LODJAKODA
Asukoht: Ujula 98, Tartu
Arhitektuur ja sisearhitektuur: Maarja Kask, Ralf Lõoke, Ragnar Põllukivi, Martin McLean, Marja Viltrop / Salto
Tellija: Tartu Linnavalitsus
Ehitaja: Ehitustrust
Pindala: 1500m2
Arhitektuurivõistlus: 2009
Projekt: 2016-2019
Valminud: 2020
Lodjakoja hooned ei taha märkamatuks taanduda ega süütult sillerdades silma paitada, nende agenda on märksa laiem: seista loominguliste väärtuste eest ka pärast praktiliste küsimuste rägastikule vastamist.
2020. aasta sügisel valminud lodjakoda on ehitis, mis mõjub hea arhitektuurina juba eemalt: abstraktne, pisut mõistatuslik, õiges kohas. Uus lodjakoda kuulub nende õnnestunud hoonete hulka, mille saamislugu on ootamatult pikk: ligi viieteist aasta sisse mahtus pikalt eestvedamist ja arutelusid nii Emajõe Lodjaseltsi kui ka Tartu linnavalitsuse egiidi all. Selle nägemuse ja kaemuse elluviimiseks – elustada lodjaliiklus Emajõel – polnud ju ka kusagilt eeskuju võtta. Esimese lodja ehitamine läks lahti 2004. aastal lodjakoja praeguses asukohas käepärasest kilest ja liimpuidust valmistatud kuuris. Ettevõtmine kogus tuure ja hakati otsima võimalusi suurema kompleksi ehitamiseks. Nullindate ja teistkümnendate muutuste tuules valmis palju kavandeid, millest lõpuks läks käiku Salto arhitektuuribüroo 2016. aastal alustatud projekt.
Milline on kogukonna ruum 21. sajandil?
Lodjakoda pidav 2004. aastal loodud Emajõe Lodjaselts on ühe sõpruskonna algatus, mis tegeleb traditsiooniliste sisevete sõidukite ehitamise, loodussõbraliku turismi arendamise ja ajalooliste veeteede elavdamisega. Sinna juurde kuulub ka muu kogukonnale omane: väärtustatakse näiteks säästvat elulaadi ja pärandkultuuri tutvustamist. Lodjaseltsi tegevus on Tartus tublisti tooni andnud ja igatahes on see mõjunud kodanikuaktivismina, mis Tartut ilmestab. Emajõe ja Tartu suhted on pikalt olnud üsna distantsed: jõgi on linnast betoonsängi eraldatud ja jõe rekreatiivne potentsiaal ilmselgelt alakasutatud – enamikule linlastele on jäänud vaid jõe silmitsemise rõõm. Lodjaseltsi rahvas räägib lõbusalt, kuidas üks Tartu omaaegne linnapea pidi pikalt mõtlema, milline on jõe voolusuund. Paljuski on lodjaseltsi teene olnud Emajõe – nii veidralt kui see ka ei kõla – Tartusse tagasi toomine. Tartu kaasavale eelarvele ja muul moel esitatud jõega seonduvad ettepanekud on püüdnud jõge ja linna imposantsete ja usutavate tegevustega kokku traageldada. Selgub, et looduslike veekogudega linnasüdameid, kus vesi on kokkupuutumiseks ja supluseks piisavalt puhas, on Euroopas ootamatult vähe.
Emajõele, üsna hüljatud olemisega Kalevipoja pargi äärde kujundas lodjaselts 2014. aastal sisevete vanimale alusele, saja-aastasele süvendajale Peipsi 1 kooskäimiskoha, mis ristiti Sisevete Saatkonnaks. Saatkond esindab kogukonnaarhitektuuri sellisel kujul, nagu 21. sajandi alguses oleme hakanud mõistma selle parimat versiooni: informaalne, esteetikast mitte kuigivõrd huvituv, robustselt või nutikalt lihtne, keskkonnaga väga hästi suhestuv ja mõistatuslikult hea ruumifenomenoloogiaga. Kogukondlik mitte-esteetikaflirdib teatavasti närvepingutavalt lähedalt koleduse esteetikaga, mille sobilikkus Tartu kesklinna tekitas nii linnavalitsuses kui ka linnaelanikes tulist erutust. Sisevete Saatkonda kaitses haldusreformi eelsel ajal veeteede kuulumine riigile ja linnavõim saatkonnani ei ulatunud. Kui mõelda muutustele ja ootamatustele, siis võib-olla ei ole otsuste tegemine kohaliku omavalitsuse tasandil alati see ainuõige lahendus, kuhu püüelda. Seega oli lodjaseltsil juba kujunenud, paljuski mõistagi seetõttu, et nende eneseväljendus ongi ehitusliku loomuga, oma (mitte-)esteetiline käekiri. Kõige selle foonil oli äärmiselt huvitav näha, kuidas hakkab kulgema lodjakoja projekteerimisprotsess jõulise ja napi ning pealtnäha diametraalselt vastandliku esteetilise käekirjaga Salto arhitektuuribüroo poolt. Kuidas sellesse esteetilisse kuristikku suhtutakse ja kuidas kogukond end ambitsioonikate professionaalide loodud ruumis tundma hakkab?
Ansambelmajad
Salto üks nutikaid arhitektuurseid võtteid on nende loomingule silmapilkselt suurema ambitsiooni ja loomingulise mõju tagavad hästi orkestreeritud mitmest hoonest koosnevad kogumid. Sellele võttele mängib kaasa hoonete ebakonventsionaalne kuju: saltolik geomeetria irdub arhetüüpsest katus-sein loogikast, nii et nende loodud objektid on midagi hoone ja skulptuuri vahepealset ja teekonnal skulptuuriks saamise poole saavutavad laetuse kunstiteosena. Sellise skulpturaalse kogumi moodustab näiteks viis silinderjat kortermaja Tartus Riia kvartalis (2014–2023) ja neljast hoonemahust koosnev kortermaja Viljandis (2016–2017). Lodjakoda oma eri tüüpi funktsioonide, kogukondliku sisu ja jõeäärse asukohaga tundub niisuguseks ansambellikuks käsitluseks iseäranis hästi sobivat.
Kolm kolmnurksete külgedega tahukakujulist hoonet majutavad üsna erinevaid funktsioone ja moodustavad jõe kaldale kunagise Matteuse väliujula äärde hubase hoovi, kuhu on lihtne ette kujutada suviseid tegevusi ja berliinliku sundimatu õhustikuga välikohvikut. Peamajas tegutsevas külastuskeskuses saab jälgida uue, ligi 30-meetrise lodja ehitamist, korraldada õpikodasid, nautida einet, vaadata filme ja pidada arutelusid. Hoonel on ilusad, mitmeplaanilised ja üldse mitte ootuspärased sisevaated; aknad jäävad kubrickliku monoliidina mõjuvas välispinnas peaaegu märkamatuks, seda enam üllatab ootamatutest kohtadest tulvav loomulik valgus, mida on täpselt parasjagu, et rõhutada ruumilist sügavust ja hoida hämarust seal, kus vaja: tervik püsib hästi koos ja on ruumikogemusena stimuleeriv. Keskmine tahukatest on kuur, mis on mõõtudelt paslik lodja talvekorteriks ja praegu saab seal tutvuda ka üsna omapärase eksponaadiga: hiljuti Peipsi kaldale uhutud teadaolevalt ainsa säilinud lodja vraki fragmentidega. Jõepoolseimas hoones on saun ja ulualuse leiab ka rannavalve, kelle puhul jääb mulje, et selle kasutaja olemasolu ei olnud projekteerimise käigus teada.
Hoonekompleksi täpne paigutus tekitab vastakaid tundeid: tahukate justkui sundimatule ja orgaanilisele paigutusele pole midagi konkreetset ette heita, kuid kohe lodjakoja kõrval asuva Tartu ühe populaarsema ranna suhtes jätab kompleks ükskõikse mulje. Vahetus ümbruses ei ole küll ehitisi, millega suhestuda, aga kõnetav ümbritsev maastik tekitab küsimuse, kas projekt oleks saanud olla maastiku suhtes täpsem, maastikuga ühist keelt otsida.
Jalgadega kala
Lodjakoja kompleksi kõige kõnetavam arhitektuurne saavutus seisneb selles, et nad ei meenuta hooneid. Pigem mõjuvad nad looduslike vormidena – olgu või kivikülvina, mis on sattunud Emajõe ürgoru põhja koos jääaja järgse sulaveega. Täiesti kindel võib olla selles, et Salto arhitektid pole midagi sellist silmas pidanud, aga ootamatul kombel haakuvad lodjakoja hooned Tartu tekstikultuuris nullindatel ja 2010. aastatel tooni andnud hämara Emajõe fenomenoloogiaga, mis jõge müstifitseerib ja personifitseerib. See erk ja omapärane tunnetus näeb nüüdisaegses ruumiloomingus enamasti kapitali ja mugavuskultuuri manifesteerumist, kus arhitektuur annab alla, lakkab olemast ruumikunst ja püüab täita soove, nii et parem oleks temast loobuda. Lodjakoda ei tee loetletust midagi. Need primitiivsed vormid ei lähe kaasa üledisainimise, meeldida tahtmise, tervistamise ja õnnestamise lubaduse või muu taolisega. Nad mõjuvad samavõrra müstilis-primitiivselt nagu etüüdid mainitud tekstikultuurist – nad on nagu devoniaegne jalgadega kala, välja sibanud lodjakoja tagusest liivakivipaljandist – täiesti kummaline, aga omadel põhjustel; täiesti meeldejääv, täiesti (Mitte-)Tartu. Igatahes võib arhitekte tunnustada nende kongeniaalsuse eest Tartu avangardsete allhoovuste tabamisel. Hoonete tekitatud seoseid väljapeetud robustsuse ja tajumusliku ajalise ulatusega kinnistab ka lotjade endi lugu. Kui need kaubaveosõidukid koos Hansa Liiduga meie sisevetele ilmusid, olid nad justkui omaaegne „kõrgtehnoloogia“. Optimaalsetena ilmavalgust näinud, polnud nad hiljem enam muutustele altid, nii et teise maailmasõja eelsetel aastatel surid nad välja tõeliste laevanduse dinosaurustena.
Arhitektuur kui vastupanuvahend
Praegu mõjub kompleks justkui ta olekski lõpetatud hõrgu arhitektuuriga külastuskeskus. Lodjaseltsi kogukondlik ja arenev loomus ning omanäolise käekirjaga ehitustegevus sealt täna välja ei paista. Kindlasti on oma roll ka sellel, et kompleks justkui on ja ei ole ka lodjaseltsile projekteeritud. Ehkki palju lähteülesande sisendinfot pärines lodjaseltsilt, oli projekti tellija Tartu linnavalitsus ning lodjaselts tegutseb rentnikuna, rentniku järgi aga kuube ei õmble. Naastes kogukondliku arhitektuuri küsimuse juurde: kui on kaasatud professionaalid, kas sel juhul saab projektis endale koha leida ka kogukonnale omane dünaamilisus ja täpne lokaalsus? Lodjakoda külastades kütkestab tema arhitektuurne ja kummastav mõju, mille üle tasub igal juhul otsekohest rõõmu tunda. Aga samas on tajutav ka arhitektuuri autonoomsus, võib-olla isegi introvertsus – ta ei ulata kasutajale kätt ja eelistab olla justkui asi iseeneses, mõistatuslik. Ajal, mil ma lodjakoda külastan, seisab hoovis kuusevanikutega ehitud lodi, lähedal veel paar nõukaaegset, hävingust päästmist ootavat jõelaeva. See vaatepilt tekitab hoonete ja veesõidukite vahel justkui visuaalse dissonantsi, mingi nihke, ja arhitektuur oma jõulises vormis hakkab mõjuma justkui vastupanuvahendina. Vastupanuvahendina, mis tahes-tahtmata majandusele ja kapitalile allutatud ehitussfääris tuletab meelde kultuuri, et lõppude-lõpuks tüürib meid mõistatus, mitte lahendus.
Salto vormikeel tundub aastatega olevat läinud lakoonilisemaks, näiteks maanteemuuseumi ja Sõmeru keskuse värelevat ja voolavat joont kohtab vähem – küllap peaks see juhtima ka tähelepanu vormimängudelt mujale. Aga kuhu? Paradoksaalsel kombel vormi juurde tagasi, aga see pole enam suveräänse arhitektuurse joone süütu mänglemine, vaid üsna jõuline enesekehtestus või seisukohavõtt, poliitiline tegu. Need hooned ei taha märkamatuks taanduda ega süütult sillerdades silma paitada, nende agenda on märksa laiem: seista loominguliste väärtuste eest ka pärast praktiliste küsimuste rägastikule vastamist. Salto hoonete vorm on lihtsustunud kriitilise piirini enne triviaalseks muutumist ja neil läheb korda viidata kaude, selle tajutava kriitilisuse ja pingega, nüüdisaegse (ehitus)kultuuri valupunktidele, nagu näiteks geneerilisus, kommertslikkus, materialism, lihtsakoelisus.
Tundub, et see esteetiline kuristik Salto käekirja ja lodjaehitajate kogukonna vahel jääb, aga selle olemasolu ja igapäevane lepitamine lodjakoda kasutades on ehe osa elust – see viib eemale mugavusest, avab laia tunnetusliku skaala, hoiab mõtet konkreetses, loob plaanimatuid võimalusi. Jääb üle loota lodjaseltsi jätkuvale nutikusele kodustada lihtsate võtetega õue- ja siseruumi ning lisada ruumifenomenoloogilises plaanis see miski, mida nad suutsid luua Sisevete Saatkonnas ja mida võib-olla suudabki lisada vaid igapäevane kasutaja. Sedapuhku on nende seljataga veel jõulise agendaga arhitektuur.
KAJA PAE on arhitekt ja füüsik, Maja peatoimetaja (2017-2022)
PÄISES foto: Tõnu Tunnel
AVALDATUD: Maja 104 (kevad 2021), peateema Mis on õhus?
