Kalle Komissarov, Toomas Tammis: lõpetamata linn – uurimisprojekt Tallinna planeerimisest

UURIMUSTÖÖ KORRALDUS

EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond algatas koos õppejõudude, teadurite, doktorantide ja väljastpoolt kutsutud spetsialistidega uurimisprojekti „Lõpetamata linn”, mis tegeleb kolme aasta jooksul Tallinna linnaehituslike visioonide ja ruumiliste stsenaariumitega. Uurimistöö keskendub kuuele suuremale teemale: planeerimispraktikad, linna struktuur, linna tihedus, linna piir, suur infrastruktuur linnas ning linna iseloom. Igaühega neist tegeleb poole aasta jooksul umbes viieliikmeline uurimisrühm, millele lisandub iga teema kohta üks rahvusvaheline töötuba. Paralleelselt tehakse tööd EKA arhitektuuri ja linnaehituse ning urbanistika tudengitega. Uurimistööd aitab avada rahvusvaheline konverents. Nendele järgneb kokkuvõttev töö näituse ja raamatu formaadis, mis seob kogu uurimistöö tervikuks. Protsessi lõpetab uurimistöö tulemusi spetsialistidele ja laiemale huviliste ringile tutvustav rahvusvaheline konverents (1).

EKA linnaehituse professuur on juba aastaid töötanud Eesti asustusmustrite ning tänapäevaste töötamis- ja elamisviiside kaardistamise ja kavandamisega. Kursuseprojektides ja magistritöödes on vaadatud nii Tallinna kui ka Eesti väikelinnu ja asulaid. Uuritud on nende praegust olukorda regionaalses ja rahvusvahelises konkurentsis elamise ja töötamise seisukohalt ning ruumilise arengu potentsiaali. See on hea baas uue, Tallinna linnaehituslikele arengutele suunatud uurimistöö alustamiseks. Kavandatud uurimistöö tulemuseks on konkreetsed ettepanekud Tallinna linna ruumilises arengus lühemas ja pikemas perspektiivis. Ettepanekuid saab kasutada nii sihtide seadmiseks linna strateegilisel planeerimisel kui ka konkreetsete planeeringuliste eesmärkide ning juhiste määratlemiseks väiksemas mastaabis ja kitsamates teemavaldkondades (2).

Uurimistöö algus planeerimispraktikate võrdlemine

Esimesel semestril pühenduti Tallinna, Helsingi, Riia, Vilniuse, Kopenhaageni, Praha ja Zürichi planeerimispraktikate võrdlevale analüüsile ning püüti mõista nimetatud linnade elukeskkonna kvaliteeti ja selle saavutamise protsesse. Lisaks eelmainitule korraldati töötuba arhitektide, planeerijate, geograafide, arendajate ja kinnisvarakonsultantide ühisel osavõtul, milles arutati eri distsipliinide erialase huvi, rolli, töövahendite ja ambitsioonide üle linnade muutumises. Semestri võttis kokku trükis, kus võrreldi, kuidas tänapäeva linnasid planeeritakse ja näitlikustati parameetreid, mille alusel saab linnade struktuure võrrelda. Uurimisprojekti esimene vahekokkuvõte on mõeldud rikkalikult kaartidega varustatud lähteülesandena järgmisteks etappideks (3).

See oli kahtlemata ülimalt ambitsioonikas ettevõtmine üritada avasemestri raames mõista, kuidas planeeritakse linna. Millised osapooled, milliseid vahendeid kasutades langetavad otsuseid? Millised regulatsioonid ja protseduurid annavad linna arengule raamid, suuna ja ambitsiooni? Kes, mida, kuidas? Esimesel semestril aluseks võetud praktikast lähtuv, n-ö avatud silmadega uitamine oli meelega laial diapasoonil, mänguvälja kaardistamine. Järgmised semestrid lähevad juba süvitsi. Linnade võrdlemine oli kiirkursus planeerimispraktikatesse meile endile ja ka tulevase uurimistöö eri osade ettevalmistajatele. 

Praktikast lähtuv uurimus

Õigustatud on teadlaste küsimus: kui asume ruumiplaneerimist uurima, kas meil ei peaks olema hüpotees ja teoreetiline raamistik, väljatöötatud analüüsimetoodika? Teadlased uurivad maailma ja kirjeldavad olemasolevat, mille järgi praktik-arhitekt saab toimida. Kuid kuna arhitekt võib pakkuda ka uudseid ja ennustamatuid lahendusi, siis tuleb ka arhitekte tunnustada ning uurida nende loomingut võimalikult eeldustevabalt, fenomenist lähtuvalt. Teadust ja arhitektuuri eristab see, et arhitektuur sekkub olemasolevasse maailma ning teeb seda paratamatult mitteammendava kirjelduse põhjal. Lähtuvalt nendest erisustest teaduse ja arhitektuuri distsipliinide vahel kerkib küsimus, kuidas esitleda oma uurimust ja tegutsemist nii, et me poleks välja tõrjutud diskussioonist teadlaste ja ajaloolastega. 

Nagu öeldud, arhitektuur tähendab sekkumist ja pole ilmselt võimalik kunagi ära oodata, kuni kogu asjasse puutuv info saab analüüsitud – paratamatult tuleb tegutseda ebatäieliku ülevaate foonil. Kuid tegutsema asumiseks on oluline selge seisukohavõtt. Ja visioonid ongi sedalaadi laiapõhjalisemad kokkuvõtted, kokkulepped. Ruum (mõtlen siin seda osa, millega tegeleb arhitektuur) on oluline väärtus, see on lausa väärtuste allikas, st ressurss. Ruumi puudutavad otsused on tihti pikaajalised ja strateegilised, kus pole pääsu ideoloogiliste seisukohtade võtmisest. Arhitektide ja praktikutena lähtume kohalikust omapärast ja lokaalselt väljakujunenud planeerimispraktikatest. Meie uurimistöö puudutab arhitektuurseid, ruumilisi teemasid. Oleme seejuures ülimalt teadlikud linna kui organismi keerukusest; sellest, et paljude probleemide algpõhjused pole arhitektuursed, vaid kantud pigem majanduslikest või ühiskondlikest mõjutajatest. Meie meelsus on kantud usust, et arhitektuur on lahenduste leidmisel võtmetähtsusega. Arhitektuurse mõtlemisega relvastatult saab kaasaegset linna aidata!

Veidi lähemalt eelnimetatud linnadest. Esiteks valikust. Linnade valikul oleme vaadanud Tallinnaga nii suuruselt kui lähiajaloolt võimalikult sarnaseid, kui ka erinevaid ja mõneski mõttes eeskuju näitavaid linnu. Võtsime kontakti kohalike praktikute, linnaametnike, aktivistide ja teoreetikutega, külastasime neid ning uurisime, mis on edulugude taga, mis on murekohad. Eriti huvitas meid, mil määral neid linnu planeeritakse ning kas arengu aluseks on mingisugune laiem visioon ‒ paberile pandud ühiskondlik kokkulepe. Ehk milline on planeerimise praktika igas konkreetses linnas (4). Uuringu tulemusena kogunes vestlustest ja külaskäikudest ohtralt materjali, mida tuleks ka edasi töödelda, kuid kiusatus on teha vahekokkuvõte ja proovida üldistada juba esimeste emotsioonide pinnalt linnade arengulugu.

Erisused ilmnevad selles, kuidas linnade kasvu suunatakse ja selles osaliste vahel kokku lepitakse. Kõige selgemalt tuli välja, et kuigi ajalugu ja probleemid võivad olla suures plaanis sarnased, erinevad kõik linnad nüanssides väga palju. Mured on sarnased, lahendused erinevad. Euroopa Liidu õigusruum on ühine, praktika selle teostamisel aga erinev. Linnade mastaap on isesugune ja sellest tulenevad paljuski nende erinevad väljakutsed. Ruumikorralduse varasemates faasides toetutakse Euroopa linnades valdavalt visioonidele, mis tihti algavad väärtuste ja ruumilise kvaliteedi määratlemise manifestidest ja mille koostamisel on võtmeroll ruumivaldkonna spetsialistidel ‒ arhitektidel. 

Tallinna linnaehituslikud visioonid ja ruumilised stsenaariumid

Uurimistöö lõplik eesmärk on töötada Tallinna linnaehitusliku arengu ja planeerimisega. Sellele annavad täpsema kuju juba järgmised semestrid, kuid võrdluses teiste vaadeldud linnadega on Tallinnale eriomane maaomandi struktuurist lähtuv planeerimispraktika. Tallinnas kuulub valdav osa maast eraomanikele ja vabaturumajanduse tingimustes saab maaomanik oma krundil tegutseda raamdokumentide (üldplaneering, teemaplaneeringud) piires küllaltki vabalt. Linnavalitsusel on seetõttu väga keeruline ellu kutsuda suurejoonelisemaid visioone, mis hõlmaksid tervet linna. Teisalt on arendusvaldkonna inimesed E.L.L. Kinnisvarast kinnitanud, et ootaksid linnalt pikaajalisemat visiooni ja initsiatiivi arengute suunamisel. Olukord on paradoksaalne, sest ühelt poolt on peaarhitekti büroo ressursid väga piiratud ning visiooniloomega mindaks eraasju dikteerima, mis osutuks keeruliseks poliitiliseks väljakutseks. Siiski ei ole olukord erahuvide suhtes Eestis enam nii lootusetult kreenis, linnaarhitektid on endale leiutanud n-ö mittejuriidilisi ja mitteformaalseid tööriistu: avaliku arvamuse kujundamine, veenmine, selgitamine, milliseid tagajärgi ruumilised otsused laiemalt kaasa toovad. Need pakuvad juriidiliste arengudokumentide ‒ üldplaneeringu ja detailplaneeringute ‒ kõrval värsket vaadet linna arengu suunamisel. Huvitaval kombel kuulsime Baltimaades ringi liikudes mitme vestluse käigus, et Tallinna senine killustatud ja mitmeplaaniline areng on justkui eeskujuks ‒ palju toimub korraga ja väga lihtne on asju ära teha ka ühe kinnistu ulatuses (5).

Eks see ju veidi anekdootlikult kõla. Kohapeal vaadates tundub linnavõimu senine roll ruumiliste arengute suunamisel 90. aastatest pärit planeerimissüsteemiga marginaalne. Uurimistöö juhtrühma vestlustes käis korduvalt läbi küsimus, kuidas me saame soodustada Tallinna linnaehituslikku arengut. Millises tulevikus soovime ja suudame kokku leppida? Mis on see pärm, mis taigna kerkima paneb? Meie nägemuses on linnaehituslikus kujunemises oluline roll tuleviku ettekujutamisel, arenguvisioonidel ja arhitektuursel mõttel.

Lõpetan töötoas osalenud Taani arhitekti, Boris Brorman Jenseni mõttega, kes tuletas meelde, et ajaloos on hulgaliselt näiteid suurepärastest tulevikuvisioonidest, mis kolinal läbi kukkusid. Paljud 1960.–1970. aastate üldplaneeringud loodi parimate kavatsustega ning nüüd kulutame üksjagu raha, et seda suurt (ja ehk liialt üheplaaniliseks osutunud) unistust lappida ja tänapäeva ühiskonna vajadustega kohandada. Head linna või head linnaelu tuleks mõtestada, hinnata ja kritiseerida igal hommikul (6). Tänases Tallinnas ei oska organiseeritud, koherentset arengut tunnetada ja piisavalt täpselt kommenteerida ei linnaarhitektiks volitatu, linna võim ega ka arendajad. Ruumilist visiooni on tarvis ja selleks on tekkinud reaalne ühiskondlik tellimus (7).

KALLE KOMISSAROV on arhitekt ja hetkel Eesti Arhitektide Liidu asepresident. Õppis Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise erialal ning Berlage Instituudis Hollandis.

ESIMESED KOKKUVÕTTED

Linnade planeerimispraktikate uurimise kokkuvõttena saab välja tuua tänapäeva linnaplaneerimise rõhuasetused, mis mõnevõrra erinevad senisest üldlevinud ettekujutusest:

  • Juhtimis- ja planeerimisprotsessid, mida kasutatakse linna ruumilise tuleviku määramisel, peavad sisaldama suhteliselt kiirelt loodavaid ja pidevalt lisanduvaid osi, et võimaldada üldisema linnaehitusliku visiooni vormumist ja kommunikeerimist viisil, mida jäigad üld- ja detailplaneeringud ei võimalda.
  • Linnaelanike, erinevate huvirühmade ja erialainimeste kaasamine ruumiloomesse, üldine kommunikatsioon ja teavitus on väga olulised. Orgvara, teatava infoajami olemasolu riigi, turu ja kodanikuühiskonna vahel on sama tähtis kui füüsilise keskkonna ja selle funktsioonide kavandamine. 
  • Linnaplaneerimisel ja kinnisvaraarendamisel on vajalik paindlikkus nii kasutusotstarbe määratlemisel kui ka suuremate osade (näiteks arenduspiirkondade, kruntide) väiksemateks ühikuteks jaotamisel. Erisuste võimaldamine tagab parema ja sidusama tulemuse hilisemate kasutajate osas ja aitab arendajal riske maandada tulevikus aset leidvate muutuste puhul.
  • Oluline on kasutada planeerimistegevuses piisavalt andmeid ning õppida neid paremini rakendama, et eelistada pigem andmetel põhinevaid argumente võrreldes arvamusel põhinevatega. Andmeanalüüs ei asenda ruumiloome teisi kaalutlusi, kuid annab võimaluse saada lisa kindlust ning modelleerida ja testida oma hüpoteese, võttes aluseks olemasoleva keskkonna. Vajame ruumilist ja ajalist järjepidevust andmete kogumisel ja töötlemisel.
  • Kaasaegsetes linnades on hakanud arenema senise avaliku, privaatse ja mittetulundussektori kõrval neljas sektor, mis on justkui partnervõrgustik (peer-to-peer) või jooksvalt organiseeruv huvirühm, mis ei ole institutsionaalselt organiseeritud nagu MTÜ-d. Jooksvalt organiseeruvad huvirühmad suudavad käsitleda kohalikke detaile ja eripärasid ning tuua need ruumiloome diskussiooni. 
  • Elamispinna rahaline väärtus ei tohiks üheselt kattuda elukeskkonna väärtusega, seda on võimalik reguleerida elamispinnapoliitikaga. Tuleb osata eristada elamisväärtust vahetusväärtusest ja olla tähelepanelik, millal hakkavad need eesmärgid liigselt kokku sulama nii, et elamisväärtuse osiseid rakendatakse vaid vahetusväärtuse suurendamiseks. 

TOOMAS TAMMIS

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna uurimisprojekt LÕPETAMATA LINN saab teoks tänu E.L.L. Kinnisvara toetusele, koostööpartnerina on kaasatud ka Tallinna linn. Uurimistöö juhtrühma moodustavad EKA arhitektuuri professorid Andres Alver, Andres Ojari, Toomas Tammis ja doktorant Johan Tali. Esimese etapi läbiviijad olid arhitektid Johan Tali ja Kalle Komissarov.

Viited:

1 – „Lõpetamata linn”, http://www.artun.ee/erialad/arhitektuur-ja-linnaplaneerimine/lopetamata-linn/
2 – “Lõpetamata linn: Tallinna linnaehituslikud visioonid ja ruumilised stsenaariumid”, Uurimustöö protsess, toim J. Tali (Tallinn: EKA, 2017), 7.
3 – „Lõpetamata linn: Tallinna linnaehituslikud visioonid ja ruumilised stsenaariumid”, Kiirkursus planeerimispraktikatesse, toim J. Tali (Tallinn: EKA, 2017), 13.
4 – „Lõpetamata linn: Tallinna linnaehituslikud visioonid ja ruumilised stsenaariumid”, Kiirkursus planeerimispraktikatesse, toim J. Tali (Tallinn: EKA, 2017), 13.
5 – „Lõpetamata linn: Tallinna linnaehituslikud visioonid ja ruumilised stsenaariumid”, Kiirkursus planeerimispraktikatesse, toim J. Tali (Tallinn: EKA, 2017), 14.
6 – „Lõpetamata linn: Tallinna linnaehituslikud visioonid ja ruumilised stsenaariumid”, Töötuba, toim J. Tali (Tallinn: EKA, 2017), 21.
7 – Tekstis on kasutatud mõtteid uurimistöö juhtrühma vestlustest.

LOE VEEL

Pille Epner: uued elamise viisid

Tartu kesklinna on viimastel aastatel ehitatud keskkonnatundlikke kortermaju, mis kompavad arglikult, kuid tarmukalt senise elukorralduse piire.

Andres Kurg: ärge juhatage mind, las ma olen eksinud

Iga ümberkujundus, -nimetamine ja nihutamine, eriti kesklinnas, viitab alati valikutele ja otsustele, millel on laiem ideoloogiline mõõde. 13. septembril 2018 avati Tallinnas uue kujundusega Tammsaare park, mille ümberehitus oli kestnud üle aasta.