NÄITUS „GEOMEETRIA JA METAFÜÜSIKA“
Toimus: 7.06.–25.08.2019 Eesti Arhitektuurimuuseumis
Autorid: Mare Vint, Arne Maasik
Ruumikujundus: Arne Maasik
Graafiline kujundus: Jaanus Samma
Tekstid: Triin Ojari
Sisenedes rööprähklevast linnast metafüüsilisse näituseruumi Rotermanni Soolalao teisel korrusel, võib tabada kerge tasakaalukaotus. Umbes nagu äkkpidurdus kiirel sõidul, kui kogu seni möödavuhisenud maailm hetkega peatub. Aeg kaob ja jääb vaid ruum – ajatud igavikulised vormid ja mahud.
Geomeetria on aastatuhandeid olnud üks matemaatika alustalasid (Pythagorast mäletame ju kõik). Galileo Galilei, võrreldes universumit meie ees lebava suure raamatuga, ütleb: „See raamat on kirjutatud matemaatika keeles ja sümboliteks on kolmnurgad, ringid ja teised geomeetrilised figuurid, mille abita ei ole võimalik aru saada ainumastki sõnast, milleta ekseldakse asjatult pimedas labürindis.“1 („Il Saggiatore“, 1623). Geomeetriat võib vaadelda ka sillana teaduste ja kaunite kunstide vahel. Geomeetrilised kujundid (Galilei kolmnurgad ja ringid) on meelelisele tajule lähemal kui arvud, mille abil füüsika ka maailma hõlvata püüab.
Mare Vindi hõrgud graafilised vaated on vaatajaid võlunud juba mõnda aega. Need ajatud konstruktsioonid ideaalsetest objektidest hõljuvad räpase, räuskava ja konfliktse tegelikkuse kohal kui lootus või lubadus millestki helgemast ja kestvamast. Ning igatsus selle järele. Süüvides Mare Vindi litograafilistesse maailmadesse – minnes neile hästi lähedale, lausa sisse –, näeme, et nad koosnevad punktidest ja kõverjoontest. Nagu asjad meie füüsilises maailmas koosnevad osakestest või ehk (veelgi sügavamal tasandil) hoopis stringidest – kujuteldamatult peenikestest võbelevatest niitjatest moodustistest. Sealt välja tulles – kaugemale minnes – sulavad need punktid-jooned kokku erineva heledusega pindadeks. Ja veelgi eemaldudes teeb aju imelise triki – pilgule avaneb vaade kolmemõõtmelisse metafüüsilisse ruumi. Sünnivad valged linnad. Või milline see maailm siis tegelikult on?
Kui kujutav kunst on paljudes teostustes n-ö tegeliku kolmemõõtmelise maailma kuvamine tasapinnale, spekuleerib nn holograafilise printsiibina tuntud hüpotees alusfüüsikas võimaluse üle, et meie meeleliselt tajutav kolmemõõtmeline maailm võib samaväärselt olla kirjeldatav protsessina universumi kahemõõtmelisel piirpinnal (sündmuste horisondil). Mustvalge graafika kõrval näeme Mare Vindil ka värve. Nendes pastelsetes toonides linnades on värv aga sama illusoorne kui punktpinnad litodel. Kui olete näinud, kuidas Benhami kettal tekitab mustvalge muster pöörlemisel värvillusiooni, siis siin on need värvid sama efemeersed, väike hälve puhastest valgetest pindadest.
Vikipeedia määratleb metafüüsikat kui „filosoofia haru, mis püüab selgitada olemise põhialuseid [—], kasutades vaatluse, mõõtmise ja katsete asemel oletusi, mõtisklust ja loogikat, püüdes jõuda mittemõõdetava reaalsuse ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspärasusteni.“ Siit lähtuvalt tuleb tõdeda, et ka moodne alusfüüsika ongi suuresti muutumas metafüüsikaks.
Mõttelised eksperimendid on etendanud tähtsat osa ka füüsika ajaloos, tänapäevane alusfüüsika on aga tõusnud kõrgustesse, kus edasiminek ongi võimalik vaid oletuste, mõtiskluse ja loogika abil. Vähemasti niikaua, kui meie mõte on kaugele ette jooksnud eksperimentaalsetest võimalustest. Muidugi on metafüüsika ihalus leidnud väljenduse ka kaunites kunstides. Minu ühe lemmiku Giorgio de Chirirco pittura metafisica2 kaudu lausa kunstisuuna nimetusena. Eks ka Eestis: Dénes Farkas, Anu Vahtra, Jevgeni Zolotko – kui tuua vaid mõned nimed. Vindi enda sõnul on tema kunstis läbivaks teemaks ideaalmaastiku loomine, kus ei puudu maagiline võlu: „Maagia ja metafüüsika on vist tihti kokkukäivad nähtused. Metafüüsika on minu jaoks teatud eripära, ebareaalsus.“3
Vindi ja Maasiku kooslus on nii loogiline ja harmooniline, et saab vaid küsida, miks alles nüüd. Küllap on Arne Maasik astunud selle näitusega siiski suurema sammu oma varasematest tegemistest selle ühtsuse poole. Olles varem otsinud, leidnud ja siis ka meile näidanud reaalse maailma metafüüsilist palet – ehitistes, võsastikes –, on ta sedapuhku läinud risti vastupidist teed. Ta on geomeetrilise ideaalmaailma arhitektoonid ise konstrueerinud ja ehitanud ning seejärel fotodele jäädvustanud. Fotodel on omadus sisendada meisse usku pildistatu n-ö tegelikkusesse ja mastaabi aimamatus võimendab saadud muljet. Muidugi meenub ideaalseid geomeetrilisi kehi vaadates Albrecht Düreri melanhoolne hulktahukas. Aga kui Düreril on see vaid objekt pildi enigmaatilise atmosfääri rõhutamiseks, siis Maasikul on nad n-ö asjad iseeneses oma lõpetatuses ja … jah, miks mitte jumalikkuses. Miski kõrvaline ei suudaks nende iseolemist häirida või sinna midagi olulist lisada.
Näituselt väljudes astun hoopis teise keskkonda: närviline tipptund tööpäeva lõpu linnaliikluses. Aga minuga tuleb kaasa kogemus ideaalse võimalikkusest – vähemasti kunstnike nägemuses ja lootusena. Näitusel on ka mõned lehed Mare Vindi seeriast „Lõhutud ringid“. Need toovad meelde ühe vana palve, mida oleks aga praegu meie turbulentsele maailmale ehk veelgi vajalikum esitada: Noli turbare circulos meos!4
JAAK KIKAS on (meta)füüsik.
PÄISES foto: Arne Maasik
AVALDATUD: Maja 97 (suvi 2019), peateema Arhitektuur on ruumikunst
1 Wikipedia, Galileo Galilei.
2 Pittura metafisica it ’metafüüsiline kunst’.
3 Triin Ojari, „Kõik on kokku üks“, Positiiv 37, 2015, lk 44–49.
4 „Ärge rikkuge mu ringe!“ ütles Archimedes teda vahistama tulnud rooma sõduritele, viidates oma joonistele liival.
