teadvustamatuks. Just sellepärast tahtsin kirja panna selle ehitamise loo, et kujutada iga etappi kui hoone uut olekut (viitab DGT koostatud raamatule muuseumi valmimise protsessist – toim).

Alguses, kui vaiade paigaldamisel tuli ilmsiks salapärane ja fiktiivne arheoloogia, oli tegemist n-ö tuleviku konstrueerimisega; muuseumi esimese betoonkarkassiga sai võimalikuks n-ö keskkonna ehitamine – näha oli suuri avausi, mis raamisid poeetilist maastikku; muuseum ja selle kontekst mõtestasid vastastikku üksteist ümber.

L’homme qui marche“ portreteeris piki 350-meetrilist hoonet liikuvaid töölisi, kes elustasid ruumi inimmõõtmetes. 2015. aastal, mil ehitati sissepääsu konsool ja hoone väliskest kaeti klaasiga, tuli ilmsiks muuseumi monumentaalsus.

2016. aastal kristalliseeris „linn ühes hoones“ muuseumi küpsuse, valmisid kõik sisemised mahud, mida võib võrrelda ühe katuse alla paigutatud väikeste pereelamutega. Sellega avanes muuseum suhtlemiseks.

Rääkides täpsemalt tööprotsessist – kui raske on teha koostööd kohalike arhitektide, kuraatorite, muuseumi inimestega ning kas erinevus võrreldes Teie varasemate koostööpartneritega oli suur? Kas oli ka kultuurilisi kokkupõrkeid?

See hoone ei oleks saanud teoks ilma kohalike arhitektide, HGA, PLSAB, KINO ja kõigi meeskondade toetuseta. Sellise mastaabiga ja kvaliteediga projekt oleks võimatu, kui kuraatoritel ja muuseumi inimestel puuduks usk visiooni. Kogu tööprotsessi ainus probleem oli aeg. Aeg mõista, aeg teha, aeg ehitada.

Rõõmustav oli ära tunda kahetist linlikku metafoori, väikest ja suurt – ühelt poolt pereelamute kordumine muuseumi sees valgete karpidena ja teiselt poolt üldine maandumise-õhkutõusu metafoor. Mõlemad kontseptuaalsed liikumised toimuvad hoone sees ja ümbritseva maastiku olete hoidnud minimalistlikuna, mil hoone veel monumentaalsem näib… …

Eesti Rahva Muuseumi asukoht tagasihoidlikus Tartu linnas on üsna üllatav ja muljetavaldav. Ma ei kujutaks seda hoonet ette üheski teises kontekstis ega üheski muus kohas peale Raadi, sest see lähtub koha ja institutsiooni ajaloost. Hoone on mastaabilt ja mahult üsna muljetavaldav, arvestades Tartu väiksust, ja see tugevdab muuseumi kui omaette mikrolinna rolli. Muuseumi funktsioonid on liigendatud mahtudes, mis omakorda liigendavad avarat ja avatud ruumi.

Raadi maastik on oma ajaloo ja vastuolude poolest väga eriline ja lummav. Tegemist on endise sõjaväealaga ja samas on temas ajaloost üle oleva looduse poeetikat. Tegemist on esimese Eesti muuseumi asukohaga, kus seguneb ajalugu ja ajatuse tunne. Väga tähtis oli säilitada koha vaim ja sekkuda võimalikult vähe selle kaunisse ja metsikusse maastikku. Jalgteed on lihtsalt paigutatud ümbrusesse, nad on dialoogis muuseumi kujundusega ja kutsuvad ringi uitama ning avastama hoone asukoha eri kõrgustes selle identiteete. See hoone on sild, joon, pind, küljelt vaadates kaduv kolmnurk …

Olen kuulnud, et kavas oli ka kasutatav katus – mida see oleks muuseumile lisanud ja kas sellest oli raske loobuda?

Hoone on 350 m pikk, ta sukeldub maasse ja teistpidi stardib lennurajalt. Ta avab oma piirid; selles konkreetses kohas (sissepääs B) on algus lõpp ja lõpp on uus algus. Algses projektis kavatsesime teha kogu hoone katuse juurdepääsetavaks. See tugevdab piiride hägustumist ühelt poolt stardiraja esindatava mineviku ja teiselt poolt Eesti majast lähtuva tuleviku-oleviku vahel. Eelarvelistel ja tehnilistel põhjustel ei saanud muuseumi katust külastajatele avada, kuid ma arvan, et see ei kahanda hoonest saadavat elamust, sest lennuväljal viibides ongi tunne, nagu oleksid katusel.

Idee, et loodus siseneb hoonesse ja kärbib selle monumentaalsust – kas see mõte on veel hoomatav või läks protsessis kaduma?

See on hoone sisemusest saadava elamuse tuum. Minu jaoks on vägagi olemas ja alles. Muuseumi sisenedes satute esimesse hoovi, kus seisab ajatu kivi. Hoone monumentaalsus laguneb paljudes vaadetes välismaastikule. Need vaated määratlevad mahtude vahelised tühikud, lõiked, mis asetavad su funktsionaalsete ruumide ja Eesti maastiku poeetika vahele.

Elamus on kõige tugevam kohas, kus hoone muutub sillaks. See ala on täielikult õhus ja välismaastiku embuses ning seal asuvad restoran, raamatukogu ja programmeerimata mitmeotstarbeline ruum. Laiad tühimikud avanevad meie jalge all sujuvalt kulgevale tiigile. Selles kohas paljud avalikud funktsioonid kohtuvad ja mängivad õuealaga. Lisaks nähtavatele väljapoole avanevatele funktsioonidele on ka suletuid, näiteks konverentsisaal, mis raamistab hoone all olevat tiiki. Siin saab maastik uue kinematograafilise mõõtme, mis haarab maalilise liikuva pildi ees olevat vaatajat.

Näitusel jätkub suhe ümbrusega katuses olevate avauste kaudu. Järsult langev katus viib üha hämaramasse ruumi, mis suunab külastaja lõpuks lennuvälja avarusse.

Nüüd interjöörist – kultuuri inkubaatorist. Kui suurt osa näitusealast õnnestus Teil kureerida? (Panin tähele, et kogu avalik, intuitiivselt vaba ala kõneleb üldkontseptsioonist aga niipea, kui astuda peanäitusesaali, kaob ruumi poeetika domineerivate objektide virvarri).

Näituse stsenograafia kujundasid 3+1 arhitektid. Meie siin kaasa ei rääkinud ja ilmselgelt räägib see teist keelt.

Näitusesaal on üks tugevamaid ruumielamusi selles hoones. Siin on tunda ajaloo pinget ja seda, kuidas katus muutub aeglaselt madalamaks ja viib uue alguse, uue sissepääsuni. Minu meelest on siin vaja tugevat dialoogi, et viia muuseumi ruumiline kvaliteet kooskõlla objektide, nende suuruse ja tihedusega.

Mulle meeldiks, kui esemed oleksid välja pandud võimalikult „alasti”, vitriinid diskreetsed ja minimaalselt nähtavad. Muuseumi kollektsioon on vaimustav, iga ese kõneleb oma pika loo ja selle kuulamiseks on vaja vaikust ja ruumi.

Kui tähtis on näituse (hoone põhifunktsiooni) suhe hoone üldise kujuga?

Ma ütleksin, et keskne näituseala, peamiselt püsiekspositsioon, on hoone selgroog. See on skelett, mis hoiab koos ja õigustab hoone pikkust, mis ulatub minevikust tulevikku.

ERMi autorid DGT arhitektid Dan Dorell, Tsuyoshi Tane ja Lina Ghotmeh avamisel.
ERMi võistlustöö perspektiivvaade. DGT Arhitektid.

 

ERMi töömakett.
ERM. Foto: Kaido Haagen.
Rariteetne raamat muuseumi projekteerimise ja ehitamise protsessist. Koostanud ja välja andnud DGT arhitektid.

LOE VEEL

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

Merle Karro-Kalberg: koledus viib mõnikord tõhusamalt edasi kui ilu

Tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. Meid huvitab, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.

Leonhard Lapin: kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel

Praegu vajatakse hoopis üldisemaid, peamiste usundite ajaloost etteulatuvaid arhetüüpseid kuvandeid, kust võib leida isegi uue tehnoloogilise maailma allikaid. Sest need elavad inimese sügavaimas hingesopis, Maarjamäe memoriaalil on see õnnestunud.