ERM. Püsiekspositsioon

Intervjuu püsiekspositsiooni arhitektidega

Teie meeskonna liige, kunstnik Margus Tamm kirjutas kaks suve tagasi siinsamas Majas, et mõte ehitada 21. sajandil mistahes rahva muuseumi on pehmelt öeldes „huvitav” – see oli normaalne tegevus sada aastat tagasi. Ometi võtsite 2009. aastal vastu väljakutse kavandada muuseumihoone keskne ekspositsioon ja võitsite konkursi. Mis teid selle ülesande juures intrigeeris?

Meid on alati paelunud väljakutsed, iseäranis mineviku ja tuleviku vahel.

Ajatelg on üsna traditsiooniline võte muuseumide ekspositsioonide ülesehituses, teie keerasite selle tagurpidi, sisenedes ajalukku tänapäevasest otsast. Kust tuli inspiratsioon ja kuidas võtaksite lühidalt kokku näituse kujunduse peamise idee?

Idee esitleda Eesti ajaloo etappe tagurpidi ajalises järjekorras, alates tänapäevast ning lõpetades kauge minevikuga, tuli tegelikult lähteülesandena muuseumi poolt. Ajatelg ehk ajarada moodustab kogu püsiekspositsiooni selgroo, millest hargnevad kõrvalteemad, seda nii sisulises kui ka ruumilises tähenduses. Kui vaadelda püsiekspositsiooni ruume ja konkreetselt ajarada kogu hoone kontekstis, siis moodustab see ühe osa tervet hoonet läbivast sirgest teljest, mis ühendab peasissepääsu tagumise sissepääsuga. Külastajatel on võimalik näitusele siseneda nii algusest kui ka lõpust, mis muudab alguse ja lõpu tähenduse ambivalentseks. See omakorda innustas näituse ülesehitusel mitte lähtuma traditsioonilistest põhimõtetest.

Näituse kujundus lähtub eelkõige nendest teemadest ja lugudest, mida selles erinevate eksponaatide kaudu jutustatakse. Need eksponaadid ja nende taga olevad lood olidki üheks peamiseks inspiratsiooniks näituse kontseptsiooni ülesehitamisel. Mõistagi oli meil algusest peale ka suuremaid ruumilisi ambitsioone, kuid nende rakendamine on alati olnud ekspositsiooni jutustuse terviku ja selle eri osade liigendamise teenistuses.

Kui palju te lähtusite kujunduses hoone arhitektuurist ja kas näitus peaks üldse haakuma hoonega või jutustama eelkõige iseseisvat lugu?

Püsiekspositsiooni jaoks mõeldud ruum on nagu vaheruum – üks selleks otstarbeks eraldatud ala ERM-i hoones, mis oma ruumiliselt olekult ei tõuse ülejäänust esile. See oli suur väljakutse näituseruumi organiseerimisel. Kuidas kujundada näitust kui jutustust, millel ei saa olla konkreetset algust ega lõppu või kindlat teekonda, mida mööda külastajat juhatada.

Meie eesmärk ei olnud hoone arhitektide loodud ruumi ümber disainida, loomaks enda ideedele mugavamat keskkonda. Säilitasime suure avatud ruumi ja väiksemate suletud ruumide dialoogi. Küll aga pidasime näituse kogemise pingestamiseks ühest küljest vajalikuks teatud kohtades esile tõsta olemasolevaid ruumilisi kvaliteete ning teisalt ruumi tihendada. Näiteks rõhutab ajaraja seina kattev lainetav pind kogu hoone arhitektuurset peateemat ehk kõrge ruumi muutumist madalaks, samal ajal ruumiliselt liigendades ajaraja peatükke.

Teise suure teemana pakkus huvi ajaraja lineaarse avatud ruumi suhestumine näituse ülejäänud osadega. Iga avatud näitusealast eraldatud saal sai omanäolise kujunduse lähtuvalt seal esitletavast teemast. Neli saalide vahele jäävat käiku, mis eraldavad ajarada ülejäänud näituse osadest, on igaüks eraldiseisev teemanäitus, mis lubavad süvendatud kogemise kaudu neid teemasid külastajale lähemale tuua. Need käigud on kohad, mida inimene peab kindlasti läbima, aidates meeleliselt ümber häälestuda järgmisteks teemanäitusteks. Nii käigunäitustes kui teistes püsiekspositsiooni osades püüdsime aeg-ajalt rikastada külastaja kogemust suurejooneliselt kõrge, rusuvalt madala, rõhuvalt kitsa või hubaselt väikse ruumi abil. Kõik need ruumilised ideed said tõuke hoone arhitektuurist.

Teie tiimis olid väga erineva taustaga inimesed – arhitektid, kunstnikud, filmimehed, programmeerijad. Kuidas teil tööprotsess välja nägi – kuidas olid ülesanded jagatud, mismoodi omavahel suhtlesite ja kui tihedalt kohtusite muuseumi inimestega?

Suhtlus tiimi liikmete vahel toimus väga tihedalt. Kuigi meie arhitektide ning kujundusprotsessi juhtidena pidime alati eri osapoolte tegemisi jälgima, siis meeskonnatööna käis ideede vahetamine vastastikku. Näituseruumi kujundajatena ootasime ja saime teistelt meeskonna liikmetelt palju loomingulist sisendit. Kuigi igal osapoolel oli oma kindel vastutusala, siis tegelikult tungisime üksteise mängumaale päris tihti ja kindlasti on see tervikliku ekspositsiooni kujunemisele suuresti kaasa aidanud.  

Samuti käis väga tihe suhtlus ja koostöö muuseumi inimestega. Juba algusest peale hakkas kujundamise protsess järgima tavapäratut rada, kuivõrd meie roll oli muuseumi partnerina osaleda püsiekspositsiooni kontseptsiooni väljatöötamisel. See tähendas loendamatuid kohtumisi eri teemanäituste töögruppidega, mis olid väga huvitavad ja kujunesid teinekord äärmiselt tulisteks vaidlusteks.

Kas töö käigus oli kontakte ka maja arhitektidega?

Maja arhitektidega regulaarne suhtlus puudus. Töö lõppfaasis tutvustasime neile oma kujunduslahendust.

Mis oli ekspositsiooni tegemise juures kõige keerulisem?

Etnograafiamuuseumi ekspositsiooni disainimine on iseäranis suur väljakutse. Kujunduse tööprotsessi käigus tekkis tihtipeale küsimus: kus lõpeb meie kui arhitektide pädevus ning algab kuraatori mängumaa. Ruumilise ja ideelise maailma vahel tasakaalu leidmine oli kui pidev köielkõnd.

Omajagu keeruliseks tegi meie töö vajadus paljude eri osapooltega suhelda ning tohutul hulgal detailidega arvestada. Püsinäitusel on väljas tuhandeid eksponaate – nende kõigiga tuli lähemalt tutvuda, välja töötada eksponeerimise kontseptsioon, mis toetaks nende kaudu räägitavat lugu ning lõpuks pidi arvestama ka iga eseme konserveerimistingimustega.

Millised hetked oli kõige helgemad?

Näituse tootmisprotsess pakkus palju põnevat avastamist. Meil oli mitmeid häid ja väga entusiastlikke koostööpartnereid, kelle abil saime oma ideed edukalt materialiseeritud. Oluline rolli oli eksperimentaalsete tootmismeetodite rakendamisel (näiteks ajaraja liivasein, taluelu ja paralleelilmade maastikud), mille õnnestunud tulemused pakkusid kahtlemata suurt rahulolu.

Kirjeldage palun lähemalt seinal voogava liivamaastiku ideed.

Ajaraja seina kattev lainetav liivamaastik on ajarada ühtseks tervikuks koondav ruumiline element. Maastiku suured võnked toovad esile ajaraja seitse alateemat. Mida kaugemale ajalukku me vaatame, seda reljeefsemad paistavad seal toimunud sündmused, nõnda painduvad ka liivamaastiku võnked üha sügavamale, mida kaugemale need ajaraja algusest jäävad. Kui võnked iseloomustavad suuri ajaloolisi arenguid, siis kitsad horisontaalvaod tähistavad eesti inimeste väikseid isiklikke lugusid. Iga külastaja võib asetada käe ühte nendest vagudest ning liikuda nõnda läbi ajaraja, tunnetades neid võnkeid, mida meie ajalugu ja tema ise osana sellest on läbi elanud.

Kuidas tulemusega rahule jäite?

Üldiselt saab tulemust pidada õnnestunuks. Loomulikult on palju detaile, millega ei ole päris rahul, kuid nende põhjal tulemuse edukust mõõta ei ole mõtet. Püsiekspositsiooni avamine on näituse eluea algus, mille käigus leiavad paljud probleemid oma õige lahenduse. Olgugi et püsinäitus, on see siiski loodud arenema ja mingil määral muutuma ning selles osas on külastajal oluline suunav roll.

Foto: Karin Harkmaa
Foto: Karin Harkmaa

LOE VEEL

Laura Linsi: East projektiläbirääkimised

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?