Rannamõisa tavandimaja – Leinamajast tavandimaja

RANNAMÕISA TAVANDIMAJA
Arhitekt: Reio Avaste
Projekteerija: Tõnu Peipman
Eriosad: VIP Projekt
Tellija: Strantum OÜ
Ehitaja: OÜ Tabasalu Meistrid
Netopindala: 170,2 m²,
Hoonealune pindala: 158,4 m²;
Valmis: 2017.a. sügiseks

Rannamõisa leinamajal on eriliselt huvitav avamisjärgne käekäik. Nimelt toimus paralleelselt hoone avamisega hoone identiteedi muutus. Juhtkonna ning külastajate ühisel soovil võeti hoone programmi ärasaatmiste ja peielaudade kõrvale ka muid elulisi sündmusi, nagu sünnid, pulmad ja kontserdid. Sünnist surmani – just nagu kirikuski. Sellega algas leinamaja transformatsioon laiema üldnimetusega tavandimajaks.

Kas identiteedi muutuse põhjustas autor arhitektuuri kaudu või tellija hoone kasutusprogrammi kaudu? Mida näitab selline juhtum meie surmakultuuri ja sellega seotud arhitektuuri arengu kohta?

Reio Avaste Rannamõisa leinamaja projekt on leidnud üsna huvitava tasakaalu spontaanse ja konservatiivse piiril.

See on austusavaldus lähedal asuvale neogooti stiilis rajatud Rannamõisa kirikule, mängides dramaatiliste vormide ning teravnurkadega. Hoone ei tundu liiga väljakutsuv, vaid jätab oma silmapaistva geomeetria juures üllatavalt pretensioonitu, jalad-maa-peal-tunde. On tunda alandlikkust surma ees, kuid on säilitatud arhitektuuriline erilisus, mis võiks tähtsat sündmust, nagu seda on surm, argipäevast eristada. Pakutud lahendus on keskkonnaga sümbioosis ning täidab eesmärki. Tagasihoidlikud kivihallid toonid aitavad muus osas üsna julge vormiga hoonel keskkonnas vähem silma riivata. Samuti kõlavad hallid toonid kokku nii kõrval oleva kiriku, kalmistul seisvate hauakivide kui ka vahetus läheduses asuva maanteega, kus tormavad autod lõhuvad paratamatult kalmistu vaikust ning meenutavad kiiret linnatempot ja tegemata toimetusi. Arhitektuuri sobilikkus ümbritsevasse keskkonda on ka põhjus, miks projekt pärjati möödunud aastal Muinsuskaitse ameti ajaloolisesse keskkonda hästi kavandatud uusehitise tunnustusega. Võrreldes autori eelmise sarnase projektiga – Rakvere tavandimajaga – viitab Rannamõisa tavandimaja kindlasti rohkem ajaloolisele arhitektuurile.

Vaade kagust. Reio Avaste Arhitektuuribüroo
Vaade edelast. Reio Avaste Arhitektuuribüroo

Vajadus kiriku lisahoone järele tekkis, kuna Harjumaal on vähe ilmalikke ärasaatmispaiku. Ilmalik matus ei ole ruumiliselt kirikuga seotud. Üldjoontes on ilmalik tseremoonia ja kogunemine religioossega üsna sarnane – toimuvad erinevad sõnavõtud, tihtipeale ka muusikalised etteasted. Kuna ilmalikud matused on üha populaarsemad, on kasvanud ka vajadus leida kirikule alternatiivi. Samal ajal suureneb vananevas ühiskonnas surmade arv, eriti tihedama asustusega piirkondades. Kuigi tundub, et Eestis ruumipuudust ei ole, eelistatakse siiski matta elukoha lähedusse. Seepärast on kõige populaarsemad kalmistud sageli just tihedama asustusega piirkondades, kus vaba ruum kalmistutele on piiratud. Selliseid ilminguid on näha paljudes linnastuvates alades, kõige kriitilisemas seisus on suurlinnad. Uued, korda tehtud kalmistud ja hooned meelitavad kohale ka ümberkaudsete piirkondade elanikke, näiteks külastavad Rannamõisa leinamaja sageli Õismäe elanikud. Lisaks asukohale on ärasaatmiskoha juures oluline ka kasutamismugavus ning kvaliteet, ja neid tingimusi Rannamõisa leinamaja kindlasti ka täidab.

Rannamõisa kalmistu lisahoone projekti autori esmane ülesanne oli luua leinamaja, laiemat kasutust esialgu plaanis ei olnud. Eelkõige pidid ruumides aset leidma matused ning peielauad.

Hoone atmosfäär ja interjöör said lõpptulemusena aga piisavalt helged ning ambivalentsed, et sobivad muudegi ürituste korraldamiseks. Endise leinamaja ning nüüdse tavandimaja interjöör on avar. Tühja ruumi sisenedes tekib tõepoolest tunne, justkui oleks lavale astunud, ning liigse tähelepanu vältimiseks tahaks pigem mööda seina äärt hiilida. See võib aidata ka seletada, miks leinamaja identiteedist pigem eemale liigutakse. Kuigi helge ruum ka lohutab ja toob helgust sündmusesse, paneb ta ka osalised suurema tähelepanu alla. Eestlastele omase vaikse leina jaoks jääb pelgupaiku väheseks. Ühest küljest toimib interjööri avarus ja helgus surma normaliseeriva jõuna ning võib eeldada, et aitab ka leina süngusele leevendust pakkuda. Teisest küljest pakub ta vähe lohutust ning intiimsust, mida paljud inimesed leina hetkel igatsevad.

Leinamaja on kasutatud praeguseks üle aasta ning saab teha esimesi järeldusi. Kohalikud annavad mõista, et viimased ärasaatmised on siiski kõik kirikutes toimunud. Põhjusi ei peaks küll ainult arhitektuurist otsima. Nimelt tasub silmas pidada, et ilmalikud ärasaatmised leiavad aset enamasti krematooriumis, kus toimub tuhastamine. Kalmistule tullakse urni matma, ning üldiselt on selleks hetkeks suuremad koosviibimised krematooriumis juba peetud. Kiriklikud ärasaatmised saavad toimuda aga kalmistu vahetus läheduses. Seega on ruumivajadus kalmistu piirkonnal olulisem just kiriklike matuste puhul, kus on säilinud kristliku traditsiooni järgiv kirstus ärasaatmine. Seega tekib leinamaja kasutamise eesmärgi osas vaakum. Kuigi vajadus ärasaatmiseks mõeldud ruumide jaoks aina suureneb, on selge, et ilmalike ärasaatmiste ruumid peaksid eelkõige olema seotud krematooriumiga, mitte kalmistuga.

Selline olukord peegeldab suuremaid arenguid ühiskonnas – surmakultuuris on toimumas muutused. Kuigi Eestis on praegu normiks saanud urnimatused, on suure tõenäosusega oodata muutusi ja edasiarendusi ka sellest tavast. Eelkõige suurtes linnades, nagu Tokyo, Hongkong, London, Washington on matmiskohtade puudus juba kriitiliste piirideni jõudnud ning matmiskommetes ja nendega seonduvas arhitektuuris toimuvad suuremad muutused. Neis paikades muutuvad üha populaarsemaks keskkonnasõbralikud matmisviisid ning toimuvad ka ruumilised arendused uutele matmisviisidele ja tavadele. Näiteks võitis 2016. aastal Bristolis Arnos Vale tuleviku surnuaia võistluse Kolumbia ülikooli DeathLAB’i kollektiivi kavandatud projekt „Sylvan Constallation“. Projektis kasutatakse biomassi lagunemisest tulenevat energiat valguse tootmiseks ja sellest elemendist areneb ka arhitektuur surnuaia ümber. Eestis ei ole praegu keskkonnasäästlikke tulevikku suunatud projekte veel tellitud ning Rannamõisa näitel tundub, et ei ole ehk teadvustatud ka juba toimunud muutusi ilmalike matuste tavade puhul.

Tegemist on auhinnatud leinamajaga, kuid tegelikkuses seisneb hoone väärtus ning realiseeritud kasutus milleski muus ja laiemas. Milline oleks olnud selle maja arhitektuur, kui ta ei oleks projekteeritud leinamajaks, vaid tavandimajaks? Võimalik, et paljud võimalused, mida oleks saanud pakkuda tavandimaja projektile, jäid pakkumata, kuna autori teadvuses oli tegemist eelkõige leinamajaga. Ehk oleks olnud võimalik pakkuda juba eos ruumilisi lisaväärtusi näiteks näitustele, kontsertidele ning erinevatele koosviibimistele, tõstes piirkonna ja hoone potentsiaali veel enam. Igapäevaselt on kasutaja see, kes määrab hoone tähtsuse ning saab anda sellele lõpliku hinnangu. Kuigi leinamaja identiteet on muutunud, on sellegipoolest hoone täitnud rahulolevad töötajad, kellel on oma praktiliste tööruumide üle hea meel ning tunnetavad tugevalt lisaväärtust, mida see ruum neile pakub, igatsemata seda, mis oleks võinud olla. Küll aga jääb lahendada väljakutse: mis on tegelikud vajadused praegu rajatavatele surmaga seonduvatele ruumidele, et neid kasutataks õigel eesmärgil ja oleksid olulised ka tulevikus?

KAIA TUNGAL on stsenograaf ja sisearhitekt.

Avaldatud Maja ajakirja 2019 sügisnumbris teemal Autor.

Foto päises: Reio Avaste

JAGA