Spektermõtlemine on ta vabastanud kammitsevast must-valgest maailmanägemisest: pooltoonides triivimine võimaldab vabalt valida ainult neid teemasid, mis käivituvad. Alustatu tuleb lõpuni viia; seda hõlbustab süvenemine kui peamine töömeetod, mis väljaspoole tundub petlikult kaootiline.
Küsis Mirko Traks
INDREK PEIL on üks Kavakava arhitektidest. Omandanud eriala Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas. Arhitekt ja kaasasutaja büroos Head Arhitektid, arhitekt büroos Kavakava, juhendaja ja külaliskriitik EKA arhitektuuriosakonnas. Eesti Arhitektide Liidu liige. Pälvinud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ja kahel korral Riigi Kultuuripreemia.
Kas võib öelda, et Kavakava on platvorm, millega ruumi mõjutada?
Platvorm on päris hea sõna, laiem kui büroo. Oluline on sõltumatus, mille oleme saavutanud. See tähendab, et saame valida, mis meile huvi pakub. On ka selge järjepidevus, midagi eelmisest projektist kandub kindlasti üle järgmisse. Lähenemine ja teema võivad olla ka täiesti teistsugused.
Kas suhteliselt väike büroo nagu Kavakava annab piisavalt palju võimalust kaasa rääkida küsimustes, mis sulle tähtsad on?
Võimalusi kaasa rääkida ja mõjutada on, kuid büroo võiks olla suurem. Kolm inimest võiks kohe juurde võtta. Meie tuumik on püsiv, aga võistluste puhul kutsume tihti ka inimesi juurde. Praegu keskendume juba mitu aastat linnaruumile, järge ootavad Tallinna peatänava ja Vana-Kalamaja tänava projektid. Mõlemad on väga olulised uue linnaruumi loomise tööd, põhjaliku eeltööga. Sellega seoses oleme ka mitu uut tegevusliini avanud: mereääre visioon ja Tallinna sadama masterplaani võistlus. Ega Eestis huvitavamaid projekte olegi võtta. Sel aastal hakkasime taas hoonete võistlustel osalema ja kunstiakadeemias õpetama. Osaleme ka EKA uurimisprojektis „Lõpetamata linn“.
On teil Kavakavas kriteeriumid, mille järgi töid valite, et seista teile oluliste väärtuste eest?
Kindlasti on. See algab sellest, millistest võistlustest osa võtame. Meie huvid muutuvad aastatega, aga tahame teha töid, millel on ka suurem tähendus. Näiteks EV100 ruumiprogramm „Hea avalik ruum“, mida on palju kritiseeritud, on tegelikult väga oluline. See tõi paljud arhitektid avaliku ruumi juurde. Meile annab sisemist motivatsiooni, kui tööl on lisamõõde, näiteks jõuab hea ruum ka nendeni, kes muidu kipuvad ilma jääma.
Kuna projektidele kulub tuhandeid töötunde, siis peabki valima, sest kvaliteedis järele anda hiljem ikka ei saa, isegi kui huvi n-ö kaoks. Seetõttu väldime täiesti teadlikult võistluste puhul flash’il põhinevat tööd. Juba võistlustöö ise peab olema piisavalt mitmeplaaniline, eelkõige meile endile, et seal oleks edasiarenduseks materjali ja kihte.
Mainisid enne Tallinna peatänavat. Kuidas te selliseid suuri töid haldate?
Me oleme harjunud töötama 20–30 pealiste meeskondadena ja neid juhtima. Meil on harikult üks kuni kaks suuremat tööd korraga laual ja siis me eriti rohkem töid sisse ei ole võtnud, enne kui eelmised juba ehituses. Pärast kultuurikatelt julgen öelda, et saame hakkama iga võimaliku tööga, mille ette võtame. Meid on raske raskustega üllatada. Keeruliste olukordade puhul aitab ideede selgus ning oskus eristada olulist. Pikemate projektide puhul on võimalik enam süveneda.
Praegu, seoses peatänavaga, oleme päris põhjalikult uurinud tänavate ja linna tulevikuga seotud teemasid, nagu teine kõrgharidus juba. Peatänava projektis on meie partneriteks väga head kohalikud insenerid, Taani valgustusinsenerid ja Andres Sevtšuki kaudu isegi Harvardi ülikool. Samuti oleme teinud koostööd suurte büroodega. Tallinna sadama projektis oli meie partneriks Alejandro Zaera-Polo (AZPML).
Mis on sinu n-ö suur asi ajada, mis kumab su töödest ja kodanikutegemistest läbi?
Nimetan seda tinglikult spektermõtlemiseks. See pole ehk täpne väljend, aga see tähendab, et ma ei vastanda asju. Vahepealsed vormid vastandite vahel on huvitavamad. Sisu kirjeldavad paremini kujundid, proportsioonid, üleminekud, vahevormid, vastuolud, potentsiaalide vahe,kas või yin-yang. See spektermõtlemine pole erilise tarkuse väljendus, vaid mõne väga levinud mõtlemispuude puudumine.
Kõik algab mõtlemise viisist. Väga paljud meie projekteerimisnormid ja seadused kannavad valesid ja aegunud väärtusi, vastandades ja eraldades maailma põhjendamatult. Näiteks hoone sisekliima parameetrid nõuavad hiiglaslikke tehnosüsteeme, et tagada aasta läbi täpselt sama sisekliima. Tervikspekter kuludest ja mõjudest jääb arvesse võtmata. Võõrandunud jäik ettekujutus mugavusest on ju tegelikult subjektiivne. Kasutaja kogemus on normeeritud. Uus ehitis on juba enne valmimist moraalselt vananenud, aga sel on n-ö sertifikaat. Linnaliikluses valitseb Eestis seni 20. sajandi mõtteviis. Kujuta ette, uues 2019. aasta liiklusseaduse muudatuses plaanitakse sätestada, et jalakäija tohib linnas tänavat ületada vaid ristmikel ja ülekäigukohtadel, juhul kui 100 meetri raadiuses neid on, tuleb kõndida vastav ring, sest ohutus on oluline. See tähendab, et autod (tulevikus ka robotautod) saavad sõita kiiremini ja õnnetuses jääb süüdi teele eksinud jalakäija. Need on päris inimesed, päris nimedega, kes nii mõtlevad, ja seda ka teistelt nõuda kavatsevad. Meie asi on pakkuda sellele loomulikumaid alternatiive, aga mitte aktivismi, vaid oma töö kaudu. Siiril haakub sellega hästi ka naisarhitekti missioon, sest eelkirjeldatu on olnud põhiliselt meeste mõtlemispuue. Sookvoot otsustajate hulgas tõesti aitaks, et senist sumbunud olukorda muuta.
Vabadus tuleb linna sisse planeerida, nagu ka ühenduste tihedus ja ruumi mitmeplaanilisus. Selleks sobivad uut tüüpi planeerimise strateegiad tuleb alles leida. Täielikust iseorganiseerumisest me arhitektuuri puhul kunagi rääkinud ei ole. On eri tüüpi kord või korrastamise viisid. Vabam kord võib tähendada hoopis rohkem eeltööd või uudsete lähenemiste katsetamist.
Kui palju on neid, kes näevad, et elevant on toas?
Neid on. Üks hea näide on Tallinna kesklinna mereääre visioon. See sai alguse linnafoorumist. Alustasime nullist ehk visiooni visioonist. Küsisime, miks Tallinn ei ole seni jõudnud mereni. Miks senised ideed ei ole elujõuliseks osutunud? Samal ajal oli väga häiriv, et Tallinnas ehitatakse endiselt tänavate otsi kinni ning endised mereäärsed kinnised territooriumid planeeritakse ja hoonestatakse ilma tänavavõrguta sama kinnisteks või äärelinlikeks. Piki endisi barjääre ja planke ehitatakse barjääridena uusi hooneid. Kui suurem osa maast on eraomanike käes ja see, mis kuulub veel linnale, on erastamisel ilma normaalse planeeritud linna alusvõrgustiku ja reegliteta, siis milline küll peaks olema visioon? Mõtlesime, et visioon on pilt, mida jagaks võimalikult paljud. Mitte ühe büroo nägemus ega linnaehituslik idee või planeering, vaid palju üldisem. Milline peaks olema pilt, mille alusel saavutada esmane ühiskondlik kokkulepe? Tulemuseks oli 50 uut tänavat mereni ja nende vahele tekkivad 80 uut linnakvartalit. Kesklinna hea tihe tänavatevõrk, millest võidavad kõik, sõltumata omandist. Selliselt tuvastati ühiselt Tallinnale iseloomulik viga (kui visiooni puudumist mitte arvestada) – hoonestust ja tänavaruumi ei ole arendatud korraga, vaid eraldi. Teiseks, linna asumid peaksid pikenema mereni ning selleks võiks eelistada merega risti olevaid ja praegusest linnast lähtuvaid arengukoridore. See oli selline open-source katsetus, milles saime osaleda.
Kuidas sa enda isiklikku arhitektiplatvormi sõnastaksid? Oled sa sellele mõelnud?
Mõtlesin doktorandina, et arhitektuur on vastuolude distsipliin. Arhitektuuri ja disainiga saab eri tüüpi maailmu edukalt kokku panna, samas kui loogika või sõnalise mõtlemise puhul viitavad tekkivad vastuolud veale. Usun, et kui mitu erinevat loogikat, süsteemi või paralleelset liini täiendavad üksteist, siis on see võrreldamatult parem ja rikkam kui n-ö ühekeelne maailm.
Ka bioloogias on kõik süsteemid dubleeritud, alates sellest, et inimesel on kaks silma (et tekiks ruumiline pilt) või üksteist täiendavad meeled (et tekiks tegelikkuse taju) jne. Ajus aktiveerub neuron C vaid juhul, kui saab impulsi vähemalt kahest allikast korraga (ainult A-st või ainult B-st ei piisa), kuid kahe erineva allika korral piisab vaid hetkelisest mõjust. Ja nii edasi. Need on nn stereofoonilised identiteedid. Isegi Arvo Pärdi muusika, vaatamata sellele, et tema eesmärgiks on jagamatu üks või ühesus, põhineb kahel seotud häälel.
Kõige eelneva puhul ei ole huvitav niivõrd see, kuidas usutavat terviku illusiooni või uut maailma luua, vaid selle vastand: kohtumine n-ö lõpetamata tegelikkusega, uue teadmise võimalikkus arhitektuuri kaudu. Vastuolud on huvipakkuvad. Loogika on sellises maailmas tegelikkuse mittetäielik, ebapiisav mudel.
Esteetiliselt tähendab see näiteks, et seda mitmesust ei peaks püüdma kinni katta või varjata isegi juhul, kui see tundub kole või harjumatu. Arhitekti unistus ei ole kogu maailma n-ö sisekujundada või ägeda disainiga üle polsterdada. Võib valida kohad, avastada liigendus ja anda vaid valitud osale uus kuju. Töötame selle maailma sees, mitte peal. Me muudame maailma liigendust, aga ei kata seda. Tahaksin jätta kasutajale valikuvõimaluse maailma arhitektuuri kihtide vahele piiluda.
Näiteks installatsioon „Kai“, milles olid mõrad otseselt sees, kultuurikatla kihid on ilmsed, aga ka okupatsioonide muuseumi omad, vaatamata sellele, et see oli terviklikult meie kujundatud, näiteks ka Narva kolledž või Kopli kalmistupargi tagurpidi purskkaev jne. Me ise kasutajatena väärime ka seda võimalust, näiteks linnas vajame n-ö reservaate, erilisi kohti, kus saab maailmakorrast (kosmosest) hetkeks väljapoole astuda – nagu kodutud. Tegelikult on see veel pakilisem vajadus, sest inimesel peab olema võimalik lausa igal hetkel kuhugi oma pilk pöörata, ilma et ruum teda ahistaks.
Praktikas on mõtte teostumine alati eksperiment. Näiteks katsume leida uusi võimalusi, kuidas protsess ideest teostuseni jõuab. Lihtsalt filosoofia minu jaoks huvitav ei ole. Mind väga huvitab, kuidas mõte suudab teostuda päris asjades ja mis asjadest hiljem saab.
Ka koostöö puhul on hea, kui me Siiriga täiendame üksteist. Minu lähemad sugulased on peaaegu kõik kunstiakadeemia lõpetanud või kunsti taustaga, Siiril on kõik matemaatikud ja insenerid. Vanaisadest alates.
Kuidas uus põlvkond ruumi või arhitektuuri kasutab?
Loodame nende peale. Tegelikult meile 20. sajandi lõpu X- ja Y-põlvkondade ruumikasutus üldse ei sobinud. Üks vana matemaatik kirjutas, et IT ajastu häda ei ole mitte see, et masinad hakkavad mõtlema nagu inimesed, vaid see, et inimesed hakkavad mõtlema nagu masinad. Näeme seda igal nädalal, kui tudengid oma ideede kõrval meile väljapuhastamata andmeid ja kaarte näitavad. Kasutame ka ise kõiksugu vidinaid ja uusi võimalusi, mis teevad töötamise efektiivsemaks, aga sageli on selle tulemuseks see, et 3D-pildi asemel tuleb hakata tegema lisaks ka videot, mis tähendab, et me peame veel rohkem töötama ehk veel ühe tunni kauem. Selle tõttu elukvaliteet hoopis halveneb. See ei peaks nii olema.
Inimese vahetu elukeskkond peab suutma seda tasakaalustada. Siiril on selline visioon, et 19. sajandi lõpus/ 20. sajandi algul pikenes inimeste eluiga hüppeliselt tänu linnaplaneerimisele, sest insolatsiooninõuetega lasti päike tubadesse ja inimesed ei elanud enam keldris ning ehitati kanalisatsioon ja veevärk. Nüüd toimub teine aste: tänu 21. sajandi linnaruumi uuele kvaliteedile saavad inimesed rohkem liikuda väljas. See ei tähenda ainult jalgrattateed või tänavaruumi ümberjaotamist, vaid linnu läbivad rohevõrgustikke jm. Mujal on suhteliselt levinud, et pargid on omavahel ühendatud. Ma olen näinud, et uue IT-agentuuri inimesed käivad Kalarannas ujumas. Neil on lõunapausi ajal võimalik kogeda luksust: minna kas või alasti ujuma keset päeva ja seda kesklinnas, ilma kedagi segamata. Seda saab Tallinn endale veel kohati lubada.
Teine visioon on lokaalne elamine linnas. Elu ja töökoht saavad tuleviku linnas olla taas lähestikku. Meil oli aasta alguses Londonis RIBA’s ettekanne, minu ettekanne kandis pealkirja „Local Architect“ ehk „Kohalik arhitekt“. Meie kodu on Kalamajas, büroo on Kalamajas ja nüüd asub siin ka ülikool, kus õpetame.
Kui palju sa laenad oma meetodeid muudest distsipliinidest ja kasutad arhitektuuriväliseid teooriaid?
Teadlikult ma seda ei tee. Laiem kultuuritaust on loomulikult abiks, seoseid tekib rohkem. Mulle meeldib hobi korras pille mängida ja kui me tegime Arvo Pärdi keskust, siis see aitas küll. Mulle pakkus väga huvi, kuidas ta ehitab muusikateose kompositsiooni üles kui arhitektuuri.
Kasutasite Pärdi keskuse võistlustöös pika sekundi mõistet. Kas see oli metafoorina mõeldud või ehitasite seda tööd üles kui muusikapala?
Mitte päris. Meil olid juba olemas esimesed ideed, mis põhinesid pigem arhitektuuri ja looduse seostel ning valgusel, kui meiega soovis koostööd teha Arupi New Yorgi akustikaosakond SoundLab. Nende idee oli akustiliselt poolläbipaistev ruum, kahekihilise akustilise seina ja vaheruumiga, mis nende väitel lähtus just Pärdi muusikast. Lõpuks jäi see siiski kõrvale, kuna eeldas keskset saali ja ei seostunud asukoha võimalustega. Mulle pakkus sel ajal eriti huvi „Aliinale“ – lihtne teos aastast 1976, kus tintinnabuli-tehnika tekkis. Oma lihtsuses hakkas see kohe seostuma Laulasmaa krundiga ning selle New Yorgi akustiku kujutluspildiga Pärdi muusika erilisest ruumilisest kõlast. Mõned diagrammid kirjeldasid ka seda lisakihti. See oli suhteliselt primitiivne katse kõrvutada meie põhiplaani ja Pärdi muusika arhitektuuri. Suure sekundi intervall tekkis kahe ruudu pööramisel, tekkisid vaheruumid jne. Hiljem olen lugenud, et Pärt, sel ajal kui ta selle kirjutas, elas Mustamäel ja käis tihti mändide vahel jalutamas. Sellised on mõned seosed ühe teose ja meie töö vahel.
Kavakava arhitektuuri nimetatakse tihti kohta väärtustavaks. See on üsna laialt kasutatud iseloomustus. Kas te lähenete sellele kuidagi omamoodi?
Projektiti on see väga erinev, oluline on iga kord leida üles n-ö õiged teemad. Oleme alati teinud palju töömakette, enamasti koos ümbrusega. Sealjuures huvitab meid ka uue tähenduse loomine. Püüame väärtusliku üles leida ja nähtavaks teha. Näiteks EKA esimese võistluse puhul jätsime alles osa vanast hoonest, Tallinna sadama puhul kaardistasime vähese allesoleva sadamapärandi jne. Õpetame ka tudengitele, et tänuväärsem on muuta üks halb või igav koht heaks, mitte hakata ümber disainima juba praegu väärtuslikku või huvitavat. Selle peale paljud esimese asjana ei tule. Koolis püüame tudengitega kaardistada, analüüsida ja uut lahendust visandada üheaegselt. Lahendusvariante on alati mitu, nende võrdlemine on osa protsessist. Vahel püüame esile tuua esmapilgul varjatut, aga viimasel ajal ka vastupidi: uuesti mõtestada ka kõige ilmsemat nagu näiteks Tallinna vanalinna bastionivööndit. „Kai“ installatsiooni ja linnavisiooni projektide mastaap ja eesmärgid on väga erinevad, ometi on neil ka midagi ühist, võib öelda, et lähenemine lahendusele võib-olla kordub. Viimsi talentide kooli projektis üritasime luua mõtestatud seost klindi ja maastikuga. Hoone läheb sujuvalt üle sildadeks, mis viivad klindiastangule. Tekivad huvitavad ruumid ja vabaõhuklassid.
Keerame siis vinti natuke peale. Võitsite käesoleval aastal Vastseliina depoo eest aasta puitehitise preemia. Kuidas saavutada kohapõhisus tüüpprojektiga?
Tüüpprojekti puhul kohapõhisusest rääkida on kõrgem pilotaaž. Kunagised pritsukuurid olid puust ja just see oli üks põhjus, miks me tegime selle läbinisti puidust. Sellisena võiks ta potentsiaalselt sobida erinevatesse väikestesse maakohtadesse. Hoone on ruudukujuline ja seda saab kahtepidi orienteerida, kuid ka siduda konkreetse kohaga. Tüüpprojekti on teadlikult sisse projekteeritud nii paindlikkus, variatiivsus kui universaalsus.
Tüüpprojektide üks mõte on kindlasti rahaline kokkuhoid. Kuivõrd käis seda tööd vastu võttes peast läbi mõte, et sellega võib raskeks minna, et soovitakse võimalikult odavat lahendust?
Tihtipeale tuuakse madalat eelarvet õigustuseks nende poolt, kes ei saa oma tööga hakkama. Aga see ei saa olla õigustus. Resursse tulebki kokku hoida, et tagada ka väiksema eelarvega ehitiste puhul inimväärne tase. Olime teinud selleks ajaks mitmeid sotsiaalse kallakuga ehitisi: varjupaik, lastekodu, linnasaun, tuletõrjedepoo … Tüüpprojekt on selleks parim võimalus. Väiksemates kohtades ei ole raha, et arhitektuuri igakordselt uuesti luua ja see on ebaproportsionaalselt kulukas. Kunagi käisime Lõuna-Eestis tulekatset tegemas ning sel ajal suleti osa komadosid, mehed olid viimast päeva tööl. Nägime tuletõrjujate elu ka lähemalt. Praeguseks on valmis ehitatud esimene hoone, prototüüp.
Te olete andnud depoo osas õiguse teha hoonele lisandusi ja projekti muudatusi. Millised on teie kogemused autoriõiguste kaitsega?
Antud juhul oleme muudatustega algusest peale arvestanud. Arhitektide liit oli RKAS-iga selle juba enne võistlust kokku leppinud. Tegelikult see ei ole õige lähenemine. Loodan, et edaspidi sõlmitakse paremaid kokkuleppeid. Autoril on eelkõige kohustused ja vastutus ning sellest tulenevalt peavad tekkima ka õigused, millele on vaja kaitset.
Kuidas suhtud sellesse, et sinu kontseptsiooni viib ellu keegi teine?
Arhitektuuri puhul on meil idee ja selle teostus selgelt lahutamatud. Aga projektid on eri tüüpi. Alustades teame, milline on meie suhe selle autorlusse. Mõned kontseptsioonid, nagu näiteks mereääre visioon, mille me koostasime koos Toomas Paaveri, Linnalaboriga ja teistega, ongi open source. Meil on hea meel, kui neid ideid edasi arendatakse.
Iseorganiseeruva ja etteprogrammeeritud ruumi tasakaalust on viimasel ajal palju räägitud. Kui palju te töö käigus olete mõelnud, kust see piir jookseb? Kas programmeerite mõttes läbi, et kas see ala või hoone on iseorganiseerumisele potentsiaalikas?
Siin on mitu teemat korraga. Kontrolli ja vabaduse teemad on meid huvitanud algusest peale.
Üks asi on see, et linnas n-ö avastatakse või võideldakse välja ning jäetakse alles sellised vabalt organiseeruvad alad, nagu näiteks Kalarand ja beetapromenaad või ka tuhanded teised vähem tuntud kohad. Mina näen selles vabaduses uue ajastu linnaruumi üht võimalust ja komponenti. Kasutaja poolt väikeste vahenditega korrastatud ruum annab väga olulise vahetu tagasiside tunde ja võimaluse ise oma ruumi kujundada.
Siia kõrvale tooksin kohe planeerimise olulisuse. Linnaplaneerimise puhul saab samuti eesmärgiks seada mitmekesisuse. Ka vabadus tuleb linna sisse planeerida, nagu ka ühenduste tihedus ja ruumi mitmeplaanilisus. Selleks sobivad uut tüüpi planeerimise strateegiad tuleb alles leida. Näiteks puisniidul looduse mitmekesisus inimtegevuse tõttu suureneb. Kui kanname selle mõtte linnaplaneerimisse, võiks kujutleda tüpoloogiliste kombinatsioonide ja ristkasutuste rikkust, mis tekib teatavate poolkorrastatud ruumiolukordade tulemusel. Olen seda enda jaoks nimetanud urbanistlikuks puisniiduks. Täielikust iseorganiseerumisest me arhitektuuri puhul kunagi rääkinud ei ole. On eri tüüpi kord või korrastamise viisid. Sealjuures vabam kord võib tähendada (ja enamasti tähendabki) hoopis rohkem eeltööd või uudsete lähenemiste katsetamist. Sellele võib taas tuua paralleeliks muusika.
Näiteks kultuurikatel, mille algseks ideeks oligi avatud katel. Seal panime suured asjad paika: sissepääsud, mingid tugistruktuurid, kohad, kus on suurim ruumimulje, katlaruum näiteks, ka selle, kuidas toimub liikumine ruumide vahel. Me jagasime hoone plokkideks ja korrastasime kogu süsteemi, kandsime vana tööstuse loogika üle tänasesse päeva. Alguses arvasime, et piisab, kui korralikult läbi projekteerida 10% objektist ja 90% jääb nii, nagu ta on. Tegelikult kukkus välja nõnda, et just selle 90% nimel, kus näiliselt mitte midagi pole vaja teha, mis näeb välja, nagu olekski vanamoodi jäetud, tuli kõige rohkem töötada. Programmita ruum tuli teha pigem universaalne, aga ka konkreetne, eri suuruse ja kasutusvõimalustega ruumide kooslusena. Hoone ise andis selle ette.
Kuivõrd võib juhtuda, et see iseorganiseeruv ruum näiteks ei käivitu nii ruttu kui programmeeritud ruum? Kasutuselevõtu kõver jääb laugeks ja see annab aluse rutakaks kriitikaks.
Sellepärast arhitektuur ja maastikuarhitektuur ongi nii huvitavad alad, et õnnestumine ei ole kunagi kindel. Ka kultuurikatla puhul näeme, et paremini töötavad ikkagi planeeritud ja projekti järgi tehtud kohad, samas kui mõned meie poolt vabaks jäetud osad on suletud, kinnised või lihtsalt meelevaldsed. Vanadelt hoonetelt tasub õppida ka seda, kuidas teha püsiva väärtusega ehitisi, sest neid on aja jooksul korduvalt ümber ehitatud, aga nende väärtus ei ole kadunud.
Näiteks Vana-Kalamaja tänava puhul jõudsime iseorganiseerumise mõtteni seetõttu, et Kalamaja on meie arvates juba kohati liiga ära korrastatud. Teiselt poolt on kaasa rääkiv kogukond muutunud Kalamaja atmosfääri osaks. Meie lahendus toetub osaliselt kureeritavatele elementidele ja oleks osaliselt vaba, kuid me ei oska veel arvata, mil määral seda väljapääsu otsivat vaba energiat siin on. Kui ka tänava kujundus seob linna ja maaelu paremad küljed, siis mingi vastav meeleolu ikka tekib. See ongi põnev, et me veel ei tea, mil määral see toimib.
Kas sa oled alati arhitekt või huvitud kodanikuna hoopis muust?
Ikka huvitun, aga ka see on sujuv üleminek eri huvialade vahel. Näiteks oleme palju õues, saame sellest ka vahetu linnakogemuse. Kogemus muudab ettekujutust linnast uskumatult palju. Saab sõita aasta läbi rattaga. Kodust tööle jõuab jalgsi kümne minutiga. Valida on mitme erineva teekonna vahel. Saab elada kesklinnas, aga 12-minutilise rongisõidu kaugusel on kilomeetreid metsa ja värsket õhku. Saab kombineerida liikumisviise. Linn muutub kogu aeg. Leidlik kasutaja avastab üsna ruttu, kuidas oma linnakogemust paremaks muuta saab ja teeb pidevalt korrektuure. Sisuliselt iga päev võib avastada mõne uue koha või võimaluse. Kui kolisime büroo kilomeetri kesklinnale lähemale, muutis see meie igapäevase linnakogemuse veel positiivsemaks. Rattaga ja jalgsi liikudes on kogemus ka pidev, mitte killustatud.
Igasuguse praktikaga areneb nn performatiivne teadmine ehk professionaalne oskus, oskus teadmist kasutada ühes võis teises valdkonnas. Mitte ainult käsitööoskus, vaid oskus kasutada ja edasi arendada teadmist. See on nagu pillimäng, mille õppimiseks on tegelikult mitmeid võimalusi. Sama on mõtlemise ja teadmiste kasutamisega. Või linna kasutamisega.
Kui autoummikuid, järjekordi ja tuubil täis tramme vaadata, tekib küsimus, kas inimesed ei õpi? Miks ei ole vaba ja positiivne linnakogemus kõigile kättesaadav, tekivad kuhjumised, samas iseloomustab Tallinna üldiselt inimtühjus. Mis segab paremaid valikuid nägemast ja tegemast? Miks lapsed viiakse igal hommikul autoga kooli ette? Kas kodu ja töökoha keskmine vahe peab olema üle kümne kilomeetri? Miks inimesed ei vali ega kohandu, vaid alistuvad ebameeldivale rutiinile ja kordavad seda päevast päeva? Vaatasime Läti aastapäeva puhul nende kõige populaarsemat filmi aastast 1967,1 võisime ise näha, et kõnniteed Riias olid siis hulga laiemad kui praegu. Viimases statistika aastaraamatus on sürrealistlik tsitaat Tallinna tänavavõrgu leheküljel: „20. sajandi teise poole kõige silmapaistvam muutus on kõnniteede jätkuv kitsenemine“.2
Siin tulebki mängu linnaplaneerimine 21. sajandi moodi. Uue mõtteviisi järgi Tallinn ei ole liblika kujuline. Mere ja Ülemiste järve vahelises kitsas ribas on tegelikult tühjus, tühermaad vahelduvad hõreda hoonestusega. Inimesed kuhjuvad, sest nad kasutavad vanu sissetallatud radu ja liikumisviise. Maailmas toimub praegu tänavate renessanss: linnaruum jagatakse uuesti ümber. Väidetavalt inimese kui liigi sisemine loomus ei ole ajaga muutunud. Individualism võib osutuda ummikteeks, sest teeb õnnetuks. Inimene tahab suhelda ja teiste omasugustega koos ringi kõndida nagu ürgajal ja normaalne linn võiks seda võimaldada.
Küsis MIRKO TRAKS, maastikuarhitekt ja Kino tegevjuht – mees eriala eesliinil.
PÄISES foto: Renee Altrov, kujundus: Margus Tammik (väljavõte ajakirjast).
AVALDATUD: Maja 95 (talv 2019), peateema Triiv
1 „Hingake sügavalt“ („Elpojiet dziļi“, Läti 1967, režissöör Rolands Kalniņš).
2 Tallinna Statistika Aastaraamat „Tallinn arvudes 2018“, lk 102.
