SOOME-UGRI RAHVASTE NÄITUS „UURALI KAJA”
Kontseptsioon: Art Leete, TÜ
Peakuraator: Svetlana Karm (ERM)
Kuraatorid: Piret Koosa, Indrek Jääts (ERM), Madis Arukask, Nikolai Kuznetsov (TÜ)
Sisearhitektuur: Jan Graps, Ken Kristjan Ruut, Anne Määrmann (Janken Wisespace)
Disain: Kristian Kirsfeldt, Kaarel Vahtramäe, Martin Kenkmaa, Siim Tikk, Magnus Haravee, Kadri Pukk (Velvet)
Produtsendid: Mart Lankots (Velvet), Viljar Pohhomov (ERM)
Helikujundus: Taavi Tulev
Fotopanoraamid: Peeter Laurits, autor; Lembit Jürgenson, Maarja Pabunen, Pööro Metsand, Siim Vahur
Multimeedia: Keijo Kraus, Pärtel Vurma, Reimo Unt, Madis Lunkov, Rainer Kull, Kaimo Kure, Reijo Lell (Velvet)
Animatsioonid: Valter Uusberg, Mattias Mälk, Heiki Ernits, Martinius, Klemet, Ülo Pikkov, Kristjan Holm, Mait Laas, Priit Tender, Priit Pärn, Olga Pärn, Horret Kuus
Kui te näitust ette valmistama hakkasite, siis millisest hetkest, motiivist või kuuldud mõttest teie jaoks lugu hargnema hakkas?
Kristian Kirsfeldt (Velvet, disainer): Soome-ugri näituse disain põhineb etnofuturismil. Tsiteerin näituse sissejuhatust: „Etnofuturism on Eestist alguse saanud ning soome-ugri pärandist lähtuv kõikehõlmav kultuuristrateegia. See säilitab arhailised kultuurilise mitmekesisuse mustrid, põimides ürgse traditsiooni tänapäevasele ja tuleviku kultuuriväljale.” Meie jaoks tähendas see ajalooliste „graafikate” – mustrite, vaiba- ja vöökirjade, peremärkide ja kaljujooniste – „sissehingamist” ja moodsa käsitluse „väljahingamist”. Graafilise disaini, nii nagu ka arhitektuurse sisekujunduse eesmärk oli luua ajaloolise ainese ümber uus, selgelt tajutav ekspositsioonikiht, mis on seotud, kuid ei segune etnograafiliste eksponaatidega. Graafilise disaini põhivorm on diagonaalrist või romb. See on põline kujund, sest 45-kraadine küljejoon kordub noasälkudes, kudumites … Nüüd jätkab see uut elu näituse logos, tüpograafias, mustrites.
Muuseumidesse pannakse üldjuhul erilised, argipäevast eristuvad asjad: kõige tähtsamad teosed, kõige suuremad sõjad, kõige pöörasemad tehnoloogiasaavutused. Miks me soomeugrilaste puhul paneme muuseumisse argipäeva?
Jan Graps (JANKEN WISESPACE, sisearhitekt): Näituse kujundusliku fookuse täpsustumise ja küpsemise käigus sai aina enam selgeks, et liigset tähelepanu pole tarvis pöörata eksootiliste tõlgenduste otsimisele mütoloogiast ja loitsudest, vaid kogu maagia sünnib meie silme all, igapäevaste tegevuste käigus, elulistes situatsioonides. Kasutades esemeid, tööriistu ja rõivaid, mis on lihtsad ja kaunid oma läbimõelduses ning hingestatuses. Argielu sügavus kumab läbi kõikidest tavadest ja traditsioonidest, mis puudutavad elulisi sündmusi, sündi, koduloomist, küttimist ja kündmist, pulmi ja matuseid.
Kristian Kirsfeldt: Ühelt poolt oli see strateegiline otsus vältida Kesk-Euroopa koloniaalriikide muuseumide hoiakut, kus alistatud hõimupealiku peakate või vallutatud templi pühakujud on toodud pealinna, paigutatud hästivalgustatud vitriinidesse ja eksponeeritud kui trofeed, kurioosumid ja aarded üheaegselt. Teiselt poolt oli see otsus vältida ootuspärast käsitlusviisi – on ju soome-ugri rahvaid tihti käsitletud kui müstilisi, šamanistlikke pooltsiviliseeritud metslasi, kes jällegi, sarnaselt kolonialistliku käsitlusega, on „pealinna daamidele” ennekõike huvitav ja isegi väikest närvikõdi pakkuv teema. Valik argipäeva kasuks oli valik teatud mõistes kaine käsitlusviisi kasuks. Šamanism on näitusel olemas, see on allhoovus. See on allhoovus ka näituse rahvaste argipäevaelus. Need, kes seda näha tahavad, leiavad selle üles.
Mil määral te näituse loomisel kogu ERM-i arhitektuurist lähtusite?
Jan Graps: Näituse arhitektuurne lähtepositsioon oli üsnagi selgepiiriline ja konkreetne – meile oli eraldatud lihtne, tuhanderuutmeetrine betoonist tahukas maa all. Sellelt positsioonilt vaadatuna on soome-ugri näituse ruumidel minimaalne side peahoone arhitektuurse liigendusega. On küll kaks akent Eesti püsinäituse suunalt, millest näeb näituse pealkirjaseina ja ekspositsiooni algust tähistavat valgusjõge, aga see vaade mõjub pigem vihjelise sissepõikena. Näituseruumid ise asuvad täiesti isoleeritud alal, millesse sisenedes on selgelt tajutav eraldiolemise tunne. Niisugune ruumiline eraldiolek tingis paljuski ka näituse ülesehituse – püüdsime luua omaette eksisteeriva maailma, mis toimib, areneb ja tegutseb omalaadses poolpoeetilises aegruumis.
Kas muuseumihoone ja selle arhitektuur üldse peaks üksikut näitust mõjutama?
Kristian Kirsfeldt: Soome-ugri näituse vormikeel seostub teatud abstraktsioonide tasandil väga tugevalt hoone enese arhitektuuriga. See, et Eesti püsinäitus teeb võimsamaid arhitektuurseid kukerpalle, on minu meelest hea – nii on ekspositsioonid teineteisest tugevalt eristuvad. Ja kus on kirjas, et kõik peab olema ühe vitsaga löödud või et iga näitus ja ruum peab olema tervikhoone väiksem, fraktaalne koopia?
Üks teemadest, mis läbi näituse jookseb, on kontrast uue ja vana vahel: Komi tare katusemotiiv on klaasist; toidulaua laudlina, nagu lähemal vaatlusel ilmneb, keraamiline. Miks sellised valikud?
Jan Graps: Näitus jaguneb helgeks-heledaks sissejuhatavaks alaks ja suureks lavastuslikuks black-box’iks, milles põimuvad nelja soome-ugri rahvarühma elulised stsenaariumid. Läbi aastaaegade vaheldumise ja varahommikust ööpimedusse. Arhailisus nende stsenaariumite lahtimõtestamisel ja eksponeerimisel oli väga oluline. Me ei soovinud liialt teisendada algsete elupaikade eluolu ja meelelaadi. Need on nimme lavastatud võimalikult eluliselt koos looduslike taustahelide ja lõhnadega, seejuures neid mitte üks-ühele kopeerides, vaid jättes ruumi tõlgendustele. Metareaalsuses on materjalid moderniseeritud, näiteks on palktaredel hallikas monokroomne koloriit, valgest opaalklaasist räästapitsid ja aknaraamid, keraamiline laudlina või hoopis betoonist valatud puuhalud. Rääkimata stiliseeritud valgusjõest, mis tulvab välja neljateistkümne meetri kõrgusest kaljulõhest näituse avasaalis.
Kristian Kirsfeldt: Pöördugem tagasi etnofuturismi poole. Tsiteerin veel üht lõiku näituse sissejuhatusest: „Etnofuturism on soomeugrilaste eripärane kultuuriorientatsioon, loomemeetod, mõttekood ja eluviis, kohandumismudel modernse kultuuri kujundamiseks.” Puhtpragmaatiliselt tähendab see kujunduses, et visuaalselt on eristatud need näituse osad, mis on reprodutseeritud ja kohati ka parodeeritud. Klaas, tehismaterjalid, abstraheeritud vormid on signaalid külastajale: “nüüd on tegu tõlgendusega, meie käsitluse ja nägemusega!”. Ehe etnograafiline materjal on seevastu esitatud nii puhtal ja puutumata kujul kui vähegi võimalik.
Mille te protsessi alguses endale eesmärgiks seadsite? Mida näituselt väljuv inimene mõtleks, tunneks – mida te temani viia tahtsite?
Kristian Kirsfeldt: Näituse loomiseks oli mitmeid ajendeid – teadvustada soome-ugri kultuuri sügavust ja iseloomu, suunata eestlaste pilk oma sugulastele, säilitada väiksemate soome-ugri hõimude kultuuri. Nende kõigi eesmärkide ühisosa on teadmine, et me ei ole üksi ja et meil on, kellele toetuda; ning et ka meile toetutakse.
Milline on teie lemmikdetail näituselt: miski, mille puhul te kõige rohkem tahaksite, et inimesed just seda tähele paneksid ja selle üles leiaksid?
Kristian Kirsfeldt: Näituse peateema on “emandad ja isandad”. Üks võimas emanda ja isanda paar vaatavad vastu näituse sissejuhatavas saalis. Aga nad korduvad ka mujal ekspositsioonis. Nendega taaskohtumised teekonnal võiksidki olla need väikesed, muigamapanevad hetked.
Jan Graps: Niivõrd pika perioodi jooksul sündinud näitusekujundus on tasapisi asunud oma elu elama. Sellest on moodustunud ruumiline ja audiovisuaalne ökosüsteem, millest on päris keeruline mõnda elementi eraldi välja tuua. Pigem soovitaksin näitusekülastajal aeg maha võtta ning väline maailm unustada. Istuda üksi või mitmekesi näiteks Komi tare laua taha ja samastuda kaugete hõimlaste elukorraldusega, mõista nende külalislahkust, süveneda roogade mitmekesisusse, fooniks ahjul lesiva virtuaalse vanaisa rahustav nohin. Või istuda pikemaks ajaks Karjala sauna ette pingile, jälgida kivist merekallast õhtuhämaruses, kuulatada haigrute huikeid ja lihtsalt mõtiskleda. Tajuda siinsete elude kulgu ja sarnasust meie endi eludega.
FOTOD: Kaido Haagen
AVALDATUD: Maja 89-90 (suvi 2017), peateema Muutuv
