Ehitusmaterjalid ei pärine poest, laost või edasimüüjalt. Ehitusmaterjale kaevandatakse, lõigatakse, töödeldakse, väärindatakse, turundatakse, tarnitakse ühest maailma otsast teise, edasi ja tagasi, mitu korda. Kui arhitekt alustab projekteerimist, on ehitusmaterjal juba oma töötlusahela lõpus. Projekt, mis alles arhitekti mõtteis või töölaual kujuneb, on juba maa seest või küljest eemaldatud aines, valmis ümber kehastuma vundamendi sideaineks või viilupleki viimistluseks.
Andes ja võttes
Mark Wigley on tabavalt kirjutanud, et arhitektuuri peetakse üldjuhul andmise kunstiks – kingituseks. Oleme harjunud mõttega, et arhitekti mõistus põimib erinevaid elemente kokku nii, et loodava tervikuga tekib lisandväärtus, mugavus, isegi küllus, nauding, esinduslikkus, mälestused, identiteet. Sellise sõnavaraga kohtub arhitekt nii kooli- kui ka võistlusülesannetes. Vähe räägitakse sellest, et veel enamgi on arhitektuur võtmise kunst. „Näiliselt staatilised hooned on tegelikkuses osa kaevandamisvarustusest, mis planeeti aktiivselt õgivad,“ kirjutab Wigley essees „Returning the Gift. Running Architecture in Reverse“.1 Ta lõpetab teksti fotoga Le Corbusier’st, kes hoiab oma kõverate näppude vahel värskelt teritatud pliiatsit, mis iga hetk on puudutamas joonist paberil tema silme all. Kuid mida peab võtma maastikest, et joonest saaks füüsiline ruum?
Ehitussektor kasutab 50% globaalselt kaevandatud maavaradest2 ning kaevandamine on viimase kolmekümne aasta jooksul suurenenud enam kui kaks korda.3 Siin on osa (valg)linnastumisel, millega kaasnevad infrastruktuuri ümberehitamine, arenevate riikide uusehitused, olemasolevate hoonete ümberehitamised, inimeste mugavuse ja populatsiooni üldine kasv. Suurenev toormevajadus aktiveerib kaevandamist ka Eestis. Uusi kruusa-, liiva- ja lubjakivikarjääre avamata pole võimalik ehitada. Kui soovitakse säilitada või parandada praegust elustandardit, tuleb kasutada ka loodusressursse, sh maavarasid.4
Loodusressursse ekstraheerides eraldatakse need enda loomulikust olekust inimtarbeks. Esmajoones viitab ekstraktivismi mõiste aladele, kust toorained pärinevad: liivakaevandused, paekivikarjäärid, metsalank või raiesmik. Maalapp, kust materjale võetakse, ei ole aga piisav, et kirjeldada inimtegevuse laiemat mõju globaalsel skaalal. Ekstraktivismi võikski pidada võtmise kunstiks, selle alla kuulub peale tooraine eemaldamise veel hulk teisi ruume, objekte, suhteid ja liike, milles mängivad rolli laiaulatuslikud maastike ümberkujundamised ja nende pikaajalised taastamised, tööstuseks vajaliku infrastruktuuri ehitamine ja selle järelelu, transport maal, merel ja õhus, jäätmete ja masinapargi heitgaasid ning loodusliku mitmekesisuse ja elanike elukeskkonna kvaliteedi muutused. Ekstraktivismi eristab lihtsalt kaevandamisest inimtegevuse domineerimine teiste liikide üle ning elukeskkonna käsitlemine rahana, mille võimalikult tõhus ärakasutamine on praegu maailmas valdava majandussüsteemi aluspõhimõte.5 Hasso Krulli sõnade kohaselt võib seda lihtsamalt nimetada ka röövimiseks .6
Ressursse kahmates
Antropoloog Francisco Martínez uurib Ida-Virumaa tööstusvaremeid, seda nii ruumiliselt kui ka sümboolselt. Näiteks kukuvad ootamatult kokku endised põlevkivikaevanduse ventilatsioonišahtid, tekitades keset Ubja põldudesse nelja meetri sügavusi ohtlikke auke. Neidsamu tühimikke võibki pidada Wigley kirjeldatud positiivsete kingituste maastikulisteks negatiivideks. Postekstraktivistlik maastik ei tähenda lihtsalt kaevanduse sulgemist. Selle mõju jätkub ruumilise tühjusena maa all, üledimensioneeritud infrastruktuuriga maa peal ning tühjusena kohalike elanike töö- ja elutingimustes ning tuleviku väljavaadetes. Mõeldes kaevandamise järelelule, ei piisa augu füüsilisest täitmisest, see nõuab ka sotsiaalse järelelu korraldamist ja mõtestamist.7
Maapõuevarasid on inimliigi heaoluks rakendatud erilise hooga alates Euroopa keskuste laienemisest ülemaailmseteks impeeriumiteks ning 18-19. sajandi tööstusrevolutsioonist. Inglise arhitektuuriajaloolane Barnabas Calder alustab teost „Architecture: from prehistory to climate emergency“ tabavalt lihtsa, aga kriitilise ja iroonilise lausega „See raamat räägib loo sellest, kuidas fossiilkütused muutsid maailma inimesele palju paremaks kohaks“.8 Ta lahkab arhitektuuriajaloo kaanoneid (nagu Egiptuse püramiide) ning vähemtuntuid hooneid (nagu Hiina kaubanduskeskused) nende ehituse ajal saadaval olnud energiaallikate kaudu. Eriliselt vaatleb ta kivisöe rakendamist Briti ja Ameerika tööstusrevolutsiooni ajal, mil ehitus, toorainete kaevandamine ja ehitusmaterjalide tootmine kasvasid enneolematu kiirusega, mõjutades arhitektuuristiile ja ehitustehnikaid üle maailma. Calderi tees on otsekohene: arhitektuuri loomiseks on vaja energiat, energia päritolu põllumajandusest, kivisöest või õlist on seotud piirkonna poliitilise võimuga ja vajadusel uute maa-alade vallutamisega.
Ajalugu pulbitseb ressursside kahmamisest. Prantsuse majandusteadlane Thomas Piketty pühendub uurimistöödes just globaalsele ebavõrdsusele, kus ekstraktivismil on keskne osa. Ta kirjeldab, kuidas läänemaailma tööstuskapitalism on tihedalt seotud rahvusvahelise tööjaotusega, ohjeldamatu loodusvarade ekspluateerimise ning sõjalise ja kolonialistliku ülemvõimuga, mis hakkas alates 15. ja 16. sajandist ajapikku Euroopa ja ülejäänud maailma vahel arenema ning mis suurenes eksponentsiaalselt 18.–19. sajandil. 18. sajandi lõpuks oli Euroopa kulutanud kogu enda metsavaru (1500.–1800. aasta vahel langes metsa kattev pindala Euroopas u 40%-lt 10%-le). Euroopa puudujäägi täitis aga Ameerika mandri „avastamine“ ning kaubandus Aafrika ja Aasiaga. On naiivne arvata, et inimkond on impeeriumite kontrolli aluse kolonialistliku ajalooetapi seljatanud. Vastupidi – minevik vajab kollektiivset vastutuse võtmist ja mõtestamist, et muuta tänapäeva maailma majandussüsteeme ning jätkuvalt ebaõiglusele toetuvat pärandit.9
Ekstraktivismi mõistet on tarvis seetõttu täpsustada teise omadusega, mis kirjeldab loodusvarade instrumentaliseerimist valitud inimeste heaks. Isegi kui fossiilkütused, petrokemikaalid ja tehnoloogia on võimaldanud inimestele enneolematut mugavust, defineerib kolonialistlik pärand jätkuvalt maavarade omandeid, kaevandamisprotsesside eetikat ja reparatsioone, tasustamata inimtööjõudu ja tingimuste kvaliteeti, sotsiaalset ebavõrdust ja kaasaegset orjandust.
Ekstraktivism kirjeldab majanduslikku domineerimist. Kui ekstraheerimine on tegevus, siis ekstraktivism on ideoloogia, mis toetub mudelile, mille järgi saab võtta ilma tagasi andmata, välismõjusid arvestamata ning mis suunab kõik ressursid inimeste või siis täpsemalt valitud inimeste heaolu ja kasumi tootmiseks. Seetõttu ei kirjelda ekstraktivism üksnes kapitalismi. Ida-Virumaa kaevandusvaldkonna ja biokeemiatööstuse pärand esindab groteskselt nii kommunistlikku kui ka kapitalistlikku ekstraktivismil põhinevat mudelit. Martínez on leidnud, et kuna Ida-Virumaa elektrijaamade taristu on nüüdseks alakasutatud, on nii Eesti kui ka välismaa ettevõtted toonud piirkonda energiamahukaid krüptokaevandusi. Uutmoodi kaevandamine ning ühtlasi uutmoodi saastamine ja kolonialism tuleb vana asemele. Kuid raha ei jää Ida-Virumaale.10
Materjaliringlust jälgides
Naastes ehitusmaterjalide juurde, on näiteks ehituseks vajaminev kvaliteetne liiv ülemaailmne defitsiit, kus rääkimata looduslike elukeskkondade hävitamisest, mängivad osa illegaalsed kaevandused, liivamaffiad, riikidevahelised ebakõlad seadustes ning mis vajab ÜRO andmetel hädavajalikku rahvusvahelist jälgimist.11 Euroopa Liidu ja ka Eesti imporditavate kriitilise tähtsusega toorainete nimekirjas on peamiselt metallimaagid, sealhulgas alumiinium, mida ekspordib Hiina, ja vask, mida pakuvad Venemaa ja Ukraina. Iseenesest saab metallimaake Hiina internetipoest Alibaba osta endale tonnide viisi – millise sotsiaalse hinna eest, ei ole kirjeldatud. Kui EL-i standardid püüavad vähemalt CO2 jalajälge kontrolli all hoida, siis väljastpoolt liitu pärit toorained, mida mitmesugused ehitusmaterjalide ja -komponentide tootjad peavad paratamatult kasutama, võivad ringelda ümber maailma mitmeid kordi, nende päritolu on ilmselt teadlikult hägustatud ja seetõttu jälgimatu. On paradoksaalne arutleda heaoluriikide jätkusuutlikkusest ja kliimakriisi leevendamisest, kui globaalne materjaliringlus ei ole monitooritav.
Samme ehitusmaterjali olelusringluse jälgimise suunas on juba tehtud: näiteks on loodudehitise olelusringi hindamise meetodi (ingl Life Cycle Analysis, LCA), mida kasutatakse hoone CO2 jalajälje kvantitatiivseks mõõtmiseks alates toormaterjali kaevandamisest kuni lammutamise ja võimaliku taaskasutamiseni. Materjalide olelusringluse ekspert ja visiooni „Ehituse teekaart 2040“ üks autoritest Anni Oviir tõdeb, et tegu on küll süsinikuga seotud tunnelnägemisega (ingl carbon tunnel vision), kuid see on parim meetod, sest seda saab rakendada kohe. Materjaliringlus (alates lammutusettevõtetest, logistikast, taaskasutatava materjali sertifitseerimist ehituseks kuni digimaterjalipankadeni) areneb kiiresti ning selle juures ka areneb mõistmine, et on palju tegureid, mida ei saa vaid arvudega kirjeldada.12 Nimetatud tunnelnägemine rõhub vaid ühe tehnilise süsinikuheite arvu vähendamisele, kuid jätab kõrvale komplekssuse, milles on põimitud haridus, tervis, sotsiaalne ebavõrdsus, ületarbimine, loodushoid jms, mis eelkõige võiks mõjutada ühiskonna teadvust ja käitumismustreid kui leevendada kliimakriisi probleeme varjatud tehnoloogilise parandusega.13 Oviir on kriitiline arhitektuuri suhtes, mis sarnaselt kiirmoega jälgib hooajalisi trende. Näeme ka Tallinnas, kuidas 30 aastat tagasi ehitatud heas korras hooneid purustatakse maatäiteks või kuidas büroohoonete fassaadid ei pea enam isegi 10 aastat vastu ning on ümber riietatud metall, alumiinium- ja klaasülikondadesse ja -kleitidesse. Kuidas planeerida hoone paindlikkust vähemalt ajaperioodiks, mille kehastunud ja kasutusaegne süsinik selle ehitust keskkonna jalajälje mõttes tasa teenib? Ning see on alles tehniline küsimus. Milline hoone on jätkusuutlik inimkonna eluviisidele, vaimule ja ilumeelele, mille eest ollakse valmis hoolt kandma üle mitme põlvkonna?
Kavandades tuleviku ruumi
Piiratud ressursside vaatepunktist seisab arhitektuuril ees mitu ülesannet, mis on otseselt seotud toorainete päritoluga. Muu hulgas peab:
· otsima, sertifitseerima ja kasutama ehitusmaterjale juba olemasolevatest tühjalt seisvatest või lammutusele minevatest hoonetest (ingl urban mining);
· kavandama hooneid ökoloogilistest ja biogeensetest materjalidest, mille kehastunud süsiniku jalajälg on võimalikult väike;
· kasutama looduslikke materjale kooskõlas jätkusuutliku põllumajanduse ja metsandusega;
· planeerima ehitussõlmi valmidusega neid vajadusel hõlpsasti lahti võtta (ingl design for disassembly);
· arendama tõhusamaks kandekonstruktsioone, et vähendada energiakuluka terase ja betooni mahtusid.
Jätkuvalt on parima keskkonnamõjuga hoone ehitamata maja. Mitteehitamine peaks olema absoluutne alguspunkt igale tellijale, et analüüsida reaalseid vajadusi. Sellise lähteülesande vormistamine nõuab pingutusi ka näiteks seadusandluses, kohaliku omavalitsuse töös ja muinsuskaitses, et leida tühjalt seisvatele hoonetele uusi kasutusi, kavandada võistlusi nende renoveerimiseks ja laiendamiseks või väärtustada näiteks Nõukogude modernismi säilitamist, millel on pigem kultuuriline taak, mitte ruumiline puudujääk. Muu hulgas ei ole teisejärguline esteetika, kus ruumikujundajatena on arhitekti ülesanne eksperimenteerida nii erialasisese kui ka laiema avalikkuse ilulävega.
Viimaks on olulisimal kohal arhitektuuri eetiline küsimus – kellele ja miks hooneid üldse ehitatakse? Jevonsi paradoksi järgi annab iga samm mingi ressursi tõhusama kasutuse suunas pigem aluse selle ressursi tarbimise kasvuks kui kahanemiseks. Kui leiame viisi ressursside võimalikult efektiivseks kasutamiseks, siis kas see on argument rohkema ehitamiseks? Kas pilliroost pilvelõhkuja, kus on ainult luksuskorterid, on jätkusuutlik ehitis? Et vältida eelmainitud valitud inimrühma domineerimist nii liigikaaslaste kui ka teiste liikide üle, peab ressursse suunama võrdõigusliku ühiskonna suunas, sest vastasel korral pidurdame kliimakriisi leevendamist ja õõnestame sotsiaalset jätkusuutlikkust. Sellise asjade kulu tunnistajaks oleme just praegu.
Loodus- ja maavarad mõjutavad rahva, riigi ja kultuuri enesekuvandit ning sätestavad rahvusvahelisi suhteid igal tasandil: poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt. Ühiskonnana oleme selle varanduse pärijad ning riigina teinud pakti, et käime sellega ümber säästlikult ja heaperemehelikult.14 Arhitekti vastutust selles ei tasu alahinnata, sest ehitus on otseselt seotud maa seest võetud ainese ümberkehastamisega arhitekti joonestatud projekti järgi. Seniks, kuni ruumiloome ei võta tõsiselt materjalide päritolu ja sotsiaalset hinda, kavandame me jätkuvalt kaevandusi, mille olemasolust me ei pruugi isegi teadlikud olla või mille ees me silma kinni pigistame.
ROLAND REEMAA on arhitekt ja õppejõud, stuudio LLRRLLRR asutaja. 2023.aastal on ta kultuurkapitali „Ela ja sära” stipendiaat.
Artikkel on avaldatud Maja 2023 kevadnumbris, mille peateema on „Moratoorium“.
Päises Rein Tammiku 1970. aasta maal „Õgijad II”.
1 Mark Wigley, „Returning the Gift. Running Architecture in Reverse“, Non-Extractive Architecture: On Design without Depletion, peatoimetaja Space Caviar (Sternberg Press: Berlin, 2021), 47.
2 „Buildings and construction“, Euroopa Komisjoni ingliskeelne veebileht.
3 Felix Heisel, „Reuse and Recycling: Materializing a Circular Construction“, The Materials Book, peatoimetajad Ilka Ruby, Andreas Ruby (Ruby Press: Berlin, 2020), 156.
4 „Maavarad“, keskkonnaministeeriumi veebileht.
5 Kadri Tüür, „Vaba mõtlemine, keeruline lugemine“, Keel ja kirjandus 4 (2021): 334.
6 Hasso Krull, „Imelihtne tulevik. Kaheksa kannaga manifest“, Sirp, 11.05.2018.
7 Roland Reemaa intervjuu Francisco Martíneziga, 03.05.2023.
8 Barnabas Calder, Architecture: From Prehistory to Climate Emergency (UK: Pelican, 2021), xi.
9 Thomas Piketty, A Brief History of Equality, inglise keelde tõlkinud Steven Rendall (Cambridge, Massachusetts: The Belknap Press of Harvard University Press, 2022), 48–55.
10 Francisco Martínez, „Allakäik, kestvus ja ülbusevastasus. Intervjuu 05.10.2021“, Ehituskunst 61-62 (2022), 97.
11 Sand and Sustainability: 10 strategic recommendations to avert a crisis, United Nations Environment Programme, UNEP/GRID-Geneva (Geneva, Switzerland, 2022).
12 Roland Reemaa intervjuu Anni Oviiriga, 05.05.2023.
13 Ploy Achakulwisut, Patricio Calles, Almeida Elisa Arond, „It’s time to move beyond „carbon tunnel vision““, SEI blogi Perspective, 28.03.2022.
14 „Maavarad“, keskkonnaministeeriumi veebileht.
