Kaiko Kivi: käsitöö algoritm

Programmjuhitavate masinate kasutamisest erilahenduste tootmisel

Unikaalobjektide teoste loomisel tuleb tihti pöörduda käsitööndusliku tootmise poole, kuna standardiseeritud tootmine ei võimalda alati vajalikku paindlikkust. Käsitöölised kasutavad erinevate tööde lihtsustamiseks igasuguseid, tihti väga spetsiifilisi isevalmistatud abinõusid.

Tootmises kasutatakse masinaid, mis meistri juhtimisel sooritavad universaalseid operatsioone ja aitavad vähendada kulusid. Tänapäeva töökodades on lisaks kohal kõikvõimalikud programmjuhitavad masinad, mida ohjavad hoopis koodid. 3D-printimine on selle kõige universaalsemaks näiteks, aga ehedate materjalidega töötamisel on need pigem igasugused laser-, vesi-, plasmalõikurid ja freesimis-, painutus- ja stantsimispingid. Paraku valmistavad need masinad enamasti seeriatoodangut, kuna kohandatavate toodete või erilahenduste tarbeks koodi loomine on siiski küllalt kulukas.

Siin tulebki erilahenduste puhul mängu käsitöönduslikus vaimus programmeeritud ja algoritmide abil loodud kood kui vana hea käsitöölise abinõu. Selliste abinõude loomisel tuleb väga hästi tunda materjali, tööprotsesside kui ka CNC-masinate loogikat ja piiranguid. Paljud materjalid alluvad küll igasugusele töötlemisele, mille abil on võimalik luua kõikvõimalikke detaile, kuid vastavalt mahule ja eelarvele tuleb arvestada mõistlike tööprotsesside ja nende loogikaga. 3D-freesimine kui kõige universaalsem meetod on äärmiselt materjali- ja ajakulukas, valuvormide kasutamine tasub ära ainult suurte koguste tootmisel, CNC-lõikamine on seda ökonoomsem, mida väiksema keerukusega masinat kasutada jne.

TÖÖD

Väljatoodud tööde puhul on lähtekohaks olnud idee ja piiratud eelarve. Kavandi ja materjalide osas on autoritele jäänud praktiliselt täielik vabadus.

Ambitsiooniks on olnud luua ja materialiseerida teoseid, mis konventsionaalsete meetoditega disainides ja töötades jääksid praktiliselt kättesaamatuks kulukuse või töömahu tõttu. Kavandamise ja teostuse juurde on kuulunud tüüpiliselt rida n-ö „käsitöö algoritme” – spetsiaalselt töö jaoks nikerdatud tarkvarajuppe. Samas on alati ka hilisemaks käsitööks jäänud operatsioone, mille teostamine digitaalse tootmise abil pole täielikult võimalik või mõistlik. Teostus on kõigil juhtudel kombinatsioon modelleerimiseks kasutatud algoritmidest, programmjuhitud tootmisest ja käsitsi lõppvormistusest.

Selline koostöövorm on olnud väga põnev digitaalse ja käsitöö hübriidsuse ning materjali loogikasse süübivate digitaalsete lahenduste poolest. Materjali loogika ja töötlemise protsess on vaja teatud piirini digitaliseerida ning simuleerida – osa tööst teevad juhitavad masinad ja edasi tuleb mängu paindlikum ja tunnetuslikum käsitöö. Mis ei ole tehtav ühtepidi, on alati võimalik lahendada teisiti.

TALLINNA TELETORNI SEENED
Tellija: SA Tallinna Teletorn
Idee: Liis Lindvere, Raili Paling, Andrus Kõresaar (KOKO Arhitektid)
Installatsiooni välisketsa disain ja tootmine: Bruno Lillemets, Kaiko Kivi
Installatsiooni tootmine:
Motoragency (Produktsioonigrupp OÜ)
Mehhaanika:
Ahti Põder
Robootika:
Indrek Hirvlaan, Kalle Tiisma, Toomas Vinter (Tehnolabor)
Programmid ja arvutid:
Reaktiiv, TMD, Hansab
Materjal:
klaasplast
Idee:
Ulmenovellist „Kolmanda planeedi saladus“ pärit ekraaniga seened Tallinna Teletorni „Eesti tippsaavutuste“ püsiekspositsiooni jaoks.
Teostus:
Kuna eelarve põhiosa kulus vormide valmistamisele, siis polnud selles mingit eksimisruumi. Detailide modelleerimisel on kasutatud mitut algoritmi nii mehaanika, kokkusobivuse kui ka vormi modelleerimiseks. Vormid on CNC-freesitud ja klaasplastdetailid on valmistatud seeriatoodanguna – kaks detaili 23 eksemplaris ja üks detail 217 eksemplaris

VAIBAMUUSIKAMÄNGIJA
Tellija: Eesti Rahva Muuseum
Idee: Peeter Rebane
Installatsiooni disain ja teostus: Kaiko Kivi, Paco Ulman, Argo Männik, Bruno Lillemets (Mudel Arhitektid)
Programmeerijad: Martin Veeris, Tarmo Protsin (TapTapSoft)
Värvivalgus ja elektroonika: Tanel Aimla
Materjal: teras, puit
Idee: vaibamuusikamängija on interaktiivne installatsioon ERM-i ekspositsioonis, mis algoritmi abil interpreteerib vaibamustreid muusikana. Teostus: Kavandamiseks on loodud algoritm, mis simuleerib teraslehe laudlinaks voltimist täpselt koos paksuse ja perforeeritud mustriga. 2-mm terasleht on lõigatud CNC-revolverpingil ja volditud käsitsi. Valguslahendus on loodud digitaalse simulatsiooniga ja valgustus on programmjuhitud.

UGALA TEATRI KUNSTITEOS „EESRIIE“ 2017
Tellija: SA Ugala Teater
Idee ja projekt: Kaiko Kivi, Argo Männik, Bruno Lillemets (Mudelarhitektid)
Insenerid ja konsultandid: IB Printsip ja AS Elektrum
Teostus: Meelis Taaler, Aivo Leht (EstoMet)
Materjal: CorTen teras
Idee: „Eesriie“ on Ugala teatri renoveerimisel tellitud avaliku ruumi kunstiteos
Teostus: teos põhineb algoritmil, mis reastab detailid etteantud funktsiooni alusel. Tootmiseks ja vigade vältimiseks on tuhande erineva detaili lõikefailide loomine täielikult automatiseeritud. Teos kaalub 10 t, kasutatud materjali kogupindala on 180 m², detailide lõike kogupikkus 2000 m. 8-mm teraslehest detailid on lõigatud CNC-plasmalõikepingil koos absoluutselt täpsete koostamist abistavate markeeringutega. Teos on painutatud ja markeeringute järgi käsitsi koostatud.

KAIKO KIVI on arhitekt, kes paneb arvutid ja robotid loomingus kaasa mõtlema ja uut looma. Ta on arhitektuuribüroo Mudel Arhitektid partner ja arhitektuuritarkvara ettevõtte Creatomus Solutions kaasasutaja.

Avaldatud 2018.a. kevadnumbris (nr 93).

LOE VEEL

Intervjuu avataridega

Space Popular on multidistsiplinaarse ja akadeemilise suunitlusega disaini- ja arhitektuuribüroo, mida juhivad Lara Lesmes ja Fredrik Hellberg. Nad loovad füüsilist ruumi – hooneid, interjööre, sisustust – ja virtuaalruumi ning uurivad, kuidas tulevikus need kaks võiksid üheks sulanduda. Nende virtuaal-liitreaalsuse projekti The Venn Roomi sai näha Tallinna Arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusel.

Kaja Pae: ilu muudab oluliseks usk inimesse

Tallinna arhitektuuribiennaal „Ilu loeb. Ilu tagasitulek“, 11.09–15.09 2019.
Ehkki arhitektuur võib aidata lahendada (ja lahendab) probleeme, ei peaks me arhitektuuri nägema kui tööriista, mille abil lahendada ühiskonna probleeme, vaid kui väärtuste, uudsuse ja heaolu loojat. Arhitektuuri see osa, mis on loominguline ja tegeleb inimeseks olemisega, on 20. sajandil teenimatult pragmaatika varju jäänud.