Kaja Pae: milleks meile nõrk monument?

Eesti ekspositsioon „Nõrk monument: pjedestaalialused arhitektuurid“ Veneetsia XVI arhitektuuribiennaalil

Kuraatorid: Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeáš Říha

Santa Maria Ausiliatrice kirik, 26.0524.11.2018.

„Nõrk monument“ uurib arhitektuurse detaili ja igapäevase pragmaatilise arhitektuuri mõjujõudu ja kirjeldab, kuidas nõrk (ja enamasti vähe materiaalset resurssi vajav) arhitektuuripraktika võib muutuda oluliseks ja uut loovaks.

Mis on nõrk arhitektuur?

Eesti ekspositsiooni „Nõrk monument“ kuraatorid Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeáš  Říha määratlevad nõrka arhitektuuri kui meetodit, mis tähendab detailidele keskendumist ja seoste loomist. Nõrga arhitektuuri all mõistavad nad peaasjalikult pragmaatiliste ilmingute tulemusel kujunenud ruume.

Me ei tegele semantikaga, ei tegele üksiku arhitektuuriobjekti kui sõnumi kehastajaga“, ütlevad kuraatorid vestluses.  Seega ei kõnele nende looming inimestega, kes otsivad arhitektuurist monumentaalsust ja iseseisva objekti jõulist enesekehtestust või seisukohavõttu.

Neile pakub huvi eestleitud objektide ühendamine, hetkeseisu kokku traageldamine. Mõneti on nende töö võrreldav tähtkuju kirjeldaja tööga – olemasolevate objektide vahele luuakse uued seosed, nii et joonistuvad välja uued konstellatsioonid või nägemismustrid.

Ekspositsiooni lõige.

See võib olla ka situatsioon, kus nõrgast arhitektuuripraktikast saab järsku tugev: kasutatakse ära olemasolevad objektid ja luuakse uued tähendusruumid, joonistatakse välja uued liigendused. Vahe on vaid selles, et ühendusviisid, millest kuraatorid räägivad, on üldiselt üdini realistlikud ja füüsilised.

See tähendab, et uuritakse ühendusi või muudatusi, mis on loodud kasvõi paarisentimeetrise nihutusega – näiteks renoveeritud Soo tänava äärekivide allalaskmine, mida illustreerib ka tänava fragmendi makett.

Kuraatoreid köidabki nõrga arhitektuuri – igapäevase tagasihoidliku võimaldaja – potentsiaal muutuda tugevaks, kas lihtsalt sellega, et on oma funktsionaalsusega end sügavalt tõestanud või sellega, et ta hakkab suunama olulisi sündmusi.

Kas see on alalhoidlikkus?

Arhitektuuri ajalisus ja pärand on seoste loojatele mõistagi oluline. See näitus ei saaks olla siledate valgete seintega ruumis.

Foto: Tõnu Tunnel.

Väikeste seoste ja liigutustega on muudetud ekspositsiooni ruumi, milleks on endine kirik – pool põranda tasapinnast on OSB-plaadi ja unikivi abil tõstetud altari baasi kõrgusele. Põranda sillutamisel kasutatud unikivi torkas Londonis töötavatele kuraatoritele Eesti ringkäikudel silma kui „Eesti avaliku ruumi materjal“.

Selle peale on paigutatud lihtne, näiteks kodumaiste kergliiklusteede ääres sagedasti esinev pink. Pingi ja altari vahele on püstitatud krohvitud sein. Kasutatud materjalid on sedavõrd igapäevased ja pretensioonitud, et muutuvad nii kasutajale kui ka kultuurikriitilisele vaatlejale tihtipeale läbipaistvaks, st märkamatuks.

Vaade näituseruumile. Altarit varjav sein ja tellingud, “Eesti avaliku ruumi materjal” unikivi abil tõstetud põrandapind. Foto: Tõnu Tunnel.

Mida arvata seesugusest nokitsemisest ja kus on siin arhitektitöö uuenduslikkus?

Tundlik ruumiga tegeleja võtab ette olemasoleva ja oskab täienduste ja tuleviku kujutluse abil selle olemasoleva sõlmida kaasaega. Niiviisi ei loo ta utoopiat ega kaasajast tegelikult maha jäävat moemalli, vaid koosaegsust.

Aitab justkui ajast (ehk kasutusest) välja kukkunud ruumipudemed uuesti nüüdisaegsesse tervikusse. Ja õnnestunud juhul on see tervik korraga tuttavlik, aga ikkagi kaasaega uudselt määratlev ja rabav. Seega ei ole niisugune praktika alalhoidlikkus, vaid tagasihoidlikkuse ja vastutustundega laetud tarkus.

Foto: Tõnu Tunnel.

Ülevaks elatud argipäev

„Nõrk monument“ on kujunenud arhitektuurse uurimistöö käigus ja on tunda, et liigutud on edasi samm-sammult ja lastud uurimistööl end juhtida – silme ees ei ole terendanud algusest peale valmis ja mõjusat vormi, mida eksponeerida. Sedalaadi seikluslikku uurimistööd kohtab koolides, kuid kahjuks aina vähem biennaali-taolistel üritustel, kus pilku püütakse ikka pigem mõjusa kujundiga.

Kuraatorid eksponeerivad (ka kataloogis) uurimistöö vaba voolamist ja haprust üsna varjamatult. Tööd alustati Leonhard Lapini satiirilise Eeslitalli projektiga (1973), mis on Tatlini kolmanda internatsionaali monumendi projekti (1920) paroodia ja paaritab niiviisi vastandlikud mõisted „nõrk“ ja „monument“.

Eeslitall. Leonhard Lapin (1973). Allikas: Arhitektuurimuuseum.

Eeslitall on ulja ambitsioonika vormiga, ent laudadest kokku klopsitud, juhuslike akendega tagasihoidlikus mõõdus ehitis, mille kavandilt võib lugeda „interjööri sisustab eesel“. 

Uurimistöö käigus kujunes nõrga arhitektuuri näiteks aga nn Tallinna maja.

Kivitrepikojaga kahe-kolmekorruseline puitmaja oli majanduslikult optimaalne üürimaja tüüp, mida ehitati Tallinnas 1920. aastatest kuni Teise maailmasõjani. Ehkki sündinud pragmaatilistel kaalutlustel, hakkas ta kujundama Tallinna elurajoonide ilmet ning muutus oma ajastu arhitektuuri sümboliks. Arhitektuurselt vaoshoitud, kuid pragmaatiline lahendus kujunes järk-järgult mõjuvõimsaks.

Tallinna maja, Joosep Lukk (1931). 1:15 betoonist valatud makett , 2018.

Teise näitena saab tuua juba mainitud Soo tänava ümberehituse (2013). Ka Soo tänav ei ole arhitektuurse kujundina, pildilisena justkui midagi erilist, kuid on oma mõjuvõimsuse saavutanud just (nappide ja läbimõeldud lahenduste) toimimise kaudu.

On selge, et vastandlike sõnapaaride „nõrk“ ja „monument“ vahele on võimalik üles ehitada palju erineva tonaalsusega maailmu, kui püüda uurida (mida näitus ju teebki), kuidas need mõisted on süvakihtides läbi põimitud, selleks et oleks võimalik vaikne fluktueerumine või äkiline läbilöök ühest skaala piirkonnast teise, st mingit sorti nõrkusest (nähtamatusest) mingit sorti monumendi või jõuallika staatusesse.

Kuraatorid on välja toonud näiteid, kus tänavasillutisest on saanud poliitiliselt laetud objekt – barrikaad, ründevahend vms.

Omaette äramärkimist väärib näituse kataloog, mis sisaldab mitmeid kuraatorite tööle olulist lisamõõdet andvaid ja väga häid esseid, mis avavad ka Walter Benjamini, Gianni Vattimo jt töödest arenenud kangelas-mõtlemisest lahknevaid nõrkuse-mõtlemise liine, mida Eesti kontekstis võiks nimetada nii hajusaks vastupanuks kui ka praktiliselt tegutsevaks talupojamõistuseks.

Näituse kataloog. Graafiline disain: Stuudio Stuudio.

Kuraatorid räägivad, et nende jaoks on oluline graafilise materjaliga töötamine. Umbes poole kataloogi mahust moodustavad pildipaarid, kus paari paremal küljel on nõrga arhitektuuri ja vasakul küljel tugeva arhitektuuri näide.

Olemus on, aga kogemust pole

Seda näitust on väga lihtne kritiseerida, kui küsida, kas see pakub mingisugust mõjusat ja selget ruumikogemust. Niisuguse kogemuse jätab see suuresti pakkumata.

Platon kritiseeris kunsti, kuna see esitavat mõtet niisuguses vormis, et vaatajal-kogejal tekib kohene kehaline ja tajuline kogemus, mistõttu vaataja arvab olevat kõike hetkega mõistnud, kuid õigupoolest on see mõistmise tunne petlik – vaataja ei mõtlevat nähtut tegelikult läbi.

Eesti ekspositsioon on Platoni mõistes üsna kunstivaba, kuna selgitab arhitektuuri (ja selle mõjujõudu) hoopis mõistuspäraselt, võttes arhitektuuri justkui osadeks lahti ja sellega ka kaotades kohese mõju. Jääme sellest „petlikust tervikkogemusest“ ilma, aga süvenedes saame ometi palju teadlikumaks arhitektuuri toimemehhanismidest.

Lummutavast kogemusest ilma jäämine on aga ühtlasi hind, mida antud juhul teadasaamise eest maksame. Küsisin kuraatoritelt, kui haarav on see väljapanek vaatajale, kes pole tummise kataloogi ja näitust saatva uurimistööga kursis. Vastuseks saan, et arhitektid, keda detail köidab, asuvad endises kirikus tehtud väikeseid lükkeid kohe uurima.

Miks see näitus meile praegu oluline on?

Minu jaoks on „Nõrk monument“ üks Eesti parimaid väljapanekuid Veneetsia arhitektuuribiennaalide ajaloos.

Esiteks ülalpool mainitud vapra uurimuslikkuse tõttu, mis tähendab, et tulemus ei sisaldunud aimatavalt juba uurimuse algprojektis, me oleme tõepoolest targemaks saanud.

Teiseks seetõttu, et ta näitab meile pea puust ja punaseks kujul igapäevase arhitektuurse detaili tohutut potentsiaalset mõjujõudu.

Kolmas põhjus on aga, mis muudab ekspositsiooni oluliseks just praegusel hetkel. Eesti ei ole olnud kunagi nii rikas kui praegu. Meie materiaalne vaesus on aga tähendanud, et säilinud on erinevatest aegadest pärit ruumilisi kihistusi, kuna on puudunud ressurss neid uuega asendada. Samuti ei ole sündinud liiga palju mastaapseid ühe ajastu malliga piirkondi (kui paneelelamute piirkonnad välja arvata).

Omavalitsustes kohtab tungi teha ruum nüüd lõpuks ometi „normaalseks“, „tänapäevaseks“, kaotada ebameeldivad, vaesust või mittesobivat ideoloogiat esindavad objektid või ruumilised situatsioonid, mõtlemata, et niiviisi kaotame suhtelise vaesuse kaudu tekkinud suure rikkuse ruumilise mitmekesisuse näol.

Vaatamata tarvidusele intellektuaalse pingutuse ja tundlikkuse järele, mida vanamoodsana näiva ruumi nüüdisaega sõlmimine vajab, tasuks see siiski ette võtta.

„Nõrk monument“ tuletab meelde, et tihtipeale on tark teha vähem – arhitektidel seisab ees ülesanne erinevate kihistuste objekte kaasaegseks tervikuks traageldada-liigendada, nii et hakkaksime taevas märkama kõnetavaid, aga seninägematuid tähtkujusid.

KAJA PAE on arhitekt ja füüsik, ajakirja Maja peatoimetaja 2017. aastast.

Üleval fotol kuraatorid (vasakult): Tadeáš Říha, Laura Linsi ja Roland Reemaa. Foto: Tõnu Tunnel.

LOE VEEL

Margit Mutso: mõistatuslikud objektid

Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel mõistatuslikuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda „Arhitektuur on ruumikunst”?

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

Merle Karro-Kalberg: koledus viib mõnikord tõhusamalt edasi kui ilu

Tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. Meid huvitab, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.