Intervjuu avataridega

Küsis Johan Tali

Space Popular on multidistsiplinaarse ja akadeemilise suunitlusega disaini- ja arhitektuuribüroo, mida juhivad Lara Lesmes ja Fredrik Hellberg. Nad loovad füüsilist ruumi – hooneid, interjööre, sisustust – ja virtuaalruumi ning uurivad, kuidas tulevikus need kaks võiksid üheks sulanduda. Nende virtuaal-liitreaalsuse projekti The Venn Roomi sai näha Tallinna Arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusel.

Kuidas te leiate ainet oma virtuaalmõtisklustele1? TABil keskendute Tallinna üüriturult leitud eriilmelistele kodudele.

Lara: meil on alati tarvis kontekstuaalset või kultuurilist lähtepunkti. Hispaanias Valencia igavas Santa Barbara äärelinnas Brick Vault House’iprojekti tehes ei olnud mõtet ümbritsevat tüüpilist keskkonda rõhutada. Konteksti arvestades oli mõttekas pöörata tähelepanu erinevatele ehitusvõtetele. Küsimusele „Mida osatakse siin hästi teha?“ saime vastuseks müüritisi. Majas kasutasime kandekonstruktsioonina nn Rafael Guastavino telliskivivõlve. Seda ehitusvõtet kohtab ainult selles Hispaania piirkonnas.

Fredrik: oma 2018. aasta ArkDesi näitusel „Väärtus virtuaalis“ (Value in the Virtual) kujutasime võimalikku tulevikustsenaariumi liitreaalsusega rikastatud linnaruumist. Kasutasime argielust kõige tuttavamaid asju, sest tahame olla funktsionalistid, et seeläbi saavutada näituse külastajaga võimalikult vahetu kontakt, ühtlasi aitab see arhitektide seas juurutada virtuaalmaailma ideed. Liitsime virtuaalsuse metroojaama ja tüüpilise Stockholmi korteriga – kumbki kuulub näitusekülastaja igapäevakogemusse. Kultuurilise lähtepunkti kaudu saab äärmiselt praktiliselt edastada spetsiifilist mõtlemisviisi (või väärtusi) fundamentaalsel tasandil. Tallinnas oli lähtepunktiks omavahel suhtluses olevate avataride läbipõimunud stereotüüpsed koduruumid, mis näituseruumis segunevad kokku üheks immersiivseks2 keskkonnaks. 

 

Mis on teie sõnum? Kas te kommenteerite digitaaltehnoloogia võimalusi või osutate muutusele suhtlemisviisis?

L: Soovime, et meie näituseprojektid inspireeriksid inimesi. Immersiivsed virtuaalkeskkonnad on tulekul, ent praegu veel päriselt realiseerumata. Soovime hõigata: „Hei, see kõik võiks olla päriselt! Kas lööte kampa, et aidata seda luua?“ Disaineritel pole veel väga konkreetset plaani, kuidas seda teha. Meil on internet, kus on võimalik kogeda immersiivseid keskkondi, ent mitte veel kolmemõõtmelises pärisruumis. Soovisime, et meie töö tõstataks küsimuse „Kas te kõik ei tahaks olla osa sellest?“ Selleks lõime taoliste ruumide näited, mis tekitaksid vaatajas küsimusi. Projekti eesmärk oli tõepoolest kutsuda kaasa mõtlema, kuidas võiksime tulevikus elada.

Kas immersiivsete keskkondade suhtes tuleks olla ka kriitiline?

F: On neid, kes väidavad, et immersiivse interneti mõju ühiskonnale on võrreldav elektri tuleku mõjuga. Muutus võib olla fundamentaalsel tasandil nii tugev, et võib lõppeda sarnase tagasilöögiga, nagu läks psühhedeelsete narkootikumidega, mis keelustati. Marshall McLuhan kirjeldab, et kultuur ei ole uutele tehnoloogiatele vastuvõtlik ja on võimatu hakata uut tehnoloogiat algul kasutama viisil, nagu seda peaks tegelikult tegema. Alati lähenetakse sellele ju eelnenud kultuuri vaatepunkist. Televisiooni mõtestati nagu teatrit ja nii edasi. Praegune ei ole selles osas erinev! Võime kasutada uusi tehnoloogiaid, ent mõtleme ikka samamoodi nagu mitu põlvkonda tagasi. Arhitektuurivaldkond, mis on üsna konservatiivne, peab selliste küsimustega tegelema, neid kriitiliselt käsitlema ja läbi proovima.

L: Viimasel ajal on väga palju räägitud nutitelefonidest ja sotsiaalmeediast ning nende halvast mõjust ühiskonnale – ent miks me ei teadvusta sama arhitektuuris? Seda ajastul, kus kodude ruumisuhteid kirjeldavad koridor ja toad. Igal toal on üksainus uks, mida sulgeda. Osaliselt peitub siin põhjus, miks me kapseldume nutitelefonidesse ega soovi ruumi avastada ja suhelda näost näkku. Üritame olla üle mõistuse privaatsed ning üksteist mitte segada. Veel hiljaaegu polnud koridore ja toast tuppa liiguti ning suheldi vahetult ja otse. Tänapäeval tundub selline plaanilahendus võõras, tegelikult võib eksisteerida palju elamisviise, mille jätame valemist välja.

Kavatseme uurida televisiooni fenomeni, tuua esile, kui vähe on arhitektid arvestanud, mil määral muudab ekraan meie perspektiivi. Väidame, et hiline modernism sai võimalikuks tänu televisioonile. See on valgete seinade stiil, sest miks peaks silm peatuma vormidel, detailidel või nüanssidel? Me ei taha öelda, et kaunistused ja mustrid vahetavad televisiooni välja. Nad on erinevad asjad. Kui kolid uude kodusse ja seal juba leidub iseäraseid detaile, siis tekib kodutunne kohe, aga valgete seintega tühi ruum tuleb kõigepealt täita mööbli ja maalidega. Võime pidada end ruumikujundajateks, aga tegelikult teeb IKEA selles osas rohkem ära kui arhitektid. Seega küsime, mis oleks, kui oleksime heldemad ja teeksime inimeste jaoks rohkem ära. Kindlasti peab kõik olema odav ja taskukohane, aga lisaks on pisiasju, mis hinda ei kergita, kuid võivad pakkuda suuremat kodutunnet. See peaks olema arhitektidele iseenesestmõistetav!

Seega mõjutab meie teadvust nii virtuaal- kui ka pärisruum. Milline võiks olla sellise segureaalsuse vastuvõtt? Kas sellist segareaalsust võiks ka kritiseerida?

F: Igas kultuuris on virtuaalkultuuri tabanud tagasilöögid – alates tsensuurist pärast trükipressi leiutamist kuni uskumuseni, et foto röövib hinge. Samas võib infot käsitada ka kui iseseisvalt eksisteerivat entiteeti, mis samuti soovib elada ja levida võimalikult kaugele. Inimesed loovad vahendid, et tihedamad sidemed ja seosed oleksid võimalikud. Suhtlus meie vahel muutub lihtsamaks kirjasõna, suulise suhtluse ja kaasaegse meedia abil.

L: Liigina oleme arenenud, et üha rohkem informatsiooni ja teadmisi jõuaks üha suurema hulga inimesteni. Kõigepealt ehitame üles külad, siis linnad, siis terved riigid ning lõpuks lendame kosmosesse nägemaks, et maakera on üks suur sinine pärl. Üldine tung on alati leida rohkem viise loomaks rohkem ühendusi infovahetuseks. Ma arvan, et tehnoloogia võimaldab uuel viisil olla rohkem koos, tuginedes millelegi muule kui linnakeskkonnale.

F: Järgmine suur pööre kommunikatsioonis on ruumiline ja seetõttu tuleks arhitektidel sellele mõelda. Sõnum, mida arhitekt sai näiteks kiriku seintel väljendada, ei ole just päris vahetu, vaid pigem ajatu. Saja aasta pärast on just rääkiv ruum järgmine samm kommunikatsioonitehnoloogias või -meedias.

Mida peab üks hoone ütlema?

F: Inimmõistus suudab kohaneda uute infovoogudega. Kui keskaegne inimene satuks nüüdisaega, saaks ta informatsioon üleküllusest rabanduse 15 minutiga. Ning isegi kõigest põlvkond tagasi, kui erutusest hinge kinni pidades hoidsin käes esimest nutitelefoni, ei kujutanud ettegi, et see võib muutuda normaalsuseks. Inimmõistus on uskumatult plastiline ja kohanemisvõimeline. Huvitavam on küsimus, kas meie digipõlvkond tunnistab veel midagi taolist, mis juhtus renessansi ajal, kui toimus vastulöök teadusrevolutsioonile ning kirikuga konflikti sattunud edumeelsed teadlased nagu Galileo Galilei pandi koduaresti.

Me teeme vahet tummalt rääkival arhitektuuril ja hüpoteetilisel tulevikuarhitektuuril, mis kõneleb. Nüüdisaja arhitektuuril endal pole midagi öelda. Ta on lihtsalt ruum, kus kommunikatsioon võib toimuda. Varasematel aegadel, kui meil puudus tehnoloogia, pidi arhitektuur tegema ära osa tööd. Seetõttu näeme virtuaaltehnoloogias võimalust, et arhitektuur võiks tõesti hakata kõnelema mõttekiirusel, pärast rohkem kui sajandit modernismi, mil tehnoloogia ja arhitektuur ei käinud päriselt ühte sammu.

L: Öelda, et arhitektuur kõneleb, tekitab palju arusaamatusi. Arhitektuur ei kõnele ühtegi keelt. Sakraalarhitektuur oli täis ideid. Arhitektuur on suurepärane erinevate ideede kandja. Arhitektuuri kaudu saab asju edasi anda, keelt kasutamata ja pigem vormi kaudu.

Miks me kasutame selliseid vahendeid nagu näiteks Pinterest? Kui ma prooviksin selgitada sõnadega, kuidas ma ruumi kujutan, siis ilmselt ei piisaks sellest, et ülesandega toime tulla. Selle asemel on palju pilte, ükski neist küll ei ole selline, nagu sa tahaksid, et asi päriselt välja näeks, aga neid koos vaadates tuleb nähtavale see, mis on jagatud. Need pildinäited annavad kokku esteetilise kontseptsiooni, mis sisaldab ka tervet elustiili ja ideoloogiat. See on mustri tuvastamine, mida me inimestena hästi oskame. Ma tean, kuidas näeb välja nägu ja kuidas tool, aga tehisintellekt ei saa nende tuvastamisega sama hästi hakkama. Sellist näiteseeriatel põhinevat kontseptsiooniloomet ja selle pakutavaid võimalusi on seni vähe kasutatud ja arhitektidena peaksime seda võtma tõsiselt. See on täiesti uus viis ideede vahendamiseks.

F: Isegi kui me ei suhtle näost näkku, vaid virtuaalselt, on usk meie vestluspartneri tervesse mõistusesse lihtsalt kaart, mis näitab, et meie ühendused meie teadvusega on samad, mis teistelgi, ja et nad on stabiilsed. Kui seal on midagi viltu, on tegemist hullumeelsusega. Samal põhjusel keelustati ka psühhedeelsed ained – ühiskond ei suutnud mõista, kuidas need täiesti teistsugused sotsiaalsed interaktsioonid põimuvad normaalse terve mõistusega.

L: Stabiilsusele tuginemine on vana idee. Stabiilsuse tagamiseks on leiutatud seadused, abieluinstitutsiooni jms. Kui midagi on stabiilne, saab tegeleda muude asjadega. Oleme jõudnud punkti, kus võimalik stabiilsus on peaaegu maksimaalne. Elame ajal, mis on kõige ohutum, isegi kui arvame, et meid ümbritseb tohuvabohu. Järgmiseks paradigmanihkeks peame olema valmis mõtlema, et meie baasalus on niivõrd stabiilne, et suudame toime tulla ebastabiilsusega. Saame aktsepteerida unikaalsemaid ja ajalisi suhteid, kui saame olla kindlad väga stabiilses aluses.

F: See saab olema veider, küsimus on ainult, kas liiga veider…

JOHAN TALI töötab arhitektina büroos Molumba ning on EKA doktorant ja õppejõud ning arhitektuuriosakonna avatud loengute sarja kaaskuraator. 2014. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindas ta Eestit digitaalse avaliku ruumi teemalise näitusega „Vaba ruum“.

Intervjuu on avaldatud Maja 2020.a. talvenumbris (nr 99).

1 Kui reaalajas info ja pildid virtuaalse ruumi suhtlusvõrgustikest (teiste kasutajate avatarid ja muu geomeetria (nt mööbel või arhitektuursed elemendid nagu seinad jms)) jõuavad vaatleja pärismaailma läbi liitreaalsuse tehnoloogia, tekib arhitektuurselt kõnekas liitreaalsuse ruum. Päris füüsilise maailma sisse tekib keeruline ruumipilt, kus teiste sarnaste kasutajate info läheb vahetusse. Tema näeb sinu maailma ja sina näed tema oma – kõik ühes lavastatud või raamitud ruumis, näiteks mõnes Tallinna korteris.

2 Immersiivne tehnoloogia simuleerib füüsilist keskkonda, kutsudes esile aistinguid, mis tekitavad tunde selles keskkonnas viibimisest. Kui see arhitektuurne keskkond on päriselus ja simulatsioonis sarnane, tekib silmapete, mis kahe maailma piire hägustab ja võimaldab neid vaadelda kui ühte. Space Populari töö on mõnes mõttes nagu lavakujundus, kus kujundatakse päriskeskkond ja sellega paralleelselt kulgev simuleeritav virtuaalkeskkond.

Foto üleval: Liitreaalsus-installatsioon “The Wardian Case”, Milaanos, 2019.