Indrek Peil: lokaalne linlane

Intervjueeris Mirko Traks

Kas võib öelda, et Kavakava on platvorm, millega ruumi mõjutada?

Platvorm on päris hea sõna, laiem kui büroo. Oluline on sõltumatus, mille oleme saavutanud. See tähendab, et saame valida, mis meile huvi pakub. On ka selge järjepidevus, midagi eelmisest projektist kandub kindlasti üle järgmisse. Lähenemine ja teema võivad olla ka täiesti teistsugused. 

Kavakava on nagu platvorm – see on laiem kui büroo. Indrek Peil ja Siiri Vallner. Foto Renee Altrov.

Kas suhteliselt väike büroo nagu Kavakava annab piisavalt palju võimalust kaasa rääkida küsimustes, mis sulle tähtsad on?

Võimalusi kaasa rääkida ja mõjutada on, kuid büroo võiks olla suurem. Kolm inimest võiks kohe juurde võtta. Meie tuumik on püsiv, aga võistluste puhul kutsume tihti ka inimesi juurde. Praegu keskendume juba mitu aastat linnaruumile, järge ootavad Tallinna peatänava ja Vana-Kalamaja tänava projektid. Mõlemad on väga olulised uue linnaruumi loomise tööd, põhjaliku eeltööga. Sellega seoses oleme ka mitu uut tegevusliini avanud: mereääre visioon ja Tallinna sadama masterplaani võistlus. Ega Eestis huvitavamaid projekte olegi võtta. Sel aastal hakkasime taas hoonete võistlustel osalema ja kunstiakadeemias õpetama. Osaleme ka EKA uurimisprojektis „Lõpetamata linn“.

On teil Kavakavas kriteeriumid, mille järgi töid valite, et seista teile oluliste väärtuste eest? 

Kindlasti on. See algab sellest, millistest võistlustest osa võtame. Meie huvid muutuvad aastatega, aga tahame teha töid, millel on ka suurem tähendus. Näiteks EV100 ruumiprogramm „Hea avalik ruum“, mida on palju kritiseeritud, on tegelikult väga oluline. See tõi paljud arhitektid avaliku ruumi juurde. Meile annab sisemist motivatsiooni, kui tööl on lisamõõde, näiteks jõuab hea ruum ka nendeni, kes muidu kipuvad ilma jääma.

Kuna projektidele kulub tuhandeid töötunde, siis peabki valima, sest kvaliteedis järele anda hiljem ikka ei saa, isegi kui huvi n-ö kaoks. Seetõttu väldime täiesti teadlikult võistluste puhul  flash’il põhinevat tööd. Juba võistlustöö ise peab olema piisavalt mitmeplaaniline, eelkõige meile endile, et seal oleks edasiarenduseks materjali ja kihte. 

Eesti Vabariik 100″ juubeliprogrammi raames rajatud Rapla keskväljak. Siiri Vallner, Indrek Peil. Maastikuarhitektuur Kerttu Kõll. Foto Siim Solman

Mainisid enne Tallinna peatänavat. Kuidas te selliseid suuri töid haldate?

Me oleme harjunud töötama 20–30 pealiste meeskondadena ja neid juhtima. Meil on harikult üks kuni kaks suuremat tööd korraga laual ja siis me eriti rohkem töid sisse ei ole võtnud, enne kui eelmised juba ehituses. Pärast kultuurikatelt julgen öelda, et saame hakkama iga võimaliku tööga, mille ette võtame. Meid on raske raskustega üllatada. Keeruliste olukordade puhul aitab ideede selgus ning oskus eristada olulist. Pikemate projektide puhul on võimalik enam süveneda. Praegu, seoses peatänavaga, oleme päris põhjalikult uurinud tänavate ja linna tulevikuga seotud teemasid, nagu teine kõrgharidus juba. Peatänava projektis on meie partneriteks väga head kohalikud insenerid, Taani valgustusinsenerid ja Andres Sevtšuki kaudu isegi Harvardi ülikool. Samuti oleme teinud koostööd suurte büroodega. Tallinna sadama projektis oli meie partneriks Alejandro Zaera-Polo (AZPML). 

Tallinna Peatänava projekt. Siiri Vallner, Indrek Peil, Toomas Paaver, Indrek Kustavus, Kristel Niisuke, Valdis Linde, Riin-Kärt Ranne.

Mis on sinu n-ö suur asi ajada, mis kumab su töödest ja kodanikutegemistest läbi?

Nimetan seda tinglikult spektermõtlemiseks. See pole ehk täpne väljend, aga see tähendab, et ma ei vastanda asju. Vahepealsed vormid vastandite vahel on huvitavamad. Sisu kirjeldavad paremini kujundid, proportsioonid, üleminekud, vahevormid, vastuolud, potentsiaalide vahe,kas või yin-yang. See spektermõtlemine pole erilise tarkuse väljendus, vaid mõne väga levinud mõtlemispuude puudumine. 

Kõik algab mõtlemise viisist. Väga paljud meie projekteerimisnormid ja seadused kannavad valesid ja aegunud väärtusi, vastandades ja eraldades maailma põhjendamatult. Näiteks hoone sisekliima parameetrid nõuavad hiiglaslikke tehnosüsteeme, et tagada aasta läbi täpselt sama sisekliima. Tervikspekter kuludest ja mõjudest jääb arvesse võtmata. Võõrandunud jäik ettekujutus mugavusest on ju tegelikult subjektiivne. Kasutaja kogemus on normeeritud. Uus ehitis on juba enne valmimist moraalselt vananenud, aga sel on n-ö sertifikaat. Linnaliikluses valitseb Eestis seni 20. sajandi mõtteviis. Kujuta ette, uues 2019. aasta liiklusseaduse muudatuses plaanitakse sätestada, et jalakäija tohib linnas tänavat ületada vaid ristmikel ja ülekäigukohtadel, juhul kui 100 meetri raadiuses neid on, tuleb kõndida vastav ring, sest ohutus on oluline. See tähendab, et  autod (tulevikus ka robotautod) saavad sõita kiiremini ja õnnetuses jääb süüdi teele eksinud jalakäija. Need on päris inimesed, päris nimedega, kes nii mõtlevad, ja seda ka teistelt nõuda kavatsevad. Meie asi on pakkuda sellele loomulikumaid alternatiive, aga mitte aktivismi, vaid oma töö kaudu. Siiril haakub sellega hästi ka naisarhitekti missioon, sest eelkirjeldatu on olnud põhiliselt meeste mõtlemispuue. Sookvoot otsustajate hulgas tõesti aitaks, et senist sumbunud olukorda muuta.

Kui palju on neid, kes näevad, et elevant on toas? 

Neid on. Üks hea näide on Tallinna kesklinna mereääre visioon. See sai alguse linnafoorumist. Alustasime nullist ehk visiooni visioonist. Küsisime, miks Tallinn ei ole seni jõudnud mereni. Miks senised ideed ei ole elujõuliseks osutunud? Samal ajal oli väga häiriv, et Tallinnas ehitatakse endiselt tänavate otsi kinni ning endised mereäärsed kinnised territooriumid planeeritakse ja hoonestatakse ilma tänavavõrguta sama kinnisteks või äärelinlikeks. Piki endisi barjääre ja planke ehitatakse barjääridena uusi hooneid. Kui suurem osa maast on eraomanike käes ja see, mis kuulub veel linnale, on erastamisel ilma normaalse planeeritud linna alusvõrgustiku ja reegliteta, siis milline küll peaks olema visioon? Mõtlesime, et visioon on pilt, mida jagaks võimalikult paljud. Mitte ühe büroo nägemus ega linnaehituslik idee või planeering, vaid palju üldisem. Milline peaks olema pilt, mille alusel saavutada esmane ühiskondlik kokkulepe? Tulemuseks oli 50 uut tänavat mereni ja nende vahele tekkivad 80 uut linnakvartalit. Kesklinna hea tihe tänavatevõrk, millest võidavad kõik, sõltumata omandist. Selliselt tuvastati ühiselt Tallinnale iseloomulik viga (kui visiooni puudumist mitte arvestada) – hoonestust ja tänavaruumi ei ole arendatud korraga, vaid eraldi. Teiseks, linna asumid peaksid pikenema mereni ning selleks võiks eelistada merega risti olevaid ja praegusest linnast lähtuvaid arengukoridore. See oli selline open-source katsetus, milles saime osaleda. 

Loe edasi: MAJA talv 2019 (lk 6-21)

Viimsi Noorte Talentide kooli arhitektuurivõistlus, I preemia, võistlustöö “Robin”. Siiri Vallner, Indrek Peil, Kristel Niisuke, Ko Ai.
Lift11 installatsioon Kai. Siiri Vallner, Indrek Peil. Foto: Siiri Vallner.

LOE VEEL

Jaan Kaplinski: roheliste kõrbete aeg

Looduse kord on keeruline, huvitav ja ilus. Inimkonna arusaam korrast ja ilust kipub aga olema pigem primitiivne, mistõttu tasakaalukus, mis võiks me tegevusi suunata, on üha enam kadumas. Haljasruum on mõeldud kasutamiseks, kuid tegelikkuses on haljasalad madalaks niidetud muru, millel inimesed kunagi ei käi ning mille oleme teiste organismide elutegevuseks sobimatuks lihtsustanud.

Karin Bachmann, Merle Karro-Kalberg, Anna-Liisa Unt: antidepressant väikelinnadele

„Hea avaliku ruumi“ võistlused on ajaloos pretsedenditu väärtusega – nii süsteemselt ei ole majadevahelise ruumi kvaliteedi parandamisele veel lähenetud. Esimesed väljakud nende 15 hulgast on realiseeritud ja kasutamiseks valmis. Kuidas välja pakutud uuendused konkursitööst projektiks ning paberilt ruumi jõuavad?

Villem Tomiste: jalutuskäigud Barcelonetasse

Olümpimängude ajal ehitati Barcelonasse operatsioonisüsteem – sidus ja korrastatud kümnest rannast avaliku ruumi ahel –, mille lõigud kohanevad ajaga, lasevad end ümber mõelda ning millel elu saab isetoimeliselt vohada.