Karl-Eerik Unt: mitte teha betoonist joonlauda

Materjali kasutamine lähtuvalt tema spetsiifilistest omadustest väldib soovimatuid projektimuudatusi ja suunab kasutaja kogemust. Miks ei võiks arhitektuur olla materjali innovatsiooni tüüriv valdkond?

Arhitekti haridusega Brauni esidisainer Dieter Ramsi arvates on hea disain uuenduslik, kasulik, esteetiline, arusaadav, pealetükkimatu, aus, kauakestev, läbimõeldud, keskkonnasõbralik ja võimalikult minimaalne. Need on kriteeriumid, mis igapäevaseks meeldivaks disainikogemiseks peaksid olema tagatud ning milleks omakorda tuleks langetada sobivaima materjalivaliku otsus. Arhitektuur on üks vahendatud kunstiloome valdkondadest, kus kunstnik ei pruugi omada kontrolli oma loomingu lõpliku realiseerimise üle. Hoonete ehitamise käigus võib ette tulla kooskõlastamata projektimuudatusi, sh materjaliasendusi, selle ekspluatatsiooniaja jooksul võib see elada üle mitmeid ümberehitusfaase ning selle funktsioon võib muutuda ajas kardinaalselt. Kas oleks võimalik materjali kasutada nii läbimõeldult, et seda ei saaks jooksvate projektimuudatustega asendada? Ka arhitektuuri tarbijate laia publiku kogemuse suunamisel on kõigi üldiste „hea disaini“ kriteeriumite järgimise ja tabamise ehk „puhasväärtuse“ (1) andmise põhimõtete kõrval väga oluline roll optimaalsel materjalivalikul. Materjali valik võimaldab määrata selle, kellele ja missuguseks tegevuseks objekt ning ruum on mõeldud, kuidas seda kasutada saab.

Materjali valiku näol ei pea ma silmas kaalutlusi, kas mõni tala valmistada terasest S235 või S355, vaid valikuid, mis häid asendusi lihtsalt ei võimalda. Äärmuseni lihtsustatud näitena võib vaadata joonlaua disainimist. Joonlaua instrumentaalne väärtus on kõrge, kui see on sirge, jäik, piisavalt kõva, et mitte kasutamise käigus deformeeruda, kuid ka piisavalt elastne, et võimaldada kompenseerida teatavat pinnakumerust, ning võimalusel läbipaistev, et lihtsustada selle täpset asetamist teiste punktide suhtes tasapinnal. Sellise toote valmistamisel oleks optimaalseks valikuks mõni polümeerne materjal – näiteks PMMA (polümetüülmetakrülaat). Kuna alternatiivid ja kõrvalekalded – valmistades selle joonlaua näiteks klaasist – muudavad selle valmistamise ja tarvitamise märkimisväärselt ebamugavamaks, siis ei ole ohtu selliste asenduste tekkeks.

Ehituskunsti konservatiivsus

Reaalsus on aga märksa keerulisem ja arhitektuuris ei ole objektid vaid paari mõõtme, jäikuse, kõvaduse ja läbipaistvusega mõõdetavad, vaid kehtivad mitmed täiendavad kriteeriumid – majanduslikud, tootmistehnoloogilised (kas keegi ideed ka teostada suudab), traditsioonilised (inimesed lihtsalt usaldavad traditsioonilisi ehitusmaterjale), regulatiivsed (ennekõike ohutust puudutavad) jne, seega ei saa siin toodud joonlaua näitest üheselt lähtuda. Joonlaua näide toob aga esile ühe täiendava teguri, mis iseloomustab materjalivalikut arhitektuuris. Kui võrrelda materjalivaliku protsessi arhitektuuris kõigi teiste kunsti- või insenerivaldkondadega, siis paistab ehituskunst silma konservatiivsusega. Võiks arvata, et see on tingitud arhitektuuri kõrgest vastutusmäärast – hooned peavad olema ohutud ja vastupidavad pika aja vältel. Võrdlusena võib aga vaadata mõnda teist valdkonda, kus sarnastele (tulenevalt rakendusest isegi rangematele) nõuetele vastavaid süsteeme luuakse mitte staatiliste, vaid ruumis liikuvatena, nagu lennundus või autotööstus. Neis valdkondades peavad loodavad objektid samuti olema ohutud ja vastupidavad ning taluma ajas väga suures vahemikus ja kiiresti muutuvaid keskkonnatingimusi. Võib ka oletada, et võrreldes teiste valdkondadega on innovatsioon arhitektuuris aeglasem, kuna teiste valdkondade mastaabid on pisemad, sihtrühmad väiksemad ja konkreetsemad. Teisalt oleksid laiema sihtgrupi ja suuremate mahtude korral innovaatiliste materjalide ning tehnoloogia juurutamise kulud toodetava ühiku kohta märkimisväärselt väiksemad ning uuendustest kasusaajate arv suurem.

Selgitusi küsimusele, miks arhitektuur ei paista silma kui innovatsiooni tüüriv valdkond, võib ehk otsida traditsioonidest kuidas valdkonnasiseselt materjali ja struktuure nähakse. Kõigis nooremates insenerivaldkondades käsitletakse materjali kui midagi dünaamilist, midagi, mis on vastavalt vajadusele loodud ja muudetav ning mis on tihedalt seotud sellega, kuidas seda kasutatakse. Arhitektuuris aga nähakse sageli materjali kui midagi olemasolevat, leitut, kui väheste omadustega universaali, mille kõik kasulikud omadused joonistab välja juba üldkujul toormaterjal, arvestamata teiste materjalidega kombineerimise, väliskeskkonna mõjust tingitud või spetsiifilisel moel konstruktsioonis paiknemisest tulenevate eelistega. 

See põhimõtteline materjalikäsitluse erinevus võimaldab ühel näha kas lihtsalt vase- ja rauatükki, kuid mõnel teisel dilatomeetrilist termomeetrit2, kui need metallitükid omavahel kokku siduda.

/…/

Loe edasi: MAJA kevad 2018

KARL-EERIK UNT on insener, kes igapäevaselt töötab tootedisaini, materjalivaliku ja tootmistehnoloogia küsimustega.

Viited:

1 – Filosoof Hugh Mellor nimetab oma artiklis „Kunstnikud ja insenerid“ (Artists and Engineers – Philosophy, Vol. 90, No. 3, 2015; eesti k. Akadeemia 2016  nr 2, lk 195) vahendi „puhasväärtuseks“ funktsiooni vahendi seesmistest/kunstilistest ja instrumentaalsetest väärtustest.2 – Dilatomeetriline termomeeter koosneb kahest erineva joonpaisumisteguriga metall-lehest. Joonpaisumisteguri erinevuse tõttu muudab koostatud metall-leht oma kuju.
2 – Dilatomeetriline termomeeter koosneb kahest erineva joonpaisumisteguriga metall-lehest. Joonpaisumisteguri erinevuse tõttu muudab koostatud metall-leht oma kuju.

Üleval: Eesti Rahva Muuseum. Foto: BGT Studio.

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.