„Geomeetria ja metafüüsika“. Mare Vindi ja Arne Maasiku näitus Arhitektuurimuuseumis
07.06.–25.08.2019.
Sisenedes rööprähklevast linnast metafüüsilisse näituseruumi Rotermanni Soolalao teisel korrusel, võib tabada kerge tasakaalukaotus. Umbes nagu äkkpidurdus kiirel sõidul, kui kogu seni möödavuhisenud maailm hetkega peatub. Aeg kaob ja jääb vaid ruum – ajatud igavikulised vormid ja mahud.
Geomeetria on aastatuhandeid olnud üks matemaatika alustalasid (Pythagorast mäletame ju kõik). Galileo Galilei, võrreldes universumit meie ees lebava suure raamatuga, ütleb: „See raamat on kirjutatud matemaatika keeles ja sümboliteks on kolmnurgad, ringid ja teised geomeetrilised figuurid, mille abita ei ole võimalik aru saada ainumastki sõnast, milleta ekseldakse asjatult pimedas labürindis.“1 („Il Saggiatore“, 1623). Geomeetriat võib vaadelda ka sillana teaduste ja kaunite kunstide vahel. Geomeetrilised kujundid (Galilei kolmnurgad ja ringid) on meelelisele tajule lähemal kui arvud, mille abil füüsika ka maailma hõlvata püüab.
Mare Vindi hõrgud graafilised vaated on vaatajaid võlunud juba mõnda aega. Need ajatud konstruktsioonid ideaalsetest objektidest hõljuvad räpase, räuskava ja konfliktse tegelikkuse kohal kui lootus või lubadus millestki helgemast ja kestvamast. Ning igatsus selle järele. Süüvides Mare Vindi litograafilistesse maailmadesse – minnes neile hästi lähedale, lausa sisse –, näeme, et nad koosnevad punktidest ja kõverjoontest. Nagu asjad meie füüsilises maailmas koosnevad osakestest või ehk (veelgi sügavamal tasandil) hoopis stringidest – kujuteldamatult peenikestest võbelevatest niitjatest moodustistest. Sealt välja tulles – kaugemale minnes – sulavad need punktid-jooned kokku erineva heledusega pindadeks. Ja veelgi eemaldudes teeb aju imelise triki – pilgule avaneb vaade kolmemõõtmelisse metafüüsilisse ruumi. Sünnivad valged linnad. Või milline see maailm siis tegelikult on?
/…/
JAAK KIKAS on (meta)füüsik.
Edasi saab lugeda MAJA 2019.a. suvenumbrist. Osta number Apollo e-poest või kauplustest üle Eesti või saada tellimus.
